Salakaebaja. Джон Гришэм
Читать онлайн книгу.
ohjamiseks. Kui teie jutt tõele vastab, siis on siin tegu vägagi organiseeritud kurjategijatega.”
„Kalamaffiast olete kuulnud?” küsis Myers pärast järjekordset pikka sõõmu.
„Ei,” vastas Hugo. Lacy raputas pead.
„Noh, see on teine pikk lugu. Jah, härra Hatch, see on väga organiseeritud jõuk. Nad on pikka aega toime pannud kuritegusid, mis teisse ei puutu, sest need pole seotud kohtuvõimu esindajatega. Kuid on üks juhtum, kus nad ostsid kohtuniku ära. Ja see puutub teisse.”
Conspirator kiikus vana kalmaarilaeva kiiluvees ja hetkeks jäid kõik kolm vait. Lacy küsis: „Mis siis, kui me keeldume? Mis teie loost saab?”
„Kui ma esitan ametliku kaebuse, kas te siis ei ole kohustatud seda asja uurima?”
„Teoreetiliselt küll. Nagu te kindlasti teate, on meil nelikümmend viis päeva aega, et hinnata, kas teie kaebusel on mingit alust. Seejärel teavitame kohtunikku, kelle vastu kaebus on esitatud, ja rikume tema päeva ära. Aga me võime väga edukalt ka kaebustest mitte välja teha.”
Hugo lausus naeratades: „Oo jaa. Me oleme bürokraadid. Võime põigelda ja venitada nagu kõik meiesugused.”
„Selle eest te ära ei põikle,” ütles Myers. „See on liiga suur asi.”
„Kui see on nii suur, siis miks seda seni pole avastatud?” küsis Lacy.
„Sest kogu asi on alles arenemas. Sest aeg pole olnud küps. Mitmelgi põhjusel, preili Stoltz, millest kõige olulisem on asjaolu, et ükski asjast teadlik isik pole tahtnud sellega seniajani lagedale tulla. Mina nüüd tulen. Küsimus on lihtsalt selles, kas Kohtute Haldamise Nõukogu tahab uurida Ameerika õigusemõistmise ajaloo kõige korrumpeerunumat kohtunikku või mitte.”
„Meie oma kohtunikku?” küsis Lacy.
„Täpselt nii.”
„Millal me selle kõrgeaulise härra nime teada saame?” uuris Hugo.
„Te eeldate, et see on meesterahvas?”
„Ei eelda otseselt midagi.”
„Niiviisi oleks parem alustada tõesti.”
Leige briis andis lõpuks järele ja nende pea kohal lõgisev ventilaator keerutas lihtsalt lämbet õhku ringi. Myers oli neist kolmest ilmselt viimane, kes märkas, et särk on ihu külge kleepunud, ning väikese kokkusaamise võõrustajana tegi ta lõpuks järgmise sammu. „Kui jalutaks õige sinna restorani ja võtaks ühed joogid,” sõnas ta. „Neil on seal baar ja korralik konditsioneer.” Ta haaras päevinäinud oliivrohelisest nahast postikoti, mis paistis olevat tema keha külge kinnitatud. Lacy mõtles, mida see võiks sisaldada. Väikest püstolit? Sularaha, valepassi? Võib-olla veel ühte toimikut?
Mööda sadamasilda kõndides küsis Lacy: „Te käite siin tihti?”
„Miks ma sellele vastama peaksin?” tõrjus Myers ja Lacy kahetses, et oli suu lahti teinud. Tal oli tegemist nähtamatu mehega, kes elas nii, nagu ähvardaks ta pea kogu aeg pakule sattuda, mitte nagu mõni muretu purjetaja, kes hüppab sadamast sadamasse. Hugo raputas pead. Lacy andis endale mõttes jalaga tagumikku.
Restoran oli nüüd tühi ja nad võtsid istet laua ääres, kust avanes vaade sadamale. Olles tund aega kuumas praadinud, tundus sealne õhk lausa karge. Uurijatele jäätee, härra Myersile kohv. Nad olid omapead ja polnud mõeldav, et keegi neid pealt kuulaks.
„Mis siis, kui me pole sellest juhtumist eriti huvitatud?” küsis Hugo.
„Siis pean lõpuks ilmselt plaani B juurde minema, aga seda ma tegelikult teha ei taha. Plaan B on seotud ajakirjandusega, mul on paar tuttavat reporterit, aga kumbki pole päris usaldusväärne. Üks on Mobile’is, teine Miamis. Ausalt öelda ma arvan, et nad ehmatavad kergesti ära.”
„Miks te arvate, et meie kergesti ära ei ehmata, härra Myers?” küsis Lacy. „Nagu me ütlesime, me pole harjunud gangstereid ohjama. Ja juhtumeid, mida uurida, on meil niikuinii piisavalt.”
„Selles ma ei kahtle. Nurjatutest kohtunikest puudust ei tule.”
„Tegelikult neid palju ei ole. Mõned üksikud lähevad halvale teele, küll aga jagub tigedaid hagejaid, kes meile tööd annavad. Kaebusi tuleb palju, aga enamik neist pole suurt midagi väärt.”
„Selge.” Myers võttis aeglaselt oma lenduriprillid eest ja asetas lauale. Tema silmad olid tursunud ja punased nagu joodikul ning neid ümbritses kahvatu nahk. Selle kontrastiga meenutas ta otsekui mingit äraspidi pesukaru. Oli ilmne, et ta ei võtnud päikeseprille just tihti eest. Ta vaatas veel korra ringi, just nagu kindlaks tehes, et tema jälitajaid tõesti restoranis ei ole, siis aga paistis rahunevat.
Hugo küsis: „Mis selle kalamaffiaga on?”
Myers urahtas muiates, justkui kibeleks juba kangesti jutulõnga kerima. „Tahate seda lugu kuulda, jah?”
„Te ise võtsite jutuks.”
„Seda küll.” Ettekandja tõi joogid lauda ja kadus. Myers võttis lonksu ja alustas: „Kõik sai alguse umbes viiskümmend aastat tagasi. Oli üks lõdvalt seotud kurikaelte rühm, kes tegutses mitmel pool Arkansases, Mississippis ja Louisianas, kus iganes mõni šerif pistist võttis. Põhiliselt tegeldi salaalkoholi, prostitutsiooni, hasartmängude ja muude selliste, võib öelda, vanamoeliste pattudega, aga selle juurde kuulusid halastamatud jõuvõtted ja laipadest puudust ei tulnud. Valiti välja soine paik kusagil baptistide erakla lähedal, soovitavalt osariigi piiril, ja pandi äri püsti. Kohalikel sai alati mingi aja pärast mõõt täis, nad valisid uue šerifi ja kõrilõikajad tegid minekut. Ajapikku seadsid nad end sisse Mississippi rannikul Biloxi ja Gulfporti ümbruses. Need, kes niisama kuuli ette ei jäänud, said süüdistuse ja saadeti vanglasse. Kaheksakümnendate alguseks olid peaaegu kõik algsed jõuguliikmed kadunud, aga noorema põlvkonna tegelastest olid mõned veel järel. Kui hasartmängud Biloxis legaliseeriti, lõi see nende ärisse suure augu. Nad kolisid Floridasse ja leidsid uue ahvatleva tuluallika fabritseeritud maamüügitehingute näol, vahendades peale selle ka hämmastava vaheltkasuga kokaiini. Raha tuli kõvasti, nad organiseerusid ümber ja neist moodustus grupeering, mida nimetatakse rannikumaffiaks.”
Hugo raputas pead. „Ma olen Florida põhjaosas üles kasvanud, siin kolledžis ja õigusinstituudis käinud ning terve elu siin elanud, kusjuures viimased kümme aastat kohtute korruptsiooni uurinud, aga rannikumaffiast pole ma seniajani midagi kuulnud.”
„Nad ei tee endale reklaami ja nende nimed ei jõua ajalehte. Ma kahtlen, kas ühtegi selle jõugu liiget on viimase kümne aasta jooksul arreteeritud. See on väike võrgustik, väga kompaktne ja distsiplineeritud. Karta on, et enamik liikmeid on veresugulased. Tõenäoliselt oleks keegi sellesse jõuku praeguseks sisse imbunud, selle vahele võtnud ja kõik vangi saatnud, kui poleks esile tõusnud ühte tegelast, kellele ma antud hetkel panen nimeks Omar. Kaheksakümnendate keskel viis Omar jõugu Lõuna-Floridasse, mis tollal oli kokaiiniäri tulipunkt. Mõne aasta vältel sujus neil kõik hästi, aga siis ristati piigid mingite kolumbialastega ja põrgu läks lahti. Omar sai kuulist haavata. Tema vend samuti, ainult et surmavalt, ja ta surnukeha pole kunagi leitud. Nad põgenesid Miamist, aga mitte Floridast. Omar on kuritegelik geenius ja umbes kakskümmend aastat tagasi hakkas teda köitma idee kasiinodest indiaanlaste territooriumidel.”
„Miks see mind ei üllata?” pomises Lacy.
„Just nimelt. Nagu te küllap teate, on Floridas praegu üheksa indiaanlaste kasiinot, neist seitse kuulub seminolidele, mis on ülekaalukalt suurim hõim, ning ainult iga kolmas kasiino on föderaalvalitsuse poolt tunnustatud. Seminoli kasiinode kogukäive ulatub nelja miljardini aastas. Omar ja tema poisid ei suutnud sellele ahvatlusele vastu panna.”
Lacy ütles: „Nii et teie loos on organiseeritud kurjategijad, indiaanlastest kasiinoomanikud ja üks kaabakas kohtunik – kõik ühes pundis koos?”
„Nii võib lühidalt kokku võtta küll.”
„Aga FBI jurisdiktsioon ulatub ka indiaanlaste aladele,” ütles Hugo.
„Jah, ja FBI