Hea Hamlet, heida endalt öine värv22

      ja vaata Taanit sõbrasilmaga.

      Sa ära otsi langetatud pilgul

      vaid üha põrmust oma üllast isa.

      Tead küll, et elav kõik on surelik

      ja maise pärib ikka igavik.

      Jah, nii see käib.

      Kui nii see ikka käib,

      miks iseäralik see sulle näib?

      Näib, emand? Ei, vaid on. Ei tunne näimist …

      Ei ainult tintmust mantel, kallis ema,

      ei kombe järgi tume, ülev rüü,

      ei ohkepuhanguteks hoitud hingus,

      ei mitte voolsad voodsad jõed mu silmis,

      ei masenduseilme minu palgeil

      koos leina iga kuju, näo ja moega

      mind õigelt kujuta. Need tõesti näivad,

      sest neid võib inimene näidelda;

      mis minus on, käib üle näitlusest –

      too teab vaid leina rüüst ja ehetest.

      On kiiduväärt ja kena sinust, Hamlet,

      et leinalõivu maksad isale.

      Kuid tea, ka sinu isa kaotas isa,

      see oma isa. Mahajääjalt nõuab

      ta lapsekohus teatud aja vältel

      küll kurtmist haua ees; kuid kramplikult

      ses leinas püsida ei ole muud

      kui patumeelne jonn: nii mees ei leina.

      See näitab tahtmist taevast uhmata,

      suurt hingenõrkust, kärsimatut meelt

      ning lapsikut ja harimata mõistust.

      Kui teame, et see on nii tavaline

      kui lihtsaim asi, mida tajub meel,

      miks võtta pahutsevas tõrksuses

      siis seda nõnda südamesse? Häbi!

      On patt see taeva ees, patt kadunu,

      patt loomu vastu, pentsik mõistusele,

      mil vanemate surm on harjund aineks,

      sest esimesest koolnust peale hüüab

      ta selleni, kes suri täna, ikka:

      „Nii olema see peab!” Sa heida maha

      see ilmaaegne lein ja mõtle meist

      kui oma isast; võtku teada ilm,

      et meie troonile sa oled lähim23:

      ei kingi vähem üllast armastust

      kui õrnim isa oma pojale

      ma sinule … Mis puutub sinu nõusse

      taas minna Wittenbergi õppima,

      see risti vastu käib me soovile24,

      sind palume ja vannutame jääda

      me silma trööstida ja hoida siia,

      me peamine õukondlane ja poeg.

      Kurt ära ole ema palvetele,

      jää meile, Hamlet, jäta Wittenberg.

      Ma püüan teie sõna kuulda, emand.

      Jah, see on õiglane ja armas vastus!

      Kui meie ole Taanis. – Tule, naine.

      See lahke, sunduseta nõustumine

      teeb soojaks südame; ja selle auks,

      kui Taani täna rõõmsalt tervist joob25,

      suur kahur teatagu sest pilvedele,

      et kroonikandja sõõmust kaiguks taevas

      maapealse kõue kaja! Lähme nüüd.

      Oo, lahustuks see liig, liig sitke liha

      ning sulaks kokku ainsaks kastepiisaks!

      Kui poleks keeland Looja käsulaud

      vaid endatapmist! … Jumal, jumal küll!

      Kui tüütu, läila, tuim ja tühine

      näib mulle kogu selle ilma viis!

      Ptüi, ptüi küll seda rohimata aeda,

      kus seemet kasvatab vaid vohav rämps,

      mis võimust võtnud on. Et nii võis minna!

      Kaks kuud vaid surnud – pole kahtegi –

      nii üllas kuningas, Hyperion

      saatürist venna kõrval26, ema vastu

      nii õrn, et taeva tuulel keelas palet

      tal riivata liig karmilt! Maa ja taevas!

      Kas meenutama pean? … Ja kuidas ema

      ta küljes rippus! Nagu oleks isu

      tal süües kasvanud … Kuid siis, kuu jooksul …

      Ei taha mõelda – nõrkus, oled naine! …

      Napp kuu vaid … Veel ei olnud kulunud

      need kingad, milles vaese isa keha

      ta saatis, pisarais kui Niobe27 …

      Ent tema, tema just – oh jumal küll,

      ka loom, kel pole aru ega oidu,

      peaks leina kauem! – lellega läks paari,

      mu isa vennaga, kes sarnane

      mu kadund isaga ei ole rohkem

      kui mina Herkulesega. Kuu jooksul,

      kui püsis pettepisarate sool

      ta hõõrdund silme punetuses veel,

      ta juba kihlus … Oo, jälk rutt! Kui kärmelt

      ta lipsas verepilastuse sängi28!

      Ei tule sellest head, ei võigi tulla;

      kuid lõhke, süda, suu pean hoidma lukus.

      Prints, soovin tervist teie kõrgusele!

      Ma rõõmustan, et näen teid tervena …

      Horatio – kui ma veel tunnen ennast!

      Jah, prints, ja ikka teie vaene teener.

      Hea sõber – nii sul muudan selle nime.