Naised päikesevalguses. Frances Mayes
Читать онлайн книгу.
kaastundeavaldustes alati seda, kuidas temal, Mindyl, on vedanud, et tema Bill ikka veel igal laupäeval golfiväljakul käib. „Ma tean, et sa mõtled praegu ainult sellele, kuidas päev mööda saata, aga sa leiad uuesti õnne, võib-olla veebikohtingu kaudu. Ma tean kedagi isegi sinust vanemat, kes niimoodi kaaslase leidis. Just praegu on nad merereisil.”
Camille’i häiris Mindy ähmane loba. „Ma ei salli merereise,” vastas ta, mõeldes: kui ta nüüd seitset mureastet mainib, annan talle vastu kõrvu.
Pärast Charlesi surma tajus Camille, kuidas temas kasvas sallimatus suurema osa elavate vastu.
Ta oli alati teadnud, et igaüks võib hetkega kaduda, kuid nüüd tajus ta seda kogu kehaga. Ta ei tahtnud niimoodi tunda, teades, mis selle põhjustab: tema raev selle pärast, et Charles on läinud, samal ajal kui teised on elus. Mõned lihtsalt muutuvad vananedes süngeks, mõtles Camille. Selles pöördepunktis, kuuekümne üheksa aasta vanuselt – vaata sellele näkku – tahtis ta vältida inimesi, kes olid teda varem veidi pahandanud. Nüüd näisid nad tüütud.
4.20. TUBA LÄHEB külmaks ja Camille lipsab jälle teki alla. Uued nutikad isemõtlevad termostaadid näivad tujukalt otsustavat, et keset ööd pole sooja vaja. Tavaliselt pidi Camille terve unetu öö üleval olema ja meenutama (Ma olen kodus, hõikas mees), kuid ta jäi tukkuma, ehmus ärkvele, jäi uuesti tukkuma.
Värskelt lõigatud männipuu puhas vaigune lõhn täitis tema unenägu; kas ta magas? Lauad, terve virn, ja tema naelutab neid pikaks kastiks. Ta värvib kasti rõõmsate värvidega, erk akvamariinsinine; kujutluspildid lendavad mööda, ta värvib oranžid merisiilikud, kreekasinise kurja silma, mitme kiirega päikesed. Erksad teravad haamrilöögid mütsuvad mööda tema selgroogu. Ta paneb silmad iga löögi juures kinni – ei, pole võimalik, et ma magan, mõtleb ta. Egiptuse muumia hieroglüüfidega laud, marmorlahingud sarkofaagidel – ah jaa, ma valmistan iseenda surnukirstu. Ta lakib lauad ereda kuldse lakiga, maalib kahvatulillad kassinaeriõied ja nukrad leinapajud, mida vanadele Uus-Inglismaa hauaplaatidele alati lõigati; ta maalib endiselt, kompass peaotsa, väikeste võtmete kimp, kast on tugev, nelinurkne ning jah, siledate nurkadega. Viis jalga, kaheksa tolli, küllalt suur. Kas ma magan, juurdleb ta. See sinine kummist rannapall, mis mul plikapõlves oli, valge küülik, lõgismadu trepi all, keeritsatega indigosinine nipsukivi – Maa Kuult vaadatuna. Ta maalib kiirelt, täpselt, vabalt. Kergem mõttekihistus surub end peale. Veel mitte. Ma võin kasti püsti panna ja seda panipaigana kasutada. Naelutan sisse pulgad riiulite tarvis, kuhu panna tekid ja ema vana portselan, ning siis, nutikalt, kas ma pole nutikas, võib neljast riiulist hiljem saada kaas kasti sulgemiseks.
9.00 CHARLES ON sisse maganud. Aknad ergavad kastesest aprillivalgusest. Hilja. Kuid Camille’i käsi puudutab voodi külma poolt. Tühi. Ta on poolik; keskelt lõhestatud. Tema vasakut poolt ei ole. Ta peab tõusma; tal tuleb selle paganama põlve pärast füsioteraapiasse minna. Unenägu naaseb, see hunnitu kohutav maalitud kast. Charles oskas hästi unenägusid seletada. Ta tegi need alati veel absurdsemaks, kui need olid. Mida tema oleks arvanud? Mitte täna. Mitte ühelgi päeval, mõtles Camille. Me ei saa teada, mida ta oleks arvanud, eks ole? Ta tõmbas võimlemisriided selga ja nööris kingad kinni. Põlv tundus parem. Ei, Charles, ma tean juba, mida unenägu tähendab.
1 Iraani või Türgi käsitsi kootud vaip. [ ↵ ]
2 Inglise keeles meadow. [ ↵ ]
Maapagu
JULIA SÕITIS VARAKULT Carrboro turule, sest tema eriliseks sooviks olid Chicken Scratch Farmi oliivileib ning karbitäis nende kahvatusiniseid, pruune ja vandlikarva mune. Sellest hetkest peale, kui Susan oli ta eile hilisõhtul professorimajja koju viinud, oli ta hakanud kavandama, mida sõpradele õhtusöögiks pakkuda.
Möödunud kolme kuu tühjad nädalad kaovad keereldes seljataha. Julia ärkab, täis otsusekindlust. Kui ta on teise kohvi joonud, näib päev lõputu. Ta ei tunne linnas kedagi peale kelnerite – ning nüüd Susanit ja Camille’i – ja tal pole aimugi, kuidas olukorda muuta. Nähes Chapel Hill Magazine’is kahte lehekülge hõlmavat Cornwallis Meadowsi kuulutust, ajendas teda end ringkäigule kirja panema ahvatlus veeta organiseeritud päevi koos teiste organiseeritud päevi veetvate inimestega. Kellegi teise asi polnud tunde lugeda. Huvitavad tegevused, sõbrad, rahu, paik, kus orienteeruda. Kes arvaks, et ta pagendatakse omaenda rajatud elust kuuekümneselt? Ei, ta saab tänavu alles viiekümne üheksa aastaseks, kuid näib, et see ümar 6-0, mis teda 2016. aastal ees ootab, see vana ea lapsikus, on teda juba tabanud. Mõnikord ärkab ta hommikul tundega, et teda tiirutatakse ringiratast karussellil, tõugatakse raskusjõu mõjul ja ta ei suuda pahupidisele gravitatsioonile vastu panna. Vabalt hõljuv äng, ongi kõik.
Julia jalutab varahommikuti ja õpib tundma tänavaid, mida ääristavad majad näevad välja, nagu elataks neis huvitavat elu. Ta paneb järjehoidja toidublogidele ning loeb lõbusat loba, mida kirjutavad rõõmsameelsed naised, kes näivad veetvat pool päeva pliidi ääres ja teise poole sotsiaalmeedias, kuhu postitatakse kunstlikult mõjuvaid fotosid toiduga täidetud taldrikutest. Mõni inspireerib teda. Raamatuvirn Mulberry Pressist, kus ta töötas toimetajana, on talle seltsiks. Ta veedab igal aastal paar tundi, katsetades retsepte nende lõunamaise maitse ja marineeritud köögivilja ajaloole – viimane ülesanne, mis talle anti, enne kui ta ära tuli. Paul ja tema poeg, samuti Paul, saadavad ikka veel päringuid ning jagavad pooleliolevate projektide kavandeid. Nad tunnevad Juliast puudust ja tema tunneb neist kohutavat puudust.
Lõuna ajal katsetab ta kiidetud restorane Durhamis, toiduautosid ja Mehhiko baare – paljud neist pakuvad hõrku toitu. Mõnel õhtul sööb ta Crook’s Corneris, sõbralikus lõunaosariikide toidu mekas, kus ta istub baaris ning tellib krevette ja maisijahuputru. Ta pani end rattatrenažööritrenni kirja, kuid tuli ära. Seda laadi rattasõit rõhutas ilmselget: ma keerlen omaenda ratastel.
JULIA ON CHAPEL Hillis tänu professor Hugh Ganyoni lahkusele; Hugh oli Põhja-Carolina Ülikooli teisel kursusel tema humanitaarainete III tsükli professor. Õppejõud pakkus talle oma maja seniks, kuni ta uurimistoetusega Türgis reisib. Julial polnud professori projekt päris hästi meeles, midagi sinna pagenud kreeklastest, uurimus mahajäetud külast, kust nad viimaks välja aeti. Julia oli käinud loengul, mille professor Savannah’s andis ja mille kuulutust ta oli kogemata lehes märganud, ning oli pärast professori märkusi temaga kohvi joonud.
Kui professor tema elu järele päris, oli Julia millegipärast maininud, et tema abielu laguneb (vähe öeldud) ja et tal on kolledžiaastatest Chapel Hillis nii armsad mälestused. Mees oli nüüd tilluke, luine, suure halli turris juuksepahmaga ja tema silmad särasid ikka veel, kui ta rääkis Rooma ekspansioonist üle maailma suurte maaalade. Kui Julia rääkis professorile oma elust pärast tema meeldejäävat kursust, oli neis tinahallides säravates silmades teadja pilk.
„Kui sa tahad ära minna, või pead minema, siis on sul vedanud. Ma olen peaaegu aasta otsa ära. See reis on mu kauaoodatud pensionile jäämise kingitus mulle endale. Ma lähen, kuni ma veel nende kiviste mäekülgedega hakkama saan. Mu maja on kõigest olulisest jalutuskäigu kaugusel. Isegi kassi ei ole. Pole muud teha kui maja korras hoida, posti sorteerida ja aednikule rohimist meelde tuletada.”
Need ootamatud kingitused, mida sulle tehakse – parem on need vastu võtta. Professori pakkumine oli tõuge, mida Julia vajas, et pääseda piinavast naeruväärsest olukorrast, kuhu tema elu oli sattunud.
Ta ei rääkinud professorile Lizziest, ta ei saanud rääkida oma Lizziest, kes oli lihtsalt mehe väiksem versioon, Wade’ist, kes oli peast segi läinud, kes oli ta reetnud, kes oli eksinud, kes oli tema käeulatusest nii kaugel, et Julia ei suutnud talle otsagi vaadata. Kõige rohkem ajas Juliat segadusse see, kui tobe Wade paistis. Sellele, mis oli juhtunud, reageeris ta nii. Noh, mõtles Julia, ja mina reageerin kadumisega. Me mõlemad oleme omadega sassis.
VARASTES KAHEKSAKÜMNENDATES AASTATES Hugh elas üksi raamatutega täidetud, aja jooksul kõmmeldunud majas ülikoolilinnaku lähedal. Kaks suletud magamistuba, millest lapsed olid ammu pagenud ja mida sisustasid ikka veel laagrist saadud merelipud ja korvpallitrofeed; kõrgete lagedega alumine korrus, vana maailma rohelise brokaadiga kaetud diivanid, millesse vajuda, aknaluugid, mis lasksid