Kafka mererannas. Харуки Мураками
Читать онлайн книгу.
katalooginumbrid on PTYX-722-SQ-162 kuni 183.
Ülekuulamist läbiviinud nooremleitnant Robert O’Connelli kommentaar:
<Dr Nakazawa näeb oma suure kogu ja päevitunud näo tõttu välja rohkem põllumajandusinspektori kui arstina. Tema käitumine on leebe, kuid väljendusviis jõuliselt napisõnaline. Mida mõtleb, selle ütleb ka kohe ausalt välja. Silmade helk prillide taga on terav. Tundub, et tema mälu võib usaldada.>
Jah, 1944. aasta 7. novembril, pärast peale kella 11 hommikul sain ma väljakutse linna avaliku algkooli õppealajuhatajalt. Kuna ma olin seal enne kooliarsti ametis töötanud, võeti kõigepealt minuga ühendust. Õppealajuhataja oli kohutavas paanikas.
Mulle öeldi, et üks klass oli läinud metsa seeni korjama ning kõik klassi lapsed olid sealsamas meelemärkuseta maas. Olevat täiesti teadvuseta. Õpilasi metsa viinud klassijuhataja oli ainsana teadvusel ning ta oli üksinda mäest alla abi järele jooksnud ja just äsja koolimajja jõudnud. Aga ta oli üsna endast väljas, nii et tema seletustest oli raske midagi aru saada. Ainus kindel fakt oli see, et metsas on veel kuusteist koolilast teadvusetult maas.
Kuna nad olid seenele läinud, oli mu esimene mõte, et küllap sõid nad mõnda mürgiseent ja said närvihalvatuse. Kui nii, siis on asi tõsine. Igal seeneliigil on omad mürkained ning sellest lähtuvalt on ka vastumürgid erinevad. Ainuke, mida me kohe teha saame, on nad oksele ajada, et kogu mao sisu välja saada ja see puhtaks teha. Aga kui see seen on olnud väga mürgine ja seedimisprotsess on juba kaugele edenenud, pole asi enam meie võimuses. Siin kandis sureb igal aastal mitu inimest seenemürgitusse.
Toppisin kohe kõik rohud, millest esmaabis kasu võiks olla, kotti, hüppasin ratta selga ja kihutasin koolimajja. Koolis ootas veel kaks välja kutsutud politseinikku. Kui on nii, et lapsed on teadvuseta, tuleb nad linna kanda ja selleks on abikäsi vaja. Aga et oli sõjaaeg, siis oli enamus noori mehi ära sõjaväkke võetud. Metsa läksime mina, need kaks politseinikku, üks vanem meesõpetaja, koolidirektor, õppealajuhataja, kooli majahoidja ja lapsi juhatanud noor naisõpetaja. Korjasime kokku kõik jalgrattad, mis seal kandis saadaval olid, ja kellele ei jagunud, sõitsid kahekesi ühe ratta peal.
Mis kell te metsa sündmuskohale jõudsite?
Mäletan seda hästi, sest ma olin just kella vaadanud. Kell oli 11.55. Sõitsime jalgratastega mäkke viivat teed mööda nii kaugele, kui andis, ja jooksime siis mööda jalgrada edasi üles.
Kui mina kohale jõudsin, olid mõned õpilased juba mingil määral tagasi teadvusele tulnud ja end püsti ajanud. Kui palju neid oligi? Kuskil kolm või neli. Või no ma ütlen küll püsti ajanud, aga tegelikkuses ei olnud nad veel piisavalt toibunud ning ajasid end tudisedes neljakäpakile. Ülejäänud lapsed olid veel maas pikali, kuid mõned neist olid ilmselt samuti teadvusele tulemas, sest nad hakkasid vähehaaval aeglaselt maas rulludes end liigutama, just nagu mingid putukad. Üsnagi veider vaatepilt. Lapsed olid teadvuse kaotanud metsalagendikul, mis oli kuidagi imelikult tasane ja avar ning see oli ainus koht, kuhu sügisene päike kirkalt oma valgust kallas. Ning selle lagendiku keskel või õigemini selle ümber on kuusteist algkoolilast igaüks ise asendis kokku vajunud. Mõni liigutab, mõni on liikumatu. Nagu stseen avangarditeatrist.
Unustasin hetkeks oma arstikohused, ahmisin õhku ja tardusin mõneks hetkeks sinnasamma paigale. Aga mitte ainult mina. Paistis, et kõiki sinnatulnuid haaras vähemal või rohkemal määral hetkeline halvatus. Kõlab võib-olla veidralt, aga tundus isegi, justkui oleksime näinud midagi, mis pole tavainimese silmadele määratud. Ehkki olime sügaval maakolkas, oli ikkagi sõjaaeg ja me olime alati valmis selleks puhuks, kui midagi peaks juhtuma. Valmis oma riigi kodanikuna täitma vankumatult oma ametikohust, ükskõik, mis ka ei juhtuks. Kuid see vaatepilt pani mind sõna otseses mõttes tarduma.
Kuid ma kogusin ennast kohe ning tõstsin ühe maaslebava lapse maast üles. See oli tüdruk. Ta keha oli üleni jõuetu ja lõtv nagu kaltsunukk. Hingas reeglipäraselt, kuid teadvust ei olnud. Aga silmad olid lahti nagu tavaliselt ning liikusid vasakule ja paremale midagi jälgides. Võtsin kotist väikese taskulambi ja valgustasin pupille. Ei mingit reaktsiooni. Silmad funktsioneerisid ja jälgisid midagi, aga valgusele ei reageerinud. Väga imelik. Hiivasin hea mitu õpilast samamoodi üles ja tegin sama protseduuri läbi, kuid reaktsioon oli kõigil täpselt ühesugune.
Seejärel mõõtsin laste pulssi ja kehatemperatuuri. Mäletan, et pulss oli neil keskmiselt 50 kuni 55 ja kehatemperatuur kõigil alla 36. Ma arvan, et umbes 35 ja poole ringis. Jah, selleealiste laste kohta oli pulss üsna madal ning kehatemperatuur terve kraadi võrra tavalisest madalam. Nuusutasin ka hingeõhku, kuid mingit veidrat lõhna ei olnud. Ei kurgus ega keelel polnud mingeid muutusi.
See, et tegemist ei olnud toidumürgitusega, oli esmapilgul selge. Mitte keegi ei oksendanud. Kõht ei olnud kellelgi lahti. Mitte kellelgi ei olnud vaevusi. Kui süüakse midagi kõlbmatut, siis on nii pika aja möödudes kindlasti vähemalt üks nendest sümptomitest olemas. Sain aru, et toidumürgitusega ei ole tegu ja esialgu langes kivi südamelt. Aga kui see toidumürgitus ei olnud, siis mis see üldse oli? Vaat sellest pole mul aimugi.
Haigusnähtude poolest on sarnane päikesepiste. Suvel minestavad lapsed tihti päikesepistest. Vahel juhtub ka, et kui üks laps minestab, vajuvad ka kõik teised lapsed tema ümber riburadapidi kokku. Aga antud juhtumil oli tegu novembriga. Peale selle olime jahedas metsas. Oleks veel üks või kaks, aga on mõeldamatu, et kõik kuusteist last saaksid sellises kohas päikesepiste.
Veel tuleb pähe gaas. Mürkgaas, arvatavasti mingi närvisüsteemi halvav gaas. Olgu ta siis looduslik või tehislik… Aga kui küsida, miks peaks inimasulatest nii kaugel metsas gaasi lekkima, siis ei oska ma vastata. Kuid kui see oleks gaas, oleks taolist nähtust iseenesest teoreetiliselt võimalik seletada. Kõik hingasid seda koos õhuga sisse ja kaotasid teadvuse. Ja õpetajaga ei juhtunud sellepärast midagi, et gaasi kontsentratsioon oli väike ning täiskasvanud keha suutis sellele paremini vastu panna.
Aga kuidas niisugust asja ravitakse, on minu jaoks täiesti tundmata maa. Mina olen ju maakolka arst ning spetsiifiliste mürkgaaside kohta puudub mul erialateadmine. Olin omadega täiesti puntras. Kuna olime sügaval metsas, siis ei olnud võimalik ka spetsialistidele helistada ja nõu küsida. Kuid ümbritsevat olukorda jälgides paistis, et osa lastest oli juba järk-järgult toibumas, nii et võis loota, et aja möödudes tulevad nad ehk iseenesest tagasi teadvusele. Peab ütlema, et see oli liigagi optimistlik lähenemine, aga kui aus olla, siis ei tulnud mulle ka mingit paremat tegevusplaani pähe. Seepärast otsustasime mõnda aega lasta lastel seal rahulikult pikali olla ja vaadata, mis saab.
Kas täheldasite sündmuskoha õhus midagi imelikku?
See asi huvitas mind ennastki, nii et hingasin mõned korrad prooviks sügavalt õhku kopsudesse, et ega äkki mingit ebatavalist lõhna või midagi niisugust ei ole. Aga õhk oli nagu mägimetsas ikka. Lõhnas puude järele. Värske karge õhk. Ümberkaudse rohu ja lillede juures ei täheldanud ma ka midagi erandlikku. Ei jäänud silma ei kujult ega värvilt moondunud taimi.
Uurisin ükshaaval üle ka seened, mida lapsed enne teadvuse kaotust korjanud olid. Hulgalt mitte just eriti palju. Tundub, et nad olid kokku kukkunud vahetult peale korjama hakkamist. Kõik seened olid üsna tavalised ja söögikõlblikud. Ma olen siin kandis pikka aega arstina töötanud, nii et olen seeneliikide osas üsnagi kompetentne. Loomulikult korjasime need seened siiski kõik kokku, viisime kaasa ja lasime pärast spetsialistil üle vaadata, et ikka täiesti kindlad olla. Aga nagu ma isegi juba täheldanud olin, olid need kõik täiesti tavalised seened, mis mürkaineid ei sisaldanud.
Kas märkasite teadvuse kaotanud laste juures veel mingeid iseäralikke haigusnähte või reaktsioone, peale selle, et nende silmad edasi-tagasi liikusid? Näiteks pupillide suurus või silmavalge toon või silmapilgutuste arv?
Ei. Peale selle, et nende silmad liikusid edasi-tagasi nagu helgiheitjad, ei olnud nende juures midagi iseäralikku. Kõik muu funktsioneeris normaalselt. Lapsed vaatasid midagi. Kui täpsemalt öelda, siis tundus, et lapsed ei näinud seda, mida nägime meie, vaid vaatasid midagi, mis meile nähtav ei olnud. Või võibolla annab seda muljet täpsemini edasi, kui öelda, et nad mitte ei vaadanud, vaid jälgisid midagi pingsalt. Nende näoilme ei reetnud midagi, kuid üldmulje