Naised päikesevalguses. Frances Mayes
Читать онлайн книгу.
Daltonite perekonnale, perekonnale, kes oli sada aastat tagasi rahastanud pooli piirkonna ülikoolihooneid, nagu hiljem ka meditsiiniuuringute keskust, mis meelitab ikka veel karjakaupa rahvast ligi, et selle läheduses pensionipõlve pidada.
Hilisemad Daltonite põlvkonnad kasvatasid Tennessee kõnnihobuseid, sõlmisid halbu abielusid ja kaotasid suure osa kopsakast varandusest, mille esimene Tanner Dalton oli teeninud – kes nüüd enam mäletab, kuidas. Nad kõik olid surnud ja viimane neist – Tanner IV – müüs vanadusnõtruses maa ja maja maha, abiellus oma põetajaga ja kolis Sarasotasse. Tähelepanuväärse maja ning rahuliku maatüki, mis ulatus Eno jõeni, napsas endale üks Charlotte’i kinnisvaraarendaja, keda toetasid tõsised riskikapitalistid. Niisiis: Cornwallis Meadows.
VALGED, RUUTJAD KÕRVALHOONED seisavad hajusalt maja taga – neli tagasihoidlikku jaemüügiäri. Camille teadis juba kohaliku toidu kohvikut, poodi, mis müüs kalleid laudlinu, küünlaid ja seepe, juuksurisalongi, ja Inki, raamatupoodi, mille tugevaks küljeks oli see, et seal korraldatavatele üritustele meelitati tippkirjanikke. Tänavaid, mis kulgevad kummalgi pool suurt hoonet, ääristavad omavahel ühendatud suvila tüüpi elamud, igaühel väike eesaed ja teivastara. Kauguses terendab suur pigem asutuse moodi U-kujuline hoone, mille ühes tiivas on abipersonaliga ühetoalised korterid, teises surmaeelne hooldushaigla. Camille oli näinud C Meadowsit, nagu asukad seda nimetavad, kui käis vaatamas Karenit, õpetajast kolleegi, kes otsis abi häguse nägemise tõttu, ent sai teada, et tal on hiiglasuur ajukasvaja ja vaid kaks kuud elada. Karenit enne surma vaatamas käinud Camille läks raamatupoodi, et midagi lugemiseks leida, ja märkas kasutatud raamatute riiulil – avamata – raamatuid, mis ta oli Karenile ostnud. Ta ostis uuesti „Maa külalised”, jah, kas need me polegi? See on üsna tõsi.
CHARLIE JÄTTIS AUTO maja ees seisma ja ruttas välja, et emale uks avada. Camille asetas kruusale haige parema jala, heitis siis vasaku hoogsalt välja ning laskis Charliel ennast püsti upitada. Jalul seistes polnud tal enam häda midagi, kuid voodist või sügavast tugitoolist tõusmine ja autost väljatulemine torkisid tema jalga tuliste valuoradega. Mõnikord valutas kaastundest teinegi jalg. „Sa näed suurepärane välja, ema. Mulle meeldib su soeng.” Camille nägi tõesti suurepärane välja. Viisteist lisakilo, millega ta oli leppinud kui saatusega, olid kuude jooksul sulanud ja tema kõhn tennisemängija keha liikus taas normaalse nõtkusega. Üks tema sõbrannasid oli hiljaaegu toorelt öelnud: „Mure sobib sulle.”
„Nägemist, kullake. Sa ei pea mulle järele tulema. Linna saab rongiga. Väike jalutuskäik koduni on ainult kasuks.”
NAINE, KELLEL OLID jalas punased püksid ning seljas punaste ja türkiisikarva pööristega kampsun, seisatas majani viiva tellisraja alguses. Ta silmitses kumbagi teeserva palistavaid begooniaid: roosavalge-roosa-valge. Kui Camille möödus, ütles naine: „Mina oleksin eelistanud roosade rühmi ja valgete rühmi, mitte sõjaväerivisse istutatud lilli.” Camille naeratas.
„Mina olen Susan Ware. Kas te lähete uustulnukate tutvumisüritusele?” Tema käepigistus tundus tugev ja kuiv. Camille’i oma oli selle vastand. Talle meeldisid Susanne’i hallid pärani silmad, tumedamad kui tema hõbehallid turris juuksed.
„Jah. Mina olen Camille Trowbridge. Ka mina vihkan igasuguseid sirgeid ridu. Iseäranis tulpide puhul, sest need on niigi koledad!”
Susan naeris ehmatavalt valjusti. „Jah! Ometi keegi, kes minuga nõus on. Need näevad välja, nagu oleksid 3D-prinditud! Kas näete seda peenart, millel on vaheldumisi karvase kadakkaera, peterselli ja lavendlikarva keegelkelluka klumbid?”
„See on väga ilus. Nojah, vähemasti begooniad kasvavad ja peavad sügiseni vastu.”
Camille läks Susani kannul sisse, kus neile anti nimesildid ja tutvustati neid majahaldaja Blair Griffinile, kes oli Hillary Clintoni täpne koopia neoonsinise pükskostüümini välja. Ta surus kindlalt käsi ja tervitas tulijaid. „Me teame, et C Meadowsi elustiil hakkab teile meeldima, daamid. Kõigile meeldib. Teile räägitakse kõigest. Käige majas ringi, tutvuge ja jooge kohvi, kuni me hiliste saabujate järele ootame.” Tema abiline ulatas neile brošüürid ja suunas nad kohvi ja küpsetiste juurde.
„Kas teile meeldib, kui teid „daamideks” kutsutakse? Oi, seal on Bitsy Sanford! Kas ta on pensionil? Meil oli millalgi sada aastat tagasi temaga kahe peale auto.” Susan läks tugitooli juurde, kus suure kondiga naine, seljas triibuline lehviga pluus, oma kohvitassi kohal kössitas. Camille läks söögituppa ning silmitses sarvesaiu ja karuküüsi.
„Tere hommikust, need on just nii hõrgud, nagu nad välja näevad. Mina olen Julia Hadley, aga kätt ma ei tohiks anda – mu sõrmed on puha võised.” Olidki. Ja ta polnud tähele pannud, et sarvesai oli tema tumesinisele pintsakule ja vaibale pudisenud.
Camille naeratas ja tutvustas ennast, seejärel sirutas käe sarvesaia järele. „Kui siia kolime, saame neid ilmselt igal hommikul. Mis te arvate, kas need tuuakse meile tuppa?”
„Kahtlane. Ja kui, siis peame koiduaegseid võimlemisharjutusi kaks korda tegema.”
„Ma lihtsalt uurin maja. Kas te kolite siia?” küsis Camille.
Julia pidas pausi. „Mul pole aimugi, mida ma teen.” Siis kehitas ta õlgu.
Camille mõtles: minul ka mitte. Aga ma ei pea mitte midagi tegema. Ma ei teegi midagi. Siis pahvatas Julia: „Ma pean tõesti oma elu muutma …” Ta vakatas ja võttis viimase suure ampsu sarvesaia.
Teised naised ja kaks meest kohtusid portselanist kohvitasside taga ja rääkisid vaikselt. Nagu oleksime matustel, mõtles Camille. Vaimusilma ette kerkis kujutluspilt abikaasast. Tema kombest lükata sõrmed läbi tumeblondi juukespahma, mis tal laubale langes. Charles. Kelle käed olid marmorist voolitud, kelle kõrvanibu naisele meeldis näksida. Charles, kes koju tuli, võtmed köögiletile viskas, pintsaku ült heitis, pungis portfelli riieteruumi hiivas. Charles, tema nõrk vihma ja vürtsika lõhnavee hõng. Matuseid polnud. Mälestusüritus aias, pärast, pärast seda, kui mehest, pärast seda, kui mehest sai tuli. Täielikult. Ta oli tuli ja tuli ka ta neelas. Kas seal polnud mingit ahjutermomeetri moodi mõõturit, või kas Camille kujutas seda endale ette? Kujuteldamatu, Charles, ja tuhk ning luutükid vaiguses urnis. Kõik, mis jäi järele mehest, kelle õlad vappusid, kui ta naeris. Camille ja Charlie ei puistanud tuhka laiali. Ta on ikka veel kodus. Aasta on möödas, ja Camille ei usu ikka veel, et temalt võeti tema elu. Tema tähtsaim tugi. Sa oled kellegagi. Sina ja tema. Ühtäkki saab temast miinusmärk. Ta on kadunud. Mitte ainult tema, vaid ka see kolmas asi, mille nad lõid, nende abielu, mis purunes nii lihtsalt ja valjusti nagu kiviplaatpõrandale kukkunud taldrik. See liidetavate summast suurem entiteet, mille moodustasid plaanid, minevik, ambitsioonid, kurbused, ekstaas ja nii edasi. Kõik, mis olime meie. Mullast oled sa võetud. Lihtne, kuid Camille’ile ei mahu see pähe. Ta keerutas jalga, et torkivast põlvevalust lahti saada. Võib-olla seepärast ma põlvest ilma jäingi, mõtles ta. Ühejalgne mina.
Hinga sisse, hinga sisse.
Camille’i tähelepanu pöördus taas kõrge laega söögisaalile, mille suurest aknast paistis sõlmaed ja killuke valgest hooldeosakonnast. Kas see, mis kõiki vaos hoiab, on lihtsalt vormipärane dekoor, Williamsburgi stiil? Nurgakapid täis hõbedast magustoidunõusid ja kristallist veeklaase, kulunud idamaine vaip ning repro-Chippendale’i stiili toolide tikitud piltidega põhjad. Kas toolipõhjade muster kujutas vaid kohalikke taimi? Kellegi naine rikkus nende pärast oma silmad. Ah, otsustas Camille, see kõik tähendab vana, vastupidavat, perekonda. Ja peaagu kõik siin on üksi jäänud naised.
„SEITSETEIST, KÕIK ON kohal ja ma tervitan teid südamest C Meadowsis.” Lisaks tugitoolidele ja diivanitele oli toodud klapptoole suurde elutuppa, kus Blair Griffin seisis kamina ees ning vaatas neid, kes olid sel hommikul kogunenud, et kuulda elust Meadowsis, teha väike ringkäik, süüa lõunat ja otsustada, kas muretseda endale tuba. Lõunasöök pidi olema eriline: kähar endiiviasigur ja krabikoogid, korralik Chardonnay ja magustoiduks mandlikook. Kellestki saab täna ostja. See oli Blairi ülesanne. Ta naeratas tema poole üles vaatavatele nägudele. Kõik olid valged, välja arvatud elegantne metallniitidega lillas saris naine, käimisraamiga jaapanlanna ja afroameeriklasest mees, kes toetus elevandiluust hobusepeaga