Ta haavus.

      Näed, ta sammub minema!

      Pea, räägi, räägi! Vannutan sind, räägi!

      Läks ega anna vastust.

      Mis nüüd, Horatio? Sa värised?

      Näost kahvatu! Ons see veel meelepete?

      Mis kostad nüüd?

      Teab jumal, ma ei usuks, kui mu silmad

      nii selgelt seda tõeks ei tunnistaks.

      Eks olnud kuningaga ühte nägu?

      Just nagu sina iseendaga …

      Seesama soomusrüü tal oli seljas,

      kui võitles ta auahne Norra vastu;

      nii kortsutas ta kulmu kord, kui peksis

      jääl regedega sõitvaid poolakaid.

      Kaks korda varem ta sel surnud tunnil

      meist vahil möödus sõjamehesammul.

      Mis sellest mõelda eriti, ei tea ma,

      kuid üldse kaldun arvama, et tõotab

      see rasket katsumist me riigile10.

      Nüüd istugem. Ning ütelgu, kes teab,

      misjaoks see karm ja valvas vahitöö

      kõik ööd meil kurnab riigi alamaid?

      Miks päeval valatakse kahureid

      ning kaubeldakse võõrsilt sõjatarbeid?

      Miks pressib laevameistreid kibe sundus,

      et pühapäevalgi neil pole vahet?

      Mis on küll ees, et higist nõrguv rutt

      nii päevale töökaaslaseks teeb öö?

      Kes mulle seletab?

      Võin seda öelda.

      Nii kuuldus käib: me kadund kuninga,

      kes äsja ilmutas end meile, kutsus

      kord, nagu teate, Norra Fortinbras

      auahne kadeduse tõukel välja

      jõuproovile. Me vapper Hamlet – nii

      see tuntud pool maailmast teda hindas –

      lõi tolle maha. Leppe põhjal, mida

      küll õigus tagas, küll turniiripruuk11,

      too kaotas ühes eluga kõik maad,

      mis oli vallutanud, võitjale.

      Selsamal kombel meie kuningas

      ka oli pandiks määrand võrdselt suure

      maaosa, et kui võitnuks Fortinbras,

      see läinuks talle, nagu tema jagu

      just sama leppe tingimuste põhjal

      sai Hamletile. Nüüd noor Fortinbras,

      täis klaarimata tuhinat ja tuld,

      on kraapind kokku Norra ääremailt

      peatoiduse ja päevapalga eest

      röövjõugu söakaid mehi ettevõtteks,

      mis nõuab julget meelt: see pole muud –

      ja seda mõistab hästi meie riik –

      kui võtta tagasi väevõimuga

      ja sundi tarvitades meilt need maad,

      mis tema isa kaotas. Selles, arvan,

      peapõhjus ongi, miks me valmistume,

      miks peame vahti; see just tingibki

      nii tulijalgset rähklust meie maal.

      Vist küll: eks sellepärast sarnanegi

      see endeline kuju, mis meil vahil

      käib soomusrüüs, nii kadund kuningaga,

      kes on ja oli sõja põhjuseks.

      See on me vaimusilmas tüütu kübe …

      Kuid Rooma palmirikkail hiilgepäevil,

      just võimsa Juliuse huku eel,

      jäid hauad tühjaks, surilinas kooljad

      kesk Rooma linna tänitades uitsid.

      Nii nüüdki suurte vapustuste endeid,

      mis ikka ette kuulutavad saatust

      ja käivad läheneva häda eel,

      on ilmutanud taevas kui ka maa

      siin paigus meie suguvendadele:

      küll tulisabatähti, verikastet,

      küll päikseplekke; niiske taevakeha12,

      mis mõjutab Neptunuse suurt riiki,

      kui viimselpäeval põdes varjutust.

      Kuid tasa, näe, ta tuleb uuesti!

      Pean kinni ta, kui see ka tapab mind13!

      (Ajab käed laiali.) Pea, viirastus!

      Kui sul on hääl ja voli rääkida,

      siis kõnele!

      Kui mingi asi õigeks seada on,

      mis sulle rahu tooks14 ja mulle au,

      siis kõnele!

      Kui tead sa riiki ähvardavat saatust15,

      mis etteteatuna on välditav,

      oo, kõnele!

      Või kui maa rüppe eluajal peitnud

      sa oled vägivaldselt saadud aarde,

      mis, räägitakse, sundivat teid, vaime,

      veel tihti pärast surma hulkuma (kukk kireb),

      siis ütle … Pea! – Pea kinni ta, Marcellus!

      Kas äigan talle hellebardiga?

      Löö, kui ei peatu ta!

      Näe, siin!

      Näe, siin!

      Ta