Kafka mererannas. Харуки Мураками
Читать онлайн книгу.
selle on neil, kuidas nüüd öeldagi, perfektsionistlikud kalduvused. Mis seal ikka olla võis, küllap mingi patt või midagi oli. Just nagu Aadama ja Eeva Paradiisiaiast väljakihutamise loos.”
„Pärispatt,” ütlen mina.
„Just nimelt, pärispatt,” ütleb Ōshima-san. Võtab siis pliiatsi nimetissõrme ja keskmise sõrme vahele ning keerutab seda aeglaselt ettevaatlikult balansseerides. „Ühesõnaga, see mis ma öelda tahtsin, on see, et üksinda on inimesel ikka väga raske elada.”
Lähen tagasi lugemissaali ja loen „Abu al-Hasani ja Abu Ja’afari lugu” edasi. Aga kuidagimoodi ei õnnestu raamatusse süveneda. Mees-mehed, mees-naised ja naine-naised?
Kui kell näitab kaks, jätan lugemise katki, tõusen diivanilt püsti ja võtan majatutvustusest osa. Hoonet tutvustav Saeki-san on kuskil oma neljakümnendate aastate keskpaigas olev kõhn naine. Oma aastakäigu kohta ehk pikkagi kasvu. Seljas lühikeste käistega sinine kleit, mille peale on tõmmatud eest lahtikäiv õrna kreemikarva kampsun. Väga hea rühiga. Pikad juuksed on taga kergelt sabasse seatud. Peen ja intelligente nägu. Ilusad silmad. Ja katkematult hõljub tema suunurgas naeratus nagu kahvatu vari. Raske on seda sõnadesse panna, kuid see on kuidagi täiuslik naeratus. Meenutab mulle väikest päikeselaiku. Vaid teatud varjulistesse paikadesse tekkida võivat erilise kujuga päikeselaiku. Selles Nogata majas, kus mina elasin, oli ka aias selliseid varjulisi paiku taoliste päikeselaikudega. Need päikeselaigud olid mulle juba väiksest peale meeldinud.
Saeki-san jätab mulle väga tugeva, kuid samas kuidagi nostalgilise mulje. Mõtlen, et küll oleks tore, kui see inimene oleks minu ema. Kui ma mõnda kaunist (või siis meeldiva olekuga) keskealist naisterahvast näen, mõtlen ikka tahtmatult nii. Et küll oleks tore, kui see inimene oleks minu ema. Ei ole vist vaja üteldagi, et tegelikkuses on tõenäosus, et Saeki-san tõepoolest mu ema on, nullilähedane. Mingi väike tõenäosus on teoreetiliselt siiski olemas. Seda seepärast, et ma ei tea, kuidas mu ema välja näeb. Isegi ta nime ei tea. Nii et ei ole ühtegi põhjust, miks ta ei võiks mu ema olla.
Peale minu võtab ringkäigust osa vaid üks Ōsakast tulnud keskealine abielupaar. Proua on trullakas, ees tugeva klaasiga prillid. Härra on kõhn, peas soeng, just nagu oleks ta oma jõhviseid juukseid metalltraadist harjaga vägisi siledaks üritanud kammida. Kitsad pilus silmad ja lai otsmik – ta näeb välja nagu alati silmapiiri piidlev lõunamaa linnu skulptuur. Enamuse vestlusest võtab proua enda kanda, mees ainult kiidab takka. Ülejäänud aja mees noogutab, väljendab valjuhäälselt oma üllatust ja pomiseb omaette midagi arusaamatut ja seosetut. Riietus on mõlemal sobilik rohkem mägimatkaks kui raamatukokku tulekuks. Mõlemal on seljas rohkete taskutega veekindel vest, toekad nöörsaapad jalas ja matkamüts peas. Arvata võib, et niisugune on selle paari rõivastus alati, kuid nad reisile lähevad. Ebameeldivad inimesed ei paista nad olevat. Seda mõtet mus just ei teki, et küll oleks tore, kui nemad minu vanemad oleks, kuid tunnen siiski kergendust, kui saan aru, et ma ei ole ainuke, kes ringkäigust osa võtab.
Kõigepealt selgitab Saeki-san Kōmura mälestusraamatukogu asutamislugu. Enam-vähem sama jutt, mida Ōshima-san mulle juba rääkinud oli. Raamatukogu loodi selleks, et avada laiemale publikule perekonna ühe esiisa kogutud raamatud, dokumendid ja kunstiteosed ning anda oma panus piirkonna kultuuri arengusse. Kōmura eraomandi pinnalt loodi fond, mis siis raamatukogu majandab. Aeg-ajalt korraldatakse ka avalikke loenguid ja kammermuusika kontserte. Hoone ise ehitati oma algsel kujul Meiji ajastu algusperioodil9 hoovimajana raamatukoguks ning külaliste majutamiseks, kuid Taishō10 aastatel viidi läbi kapitaalne ümberehitus, maja tehti kahekorruseliseks ning külalistoad, milles literaadid ööbisid, muutusid märksa luksuslikumateks. Taishō ajastust Shōwa11 algusaastateni välja külastasid Kōmurade kodu mitmed väga kuulsad inimesed, kes siia endast ka jälje maha jätsid. Tänutäheks öömaja eest jätsid wakaluuletajad kingituseks wakasid, haikuluuletajad haikusid, literaadid esseid ja kunstnikud oma pilte.
„Teise korruse näituseruumides on meil võimalus teile näidata mõnda väljavalitut kultuuripärandi nimekirja kuuluvat haruldast teost,” ütleb Saeki-san. „Võite näha, kuidas Teise maailmasõja eelsel ajal arendati rikast regionaalkultuuri mitte kohaliku omavalitsuse, vaid just Kōmura-taoliste diletantlike jõukate inimeste poolt. See tähendab, et just nemad täitsid kultuuritegevuse patrooni rolli. Kagawa prefektuurist on võrsunud mitu väljapaistvat waka– ja haikuluuletajat ning ka selle taga võib näha Kōmurade teenet, kes alates Meiji ajast mitme põlvkonna jooksul siin kandis kõrgetasemelise kunstiringkonna loomisel ja ülalpidamisel innukalt osalenud on. Selle äärmiselt huvitava kultuuriringkonna kujunemisloo ja ajaloolise arengu kohta on kirjutatud arvestatav kogus uurimistöid, esseid ja mälestusi, mis kõik ka meie lugemissaalis olemas on, nii et kellel huvi, lugege, palun, kindlasti.
Kōmura perekonnapead on mitmete põlvkondade jooksul olnud äärmiselt head kunstiasjatundjad ning neil on olnud erakordselt terane silm kunsti hindamisel. Võib ehk öelda, et see on neil veres. Nad on osanud võltsingutel ja ehtsatel teostel vahet teha, väärtustades vaid kõige imetlusväärsemat loomingut, ning suutnud seetõttu oma kõrgeid ideaale ka hoida. Kuid nagu me teame, ei ole olemas absoluutselt täiuslikku eksperdisilma. Paraku on olemas ka selliseid suurepäraseid autoreid, keda nende eksperdisilm heaks ei kiitnud ning kes seetõttu nende toetusest ilma jäid. Näiteks olevat hävitatud peaaegu kõik materjalid, mis puudutavad haikuluuletajat Taneda Santōkat.12 Külalisteraamatust on näha, et Santōka on siin mitmel korral öömajal olnud ning neil kordadel ka värsse ja proosakirjutisi maha jätnud, kuid tolleaegne Kōmura perekonnapea pidas teda vaid „üheks tühipaljaks kehkenpüksist kerjusmungaks”, peaaegu ei suhelnudki temaga ja viskas suurema osa tema teostest minema.”
„Sellest on nüüd küll kahju,” ütles Ōsakast pärit proua sellisel toonil, nagu oleks ta tõesti kurb. „Praegu oleks Santōka tõeline rahaauk.”
„Täpselt nii. Aga tollal oli Santōka üks täiesti nimetu suurus, nii et võib-olla on see paratamatus. Paljugi siin maailmas on sellist, mille väärtust me ei mõista enne teatud aja möödumist,” ütles Saeki-san särava naeratusega.
„Just nii, just nii,” kiitis mees takka.
Seejärel tutvustas Saeki-san meile hoone esimest korrust. Raamatuhoidla, lugemissaalid, väärtkirjanduse fondid. “Selle raamatuhoidla ehitamise aegu hoidus tolleaegne peremees meelega kyotolikult peenest ja literaatlikust teetseremoonia stiilis arhitektuurist ning valis rustikaalse ja rahvaliku ehitusstiili. Aga nagu te isegi võite veenduda, vastupidiselt ümbritseva majakarbi tahumatusele ja sirgjoonelisusele, on sisustus ja kujunduselemendid vägagi peenemaitselised ja ekstravagantsed. Näiteks selle ukse kohal asetseva puunikerdise rafineeritud elegantsile on raske võrdväärset leida. Ehitustöödeks olevat kokku kutsutud kõik Shikoku kuulsamad meistrimehed.”
Seejärel ronime kõik koos treppi mööda teisele korrusele. Trepipealne on ehitatud kõrge tuulekojana. Mustast eebenipuust trepikäsipuu on nii kiiskavalt läikima löödud, et tundub, justkui jääksid paljast puudutusest sellele sõrmejäljed. Trepipealse otsaaknas on klaasimaaling. Sellel kujutatakse kitse, kes kaela välja sirutades viinamarju noolib. Teisel korrusel on kaks külalistetuba ja üks suurem saal. Arvata võib, et vanasti oli kogu selle saali põrand tatamiga kaetud ja seal korraldati vastuvõtte ning koosviibimisi. Praegu on saalil laudpõrand ning sein on täis riputatud kalligraafiat, ripp-lõuendeid ja jaapani stiilis maale. Ruumi keskosas asub klaasvitriin, kuhu on seatud mälestusesemed ning muud märkimist väärivad asjad. Üks külalistubadest on jaapani, teine lääne stiilis. Lääne stiilis toas on suur kirjutuslaud ning pöördtool, mis näevad välja, just nagu kasutataks neid veel praegugi kirjatööks. Laua tagant aknast avaneb vaade männihekile, mille vahelt paistab vilksamisi ka silmapiir.
Ōsakast pärit abielupaar vaatab sedeleid kõvahäälselt ette lugedes kõik saalis olevad eksponaadid ükshaaval üle. Kui proua millegi kohta kõvahäälselt arvamust avaldab, kiidab mees talle mhmhitades ja jajahhitades takka. Tundub, et nende kahe vahel ei ole kunagi lahkarvamusi. Kuna mind eksponaadid eriti ei huvita, uurin hoolikalt maja arhitektuurilisi
Meiji periood oli aastatel 1868–1912. Saanud alguse Meiji restauratsioonist, on Meiji periood ennekõike Jaapani moderniseerumise ajastu.
1912–1926
1926–1989
Taneda Santōka (1882–1940) – haikuluuletaja, kelle vabas vormis ja vabas stiilis haikud peegeldavad tema elu joodikust kerjusmungana ning äärmiselt traagilist isiklikku elu. Et Santōka elas annetustest ja kerjas ilma ametlikult ühtegi kloostrisse kuulumata ning oli peale selle alkohoolik, suhtuti tema kaasajal ka tema teostesse tihti tugeva eelarvamusega.