Ta tahtis kõnelda, kui kukk just laulis.

      Ning siis ta võpatas kui süüdlane,

      kes kohtult kutse saab; ma olen kuulnud,

      et kui teeb kuke kime, lõikav kõri,

      see koidupasun, häält, siis äratab

      ta päevajumaluse, kelle käsul,

      kas olgu vees või tules, maal või õhus,

      kaob oma asupaika iga vaim,

      kes ula eksleb; ning eks õigeks seda

      siin nähtud asi selgelt tunnista.

      Ta hajus ära kuke laulu peale.

      Jutt käibki, et kui tuleb aastaaeg,

      mil pühitseme Lunastaja sündi,

      siis laulvat terve öö see puhtelind.

      Ei tohtivat siis vaimud hulkuda,

      ei ööd siis haigust, tähed halba too,

      ei lumma haldjad, võluda või nõiad,

      nii püha ja nii õnnis on see aeg.

      Nii olen kuulnud ka, ja osalt usun.

      Kuid vaata, hommik, seljas punav mantel,

      käib idas kõrge kingu kastest teed.

      Nüüd lõpetagem vaht. Ja minu arust

      peaks kõigest, mis me nägime sel ööl,

      noor Hamlet16 teada saama; elu nimel –

      vaim, kes jäi tummaks meile, vastab talle.

      Kas nõustute, et talle teatame,

      kuis ajab armastus ja käsib kohus?

      Nii tehkem, palun; tean, kuspool meil hõlpus

      on teda leida täna hommikul.

      Ehk Hamleti, me kalli venna surm

      küll värskelt meeles on ning oleks sünnis,

      et süda kannaks leina ja me riik

      üksmeelses valus palet kortsutaks,

      sai mõistus niivõrd jagu loomusest,

      et, mõistlikult me venna pärast kurvad,

      ühtaegu peame meeles endidki.

      Seepärast senise me õe ja nüüd

      me kuninganna, kes on pärijaks

      ses vapras riigis leseõigust mööda,

      nii-öelda rõõmuga, mis murtud on,

      õnn ühes silmas, valupisar teises,

      heas tujus matusel ja kurtes pulmas,

      vaekausil võrdses kaalus hurm ja härm,

      me naiseks võtsime; ei kuulamata

      jäänd teie nõukam tarkus, mis ses asjas

      meid varmalt toetas – kõige eest aitäh18.

      Nüüd edasi. Noor Fortinbras, te teate,

      meid alahinnates või arvates,

      et kadund kalli venna surma läbi

      me riik on lagumas ja liimist lahti,

      ning nähes oma ülevõimust und

      on usin tüütama meid, nõudes aina,

      et andku meie tagasi need maad,

      mis võitis õiguspäraselt ta isalt

      me ülivapper vend. Niipalju temast.

      Nüüd meist ning sellest, miks teid kokku nõuti.

      Meil Norramaale saatmiseks siin kiri

      on noore Fortinbrase lellele,

      kes, nõrk ja põdur, vaevalt kuuldagi

      saab vennapoja nõust, et takistaks

      ta tolle edaspidist toimimist,

      sest varustust ja väge, kõike kogub

      too tema alamail! Seks läkitame

      teid, hea Cornelius ja Valtemand,

      meilt tervitusi viima Norrale.

      Ei mingeid teisi volitusi saa

      te asjaajamiseks kuningaga,

      kui kirja sisust järeldub. Head teed!

      Te tõttamises ilmnegu te hool.

      Hoolt näitame ses asjas nagu kõiges.

      Ei selles meie kahtle; hüvasti!

      Ja nüüd, Laertes – mis on sinul uudist?

      Sa räägid palvest – mis see on, Laertes?

      Kui mõistlik asi, siis ei lähe kaotsi

      küll Taani ees su hääl. Mis on, Laertes,

      mis palvetagi sulle ma ei pakuks?

      Ei ole peagi lähem südamele,

      ei käsi suule valmim abiriist,

      kui Taani troon on sinu isale.

      Mis tahad sa, Laertes19?

      Vägev vürst,

      te lahket luba naasta Prantsusmaale,

      kust meelsasti küll tulin Taanisse

      te kroonimisel oma kohust täitma;

      kuid, kohus täidetud, pean tunnistama,

      mu meel ja mõte taas veab Prantsusmaale

      ning ootab teie luba kummargil.

      Kas isa lubab? Mis Polonius ütleb?

      Mu isand, tüdimata palvetega

      ta pikapeale kangutas mult loa,

      ta soovi kinnitas mu tõrges pitsat.

      Ma palun, andke talle sõiduks luba.

      Õnn kaasa siis, Laertes, aeg on sinu,

      sa veeda seda hästi, nii kuis ihkad. –

      Nüüd, Hamlet, minu vennapoeg ja poeg.

      Ei paljalt hõimlane, ei päris poeg20.

      Mis