Salakaebaja. Джон Гришэм
Читать онлайн книгу.
kui teie ülemus, härra Geismar annab rohelise tule. Rääkige temaga, andke talle edasi, mis ma olen öelnud, valgustage teda kõigist ohtudest, et ta neist kindlasti aru saaks, ja kui ta ütleb mulle telefoni teel, et Kohtute Haldamise Nõukogu võtab mu ametlikku kaebust tõsiselt ja uurib seda põhjalikult, siis täidan kõik tühikud, niipalju kui võimalik.”
Hugo trummeldas sõrmenukkidega vastu lauda ja mõtles oma perekonna peale. Lacy vaatas, kuidas järjekordne kalmaarilaev pikkamisi läbi sadama liikus, ja mõtles, mida Geismar sellest kõigest võiks arvata. Myers silmitses neid ja tal hakkas neist isegi pisut kahju.
3
Kohtute Haldamise Nõukogu ametiruumid võtsid enda alla poole kolmandast korrusest Tallahassee kesklinna neljakorruselises büroohoones kahe kvartali kaugusel Kapitooliumist. See „sviit” lõhnas iga nurga alt kokkutõmmatud ja kahaneva eelarve järele – alates kulunud ja narmendavatest vaipadest ja kitsastest, vanglat meenutavatest akendest, millel kuidagimoodi õnnestus suurem osa päikesevalgusest kõrvale juhtida, kuni ruudukujuliste laeplaatideni, mis olid aastakümnete sigaretisuitsust endistviisi plekilised, ning seinu katvate odavate riiuliteni, mis õõtsusid ja kõverdusid paksude toimikute ja unustatud memorandumite all –, rääkimata ilmselgest tõsiasjast, et antud ametkonna tegevus ei olnud kuberneri ega seadusandja silmis just pakiline prioriteet. Iga aasta jaanuaris oli KHN-i kauaaegne direktor Michael Geismar sunnitud, müts peos, Kapitooliumisse kõmpima ja vaatama, kuidas esindajatekoja ja senati komiteed riigipirukat jagavad. Lömitamine oli nõutav. Ta küsis alati natuke rohkem dollareid ja sai natuke vähem. Selline oli direktori elu ametkonnas, mille olemasolust suurem osa võimuesindajaid polnud kuulnudki.
Nõukogu koosnes viiest valitsuse poolt ametisse nimetatud liikmest, kelleks olid enamjaolt pensionile läinud ning kuberneri soosingus kohtunikud ja advokaadid. Nad tulid kokku kuus korda aastas, et kaebused üle vaadata, kohtuprotsessi meenutavaid istungeid läbi viia ning Geismarilt ja tema töötajatelt värsket informatsiooni saada. Ta vajas rohkem töötajaid, aga raha polnud. Tema kuus uurijat – neli Tallahassees ja kaks Fort Lauderdale’is – töötasid keskeltläbi viiskümmend tundi nädalas ja peaaegu kõik otsisid salamisi uut töökohta.
Geismari kabinetist tänavanurga kohalt avanes vaade – kui ta seda silmitseda soovis, mida juhtus harva – teisele samasugusele punkrilaadsele ehitisele, mis oli isegi kõrgem, ning selle taga mitmesuguste valitsushoonete segapudrule. Tema kabinet oli avar, sest ta oli lasknud seinad maha lõhkuda ja lisanud pika laua, mis oli KHN-i koduks olevate kambrite ja bokside labürindis ainuke nõupidamistelaud. Kui nõukogu pidi töö asjus kokku tulema, siis selleks puhuks laenati Florida ülemkohtu hoone konverentsiruumi.
Täna oli laua ümber neli inimest: Geismar, Lacy, Hugo ja KHN-i salarelv, muldvana juristiabi nimega Sadelle, kes isegi seitsmekümnele eluaastale lähenedes oli võimeline tohutul hulgal materjale läbi uurima, ja vähe sellest – ka kõike meelde jätma. Kolmekümne aasta eest oli Sadelle lõpetanud õigusinstituudi, kuid advokatuuri eksamil kolm korda läbi kukkunud ja sestap jäädavalt juristiabi rolli määratud. Kunagine kõva suitsetaja – suure osa suitsuplekkidest akendel ja lagedel saab süüks panna temale – oli viimased kolm aastat võidelnud kopsuvähiga, kuid polnud seni veel täit nädalatki haiguslehel olnud.
Laud oli kaetud paberitega, paljud neist lehtedest olid kokku klammerdamata ning kollaste esiletõstude või punaste parandustega. Hugo ütles: „Mees rääkis enda kohta tõtt. Oleme suhelnud Pensacola kontaktisikutega, kes tundsid teda ajast, kui ta advokaadina töötas. Hea maine ja puha, vähemalt enne, kui ta süüasja kaela sai. Ta on see, kes ta väidab end olevat, kuigi uue nimega.”
Lacy lisas: „Vanglakaristuse ajal käitus laitmatult. Veetis Texase föderaalvanglas kuusteist kuud ja neli päeva ning suurema osa ajast juhtis vangla õigusraamatukogu. Ehtne vanglaadvokaat, aitas mitmel sõbral apellatsioonikaebust esitada ja võitis kahele isegi ennetähtaegse vabastuse, kuna nende advokaadid olid kohtuprotsessi vussi ajanud.”
„Ja süüdimõistmine?” küsis Geimar.
Hugo vastas: „Kaevusin üsna sügavale ja võin Myersi juttu kinnitada. FBI ajas taga kinnisvarahaid nimega Kubiak, kes oli Californiast ümber asunud ning tegelnud kakskümmend aastat Destini ja Panama City ümbruses kinnisvaraarendusega. Nad said ta kätte. Ta kannab praegu kolmekümneaastast vanglakaristust terve hulga kuritegude eest – peamiselt pangapettused, maksupettused ja rahapesu. Kui ta tähelend katkes, tõmbas ta palju rahvast endaga kaasa, sealhulgas mehe nimega Ramsey Mix, kes vahetas kiiresti poolt ja sai võimudega kokkuleppele. Ta kandis ülejäänud süüaluste ja eriti Kubiaki kohta kõik ette ning pani neile korraliku põntsu. Ilmselt on hea, et ta end teise nime all merel varjab. Ta istus ainult kuusteist kuud. Kõik teised said vähemalt viis aastat ja Kubiak teenis peaauhinna.”
„Isiklik elu?” küsis Geimar.
Lacy vastas: „Kaks lahutust, praegu vallaline. Teine naine jättis ta maha, kui ta vangi läks. Esimesest abielust üks poeg, kes elab Californias ja peab restorani. Süü omaksvõtmisel maksis Myers sada tuhat trahvi. Kohtu ees ta tunnistas, et tema kohtukulud olid samas suurusjärgus. Need koos trahviga jätsid ta kuivale. Nädal enne vangiminekut andis ta sisse pankrotiavalduse.”
Hugo viskas lauale mõned suurendatud fotod ja ütles: „See teeb asja natuke põnevamaks. Klõpsasin pildi tema laevast, kui me temaga kohtusime. See on viiekümne kahe jala pikkune meresõidukaater, väga korralik alus, mis läbib ühe tankimisega kakssada miili ja mahutab mugavalt neli inimest. Registreeritud on see Bahama varifirmale, mistõttu ma numbrit ei saanud, aga võib arvata, et laeva hind on vähemalt pool milli. Ta vabanes vanglast kuus aastat tagasi ja Florida advokatuuri andmetel ennistati tema litsents kolme kuu eest. Kontorit tal ei ole ja ta ütleb, et elab laevas, mida ta võib küllap ka rentida. Ikkagi tundub see mulle üsna kulukas elustiil. Nii et tahes-tahtmata tekib küsimus, kuidas ta seda endale lubada saab.”
Lacy võttis jutujärje üle. „Väga võimalik, et näiteks kui FBI kaela sadas, mattis ta osa saagist maksuparadiisidesse. See oli suur maffiajuhtum, rohkete ohvritega. Rääkisin ühe allika, endise prokuröriga, kes olevat enda sõnul kogu aeg kahtlustanud, et Mix-Myers peitis osa raha ära. Ta ütles, et paljud süüalused püüdsid raha varjata. Aga seda me ei saa ilmselt kunagi teada. Kui FBI seda seitse aastat tagasi üles ei leidnud, siis võib julgelt arvata, et ka meie seda praegu ei leia.”
Geismar pomises: „Justkui meil oleks aega otsidagi.”
„Just nimelt.”
„Nii et see mees on suli?” küsis Geimar.
Hugo ütles: „Igal juhul on ta süüdimõistetud kurjategija, aga ta on oma aja ära istunud, hüvitise maksnud ja nüüd advokatuuri täieõiguslik liige nagu meiegi kolmekesi.” Ta heitis pilgu Sadelle’ile ja vedas näole põgusa naeratuse, mis jäi vastuseta.
Geismar lausus: „Võib-olla oleks liiast teda suliks nimetada, nii et ütleme siis lihtsalt, et ta on kahtlane tüüp. Ma ei ole kindel, kas ma raha peitmise juttu usun. Kui ta raha maksuparadiisi kantis ja pankrotimenetlejale valetas, siis kõnniks ta pettuse pärast ikka veel tulistel sütel. Kas ta hakkaks siis niimoodi riskima?”
Hugo vastas: „Ma ei tea. Ta paistab olevat üpris ettevaatlik. Ja pidage meeles, et ta on juba kuus aastat vanglast väljas. Floridas pead ootama viis aastat, enne kui saad uuesti advokatuurikohta taotleda. Ootamise ajal teenis ta võib-olla siit ja sealt nii mõnegi dollari. Ta paistab üsna leidlik.”
Lacy küsis: „Mis tähtsust sellel õieti on? Kas me uurime teda või korrumpeerunud kohtunikku?”
„Õige tähelepanek,” märkis Geismar. „Ja ta andis mõista, et see kohtunik on naine?”
„Justkui andis,” kostis Lacy. „Mitte päris selgesti.”
Geismar vaatas Sadelle’i poole ja ütles: „Võib arvata, et meil on Florida osariigis poliitiliselt korrektne arv naiskohtunikke.”
Sadelle tõmbas vaevaliselt hinge ja kõneles oma tavapärase nikotiinist räsitud häälega: „Oleneb. Kümned piigad tegelevad liikluskohtu ja taoliste asjadega, aga siin kõlab sedamoodi, et tegemist on ringkonnakohtu tasandil korruptandiga.