Naised päikesevalguses. Frances Mayes
Читать онлайн книгу.
kohmakana tundes.
Viimane majake, mida nad külastasid, nägi välja nii sünge, et Camille mõtles, miks seda üldse näidati. Elutoas laiutas tohutu suur televiisor ja selle ette oli pargitud niisama suur lamamistool. Paljad põrandad, lagedad pruunikashallid seinad, ajaleheriidad kamina kõrval, millel polnud ühtegi nõeplekki. „Ma arvan, et seda näidatakse meile kahe magamistoa tõttu,” ütles Julia tühja kööki vaadates. Blair kiirustas neid tagant ja ütles midagi sellist, et omanik pole veel end sisse seadnud, ning suunas nad vaatama väikest tiiki, millel liuglesid pardid.
Kõigile meeldis köögiviljaaed valge tara taga, mille peal jooksis elektritraat pesukarude ja hirvede peletamiseks. Korjamisvalmis kähara salati rivid, sparglilehised, mis heljusid tervislike ürtide klumpide taga, ja viinamarjaväädid, mis laiutasid pikal tüvel ja millel tärkasid õrnad kollakasrohelised lehed. Rammusad vaod näisid ootavat taimi niipea, kui maapind soojeneb.
Lõuna ajal istus Camille Blairi kõrval. Kõik oli hoolikalt, tagasihoidlikult vürtsitatud ja väga maitsev. „Mis mulje teile jäi, proua Trowbridge, või kas ma tohin teid Camille’iks kutsuda?”
„Oh, palun! Muidugi. Kõik näib ideaalne, lihtsalt ideaalne. Kui inimene sellist olukorda vajab.”
„Kas te kujutlete end siin elamas, tõeliselt õnnelikku elu elamas?”
„Seda on lummav kaaluda. Küllap pööran oma tunnetele tähelepanu, kui täna koju jõuan – vaatan, millised need on.”
See naine täna ilmselgelt õnge ei hakka, oletas Blair. Ta segas oma jääteed. Ei mingit Chardonnayd, kui oli veel nii palju tööd teha. „Peaaegu kõik, kes siia kolivad, soovivad, et oleksid seda varem teinud.”
Camille otsis lauast Susanit ja Juliat. Susan rääkis punast vesti kandva mehega, kes oli nüüd õnnelikult ärkvel, ja laua teises otsas istuv Julia näis endast paremal ja vasakul istuvat kaaslast vaatavat, kuid ei rääkinud nendega. Vahest nautis ta võipiimakastmega mahlaka krabi ja õrna salati igat suutäit.
CAMILLE, JULIA JA Susan astusid rongilt maha samas peatuses. Tänav kihas T-särkide ja lühikeste pükstega tudengitest, kes olid niisama kindlad kevadekuulutajad nagu nartsissid. „Minu maja on siit kõigest nelja kvartali kaugusel,” ütles Susan. „Kas on liiga vara klaas veini juua? Ma tahaksin juttu ajada! Siis võin teid koju sõidutada.”
Pehme vatitekk
CAMILLE EI TEADNUD, miks ta oli kella Charlesi öölauale jätnud või miks magas ta endiselt pigem oma voodipoolel kui keskel. Ta pidi öösel end teisele voodipoolele keerama ja numbrilauda toksama, et näha, millisel kohutaval tunnil ta ärkas, vähimagi võimaluseta uuesti magama jääda. Ta kissitas silmi helendavpunase 3:07 poole, lipsas katete alt välja ning jäi lebama pilvpehmele vatitekile. Ta keskendus sulgpehmetel patjadel hõljumisele, käed laiali (ohtralt ruumi), sõrmed, varbad, juuksed – kõik kehaosad hõljumas (välja arvatud see tinaraske parem põlv). Tal oli õndsalikult mugav ja ta oli näruselt ärkvel.
Kui ta kella mujale paneks, tähendaks see, et Charles ei vajuta äratushelinat kell seitse hommikul kinni. Ta ei teeks seda niikuinii, seda Camille teadis, aga ei teadnud ka. Ta vahtis mustendavaid aknaruute, jälgis, kuidas lõõmavvalge planeet keskmise ruudu tagant möödus ja raamist kadus. Nagu meie, mõtles ta. Üürike valguse möödumine. Kübe. Siis ta ohkas sellest pidevast painavast surmamõttest väsinuna. Iga asi võis selle esile kutsuda: vaasides närbuvad lilled, koolitulistamised ja terror õhtustes uudistes, hullumeelne säbruliste juustega naine, kes toidupoes tal varrukast kinni haaras ja ütles: „Mina olen ellujääja”, ehkki ta ilmselgelt ei olnud.
Camille sundis end millelegi positiivsele mõtlema. Tänane päev oli hea. Ta tutvus Susani ja Juliaga! Susani maja Hillsborough Roadil oli Camille mööda sõites tihti imetlenud. 1930. aastate majakest oli aegade vältel laiendanud mitu professorit. Väikesed toad, intiimsed, kaunistuseks lõunosariikide rahvakunst, Pariisi taftkangad ja õhukesed gilim’id[1.]. Isevärki naine Susan põlvitas kohvilaua juures ja kallas suurtesse klaasidesse Uus-Meremaa Sauvignoni.
Camille ei mäletanud, millal ta oli viimati sõpru soetanud. Nad olid paar tundi üheskoos naernud, naernud südamest, mitte viisakuse pärast.
„Miks nimetatakse neid pensionipõlve pidamise paiku alati „aasadeks”[2.]?” oli Susan küsinud.
Kui Julia vastas: „Sest seal sind karjatatakse”, olid kõik naernud.
„Mis sa arvad, kas kolid sinna, müüd selle imetoreda maja ära?” küsis Camille. Ta suutis Susanit Morning Glory majakeses ja selle ahvatlevas aias ette kujutada.
„Ma suudan ja samas ei suuda seda vaimusilmas näha. Kas teie suudate? Tundub, nagu kirjutaksid end sisse paika, kust välja kirjutada ei saa. Oh, praegu on kõik päikeseline: kõik käivad vesijoogas, keraamikaringis ja kitkuvad ülemkoka rõõmuks rohtu.”
„Jah,” vastas Julia, „pärast teist laagrinädalat olin alati valmis koju minema. Ma ei tahtnud tõesti enam ühtegi punutud paela ega kipsbaleriini. Aga vahest on see nagu õppetundideta kolledž.”
„Või ehk nagu ilma jalavõruta koduarest.”
„Jessas! Kas selline see olekski? Seal on palju haritud vaimuinimesi, enamikus naised. Sealjuures elava loomuga naised. Küllap nemad nii ei arva.” Camille sirutas klaasi, et talle veel sõõmuke kallataks. „Või on nad vahest ääretult praktilise meelega inimesed. Mida Blair ütleski? See kõlas leebelt: „pidev hoolitsus, kui me vananemise püsiteekonnal edasi liigume,” jah, nii ta ütleski. Realistlikud inimesed.”
„Vananemise püsiteekond! Just selline, uhh, arusaam. Ja mäletate, kuidas ta naljatamisi, ha-haa, ütles, et asukad kutsuvad seda kohta „Mulliks”.” Susan tühjendas kaussi kotitäie kašupähkleid. „Paik on tõesti ilus, aga kas see näib järgmise suure asjana? Mis te arvate, kas mullis saab hingata?”
Julia oli kahevahel. „See koht meeldib mulle – ja kas mulle on varjupaika vaja? –, aga kas ma võiksin seda soovida kolmkümmend aastat? Kurat võtku, nelikümmend. Ma võin saja-aastaseks elada.”
Camille oli nõus. „Minu arvates ootab meid ülesrivistamine ja eeldatakse, et me teistega kaasa marsiksime. Paik annab siiski ilusa vastuse inetule küsimusele: „Mis siis, kui ma üksi jään?””
„Kui sa selle niimoodi sõnastad – jah, see on võimalik. Aga kolmkümmend aastat. Ilmselgelt tuleb meil suur hulk aega täita. Mis siis, kui sa oled üheksakümne kolme aastaselt üks neist, kes osaleb ikka veel raamatuklubis, laseb soengut teha ja ostleb Saksi netipoes?”
Susani Walesi terjer Archie haukus, et välja saada. „Võib-olla reageerisime üle,” arutles Julia. Ta võttis oma jaki. „Räägime veel. Ma olen paljudes küsimustes segadusest jaburaks läinud! Kas te saaksite homme minu juurde õhtust sööma tulla? Istun kodus, kuni välja mõtlen, mida teha. Hiljem räägime sellest veel.”
CAMILLE’I JA CHARLESI suur sõpruskond hakkas lagunema umbes viis aastat tagasi. Algas kummaline liikumine, mis meenutas Camille’ile tema varaseid kahekümnendaid, kui sa teadsid, et hoiad igavesti ühendust, kuid ühtäkki hajusid kõik laiali ja kolisid uude kohta. Viimasel ajal olid mõned sõbrad enneaegu surnud. Kohutav, et Bing kukkus trepist alla ja pulbitsev Alice tundis küljes tugevat valuvahku ning tal avastati neljanda staadiumi kõhunäärmevähk. Väikesi kuurahne uuritakse üksikasjalikult, kuid Alice’i sileda kõhu õhukest seina mitte. Daisyl oli nüüd kaugele arenenud dementsus; parimad sõbrad Frieda ja Juan kolisid ühte Asheville’i pensionäride kogukonda ja peaaegu samal ajal ostsid Ellen ja Vick – nii palju koos ette võetud reise – klaasverandaga maja Santa Rosa ranna lähedal. Tulge, millal soovite. Me tunneme teist puudust. Töökaaslased kadusid, kui läheduse jõud haihtus; kui töö otsa saab, jäetakse sind järk-järgult kutsumata ja sa ise ei kutsu külalisi.
Kadunud sõbrad täidavad Camille’i kontaktide nimekirja. Ta peab kustutama, kustutama, kustutama. Naabrid, kellega tema ja Charles tihti napsu võtsid, muutusid kummaliselt äärmuslikuks ning arvasid, et kooliõpetajad peaksid relva kandma ja et moslemid võtavad riigi üle. Charlesi mälestusõhtul