Salakaebaja. Джон Гришэм
Читать онлайн книгу.
Lacy puuviljadega. Nad sõid võimalikult aeglaselt ja pidasid oodates kogu aeg pilku uksel.
Juristidena hindasid nad oma aega kõrgelt. Uurijatena olid nad õppinud kannatlikkust. Need kaks rolli olid sageli omavahel vastuolus.
Kell 14.00 nad loobusid ja läksid auto juurde tagasi, vihast tulised nagu saunakeris. Kui Lacy võtit pööras, pistis tema mobiiltelefon undama. Tundmatu number. Ta haaras telefoni ja ütles: „Halloo.”
Mehehääl kostis: „Ma palusin ju teil üksinda tulla.” See oli Randy.
„Küllap on teie palve õigustatud. Me pidime kohtuma lõuna ajal.”
Pärast pausi: „Ma olen jahisadamas, Kings Streeti lõpus, kolm kvartalit edasi. Öelge oma sõbrale, et ta minekut teeks, siis võime rääkida.”
„Kuulge, Randy, ma ei ole politseinik ja ma ei oska eriti ka seiklusfilmi teha. Ma võin teiega kohtuda, tere öelda ja kõike seda, aga kui ma ühe minuti jooksul teie tegelikku nime teada ei saa, siis lähen minema.”
„Sobib.”
Lacy lõpetas kõne ja pomises: „Sobib.”
Jahisadam oli täis purjekaid ning sekka saabusid ja lahkusid mõned kaluripaadid. Pikalt pontoonilt astus maha lärmakate turistide parv. Kaldapealne välilaudadega restoran oli endiselt klientidest tulvil. Tšarterlaevade meeskonnad klantsisid tekke ja sättisid asju korda, et järgmise päeva tellimusi täita.
Lacy astus mööda keskmist kaid ja otsis meest, kellega ta kunagi polnud kohtunud. Eespool kütusepumba kõrval seisis eakas paadialune, kes talle põgusalt ja kohmetult viipas ja noogutas. Lacy noogutas vastu ja kõndis edasi. Mees oli umbes kuuekümnene, panamakübara alt voogamas ülisuur hall juuksepahmakas. Lühikesed püksid, sandaalid, kirju lillelise mustriga särk, tüüpiline pronksikarva nahk nagu ikka nendel, kes veedavad ülearu palju aega päikese käes. Silmi katsid lenduri päikeseprillid. Ta astus naeratades lähemale ja ütles: „Teie olete vist Lacy Stoltz.”
Lacy kätles temaga ja vastas: „Jah, ja teie olete …?”
„Minu nimi on Ramsey Mix. Rõõm tutvuda.”
„Minul samuti. Me pidime ju lõuna ajal kohtuma.”
„Väga vabandan. Mul oli paadiga probleeme.” Ta osutas peaga kai kaugemas otsas seisva suure kaatri poole. See polnud antud hetkel küll sadama pikim laev, aga palju ei puudunud. „Kas me võiksime seal rääkida?” küsis ta.
„Laevas?”
„Jah. Seal on palju privaatsem.”
Võhivõõra inimesega laeva ronimine tundus Lacyle halb mõte ja ta kõhkles. Enne kui ta vastata jõudis, küsis Mix: „Kes see mustanahaline on?” Ta vaatas King Streeti suunas. Lacy pööras pead ja nägi Hugot, kes nagu muuseas ühe turistide seltskonna sabas jahisadama poole kõmpis.
„Minu kolleeg,” kostis Lacy.
„Nagu turvamees või nii?”
„Mul pole turvameest tarvis, härra Mix. Me ei ole relvastatud, aga mu sõber võib teid umbes kahe sekundiga vette visata küll.”
„Loodame, et see ei osutu vajalikuks. Ma tulen rahus.”
„Seda on rõõm kuulda. Ma tulen laeva ainult siis, kui see jääb siia paigale. Kui mootorid käivituvad, on meie kohtumine lõppenud.”
„Sobib.”
Lacy järgnes talle piki sadamasilda, möödudes rivis seisvatest purjekatest, mis polnud justkui kuude kaupa avamerd näinud, ja läks mehe kaatrisse, mis kandis tabavat nime Conspirator. Mees astus pardale ja ulatas käe, et Lacyt aidata. Tekil purjeriidest varikatuse all oli väike puust laud ja neli klapptooli. Ta osutas nende poole ja ütles: „Tere tulemast pardale. Võtke istet.”
Lacy hindas pilguga kiirelt ümbrust. Ta küsis ilma istumata: „Kas me oleme omapead?”
„Mitte päris. Mul on üks sõber, kellele meeldib minuga koos merel käia. Tema nimi on Carlita. Soovite ehk temaga kohtuda?”
„Ainult juhul, kui ta on teie loos oluline.”
„Ei ole.” Mix vaatas jahisadama poole, kus Hugo reelingule nõjatus. Hugo viipas, justkui ütleks: „Ma jälgin kõike.” Mix viipas vastu ja sõnas: „Kas ma tohin teilt midagi küsida?”
„Palun väga,” vastas Lacy.
„Kas võib oletada, et kõik, mis ma räägin, kantakse härra Hatchile kiiremas korras ette?”
„Ta on minu kolleeg. Mõningaid juhtumeid me menetleme koos, võib-olla ka näiteks praegust. Kust te ta nime teate?”
„Mul on juhtumisi arvuti. Veebilehelt vaatasin. KHN peaks seda tõsiselt uuendama.”
„Ma tean. Eelarvekärped.”
„Tema nimi kõlab kuidagi tuttavalt.”
„Ta oli lühikest aega Florida ülikooli jalgpallur.”
„Võib-olla sealt ma teda teangi. Olen ise ka Gatorsi fänn.”
Lacyl polnud huvi sellele kuidagi reageerida. Tüüpiline lõunaosariiklane – klammerdub mingi ülikooli jalgpallimeeskonna külge sellise fanatismiga, mis oli Lacyle alati tundunud tobe.
Mix ütles: „Nii et ta saab siis kõik teada?”
„Jah.”
„Kutsuge ta siis siia. Ma toon midagi joodavat.”
2
Carlita serveeris puust kandikult jooke – suhkruvabad limonaadid Lacyle ja Hugole, pudel õlut Mixile. Carlita oli ilus latiino, vähemalt kakskümmend aastat mehest noorem ja paistis, et tal on külaliste, eriti naissoost külalise üle hea meel.
Lacy tegi märkmikusse ülestähendusi ja ütles: „Kiire küsimus. Veerand tundi tagasi ei helistanud te samalt numbrilt, mis eelmisel nädalal.”
„On see küsimus?” vastas Mix.
„Küsimuse moodi küll.”
„Okei. Ma kasutan tihti kõnekaarte. Ja ma liigun kogu aeg ringi. Ma oletan, et teie number on mul töötelefoni oma, eks?”
„Nii see on. Me ei aja riigiasju eratelefonidega, nii et minu number tõenäoliselt ei muutu.”
„Küllap see teeb asjad lihtsamaks. Minu telefonid vahetuvad iga kuu, vahel isegi iga nädal.”
Nüüd, kus nad olid esimesed viis minutit koos istunud, tekitasid kõik Mixi väljaütlemised üksnes küsimusi juurde. Lacy oli ikka veel tõre, et teda lõuna ajal nii pikalt oodata lasti, ja ka esmamulje mehest ei meeldinud talle. Ta ütles: „Hea küll, härra Mix, nüüd me Hugoga jääme vait. Teie hakake rääkima. Jutustage meile oma lugu ja kui sellesse jäävad suured lüngad, mis sunnivad meid pimeduses kobama ja ehku peale minema, siis hakkab meil igav ja me läheme koju. Te olite telefonis juba niigi puiklev ja meelitasite mind siia. Nüüd rääkige.”
Mix vaatas naeratades Hugole otsa ja küsis: „On ta alati nii järsk?”
Hugo ei naeratanud, kuid noogutas jaatavalt. Ta toetas käed lauale vaheliti ja ootas. Lacy pani pastaka kõrvale.
Mix neelas lonksu õlut ja alustas: „Töötasin kolmkümmend aastat advokaadina Pensacolas. Väike firma – meid oli enamasti viis-kuus advokaati. Omal ajal laabus kõik kenasti ja elu oli ilus. Üks mu esimesi kliente oli arendaja, lennukas tegelane, kes ehitas kortereid, eramuid, hotelle, kaubanduskeskusi – sellist tüüpilist Florida värki, mis üleöö püsti pannakse. Ma ei usaldanud seda meest, aga ta teenis nii suurt raha, et lõpuks neelasin sööda alla. Ta kaasas mind mõningatesse tehingutesse, väikesed tükid siit ja sealt, ning mõnda aega see kõik toimis. Hakkasin unistama rikkaks saamisest, mis vähemasti Floridas võib kaasa tuua tõsiseid probleeme. Mu sõber võltsis raamatupidamist ja võttis võlgu üle igasuguste piiride, millest mina midagi ei teadnud. Selgus, et tal olid mingid fiktiivsed laenud ja tegelikult oli üldse kõik fiktiivne, ning FBI langes oma patenteeritud RICO-seadusega talle mürinal peale