Originaali tiitel:

      Stephen Fry

      Mythos

      Penguin Books

      2018

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Krista Kaer

      Kujundanud Liis Karu

      Copyright © Stephen Fry, 2017

      © Tõlge eesti keelde. Allan Eichenbaum, 2020

      Shakespeare’i tõlked: G. Meri, H. Rajamets

      ISBN 978-9985-3-4822-2

      e-ISBN 9789985349014

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      ΓΙΑ ΤΟΝ ΕΛΛΙΟΤΤ ΜΕ ΑΓΑΠΗ

      EESSÕNA

      Mul vedas, et ma leidsin raamatu nimega „Lugusid vanast Kreekast” („Tales from Ancient Greece”), kui olin üsna väike. See oli armastus esimesest kohtumisest. Kuigi mulle meeldisid jätkuvalt väga ka teiste kultuuride ja rahvaste müüdid ja legendid, oli nendes Kreeka lugudes midagi, mis mind sütitas. Nende maailma hoogsus, huumor, kirg, iseäralikkus ja usutav üksikasjalikkus kütkestasid mind kohe algusest peale. Ma loodan, et teile mõjuvad need lood samamoodi. Ehk on mõned siin jutustatud müüdid teile juba tuttavad, kuid eriti kutsun ma lugema neid, kes pole võib-olla kunagi Kreeka müütide tegelaste ja lugudega kokku puutunud. Selle raamatu lugemiseks pole vaja midagi teada – see algab tühja universumiga. Igatahes pole vajalik mingi „klassikaline” haridus, pole nõutav teadmine, mis vahe on nektaril ja nümfidel, saatüritel ja kentauridel või saatusejumalannadel ja fuuriatel. Kreeka mütoloogias pole absoluutselt mitte midagi akadeemilist ega intellektuaalset – see on sõltuvusttekitav, meeltlahutav, kergesti mõistetav ja hämmastavalt inimlik.

      Aga kust nad tulid, need Vana-Kreeka müüdid? Me võime leida inimkonna ajaloo sasipuntrast ainult Kreekale kuuluva niidikese ja seda mööda tagasi minna, aga kui me valime ainult ühe tsivilisatsiooni ja selle lood, võidakse arvata, et me võtame endale ülemaailmse mütoloogia tõelise allika käsitlemisel liiga suure vabaduse. Juba väga vanadel aegadel mõistatasid inimesed kõikjal üle maailma, mis jõud on vulkaanide, äikese, tõusulainete ja maavärinate taga. Nad tähistasid ja austasid aastaaegade rütmi, taevakehade kulgemist öötaevas ja päikesetõusu igapäevast imet. Nad juurdlesid, kuidas see kõik võis olla alguse saanud. Paljude tsivilisatsioonide kollektiivne alateadvus on jutustanud lugusid pahastest jumalatest, surevatest ja uuestisündivatest jumalatest, viljakusjumalannadest, tule-, maa- ja veejumalustest, -deemonitest ja -vaimudest.

      Muidugi ei olnud kreeklased ainsad, kes kudusid eksistentsi hämmeldavast lõimest legendide ja pärimuste vaiba. Kui me läheneme asjale arheoloogiliselt ja paleoantropoloogiliselt, võib Kreeka jumalate jälgi mööda minnes jõuda Mesopotaamia „Kuldse Poolkuu” – tänapäeva Iraagi, Süüria ja Türgi – taevaisade, kuujumalannade ja deemoniteni. Babüloonlastel, sumeritel, akaditel ja teistel sealsetel tsivilisatsioonidel, mis saavutasid õitsengu ammu enne kreeklasi, on oma loomislood ja rahvamüüdid, mille – nagu ka neid väljendanud keelte – juuri otsides võib jõuda Indiasse ja sealt edasi lääne poole, eelajaloolisse aega, Aafrikasse ja meie liigi sünni juurde.

      Kuid alati, kui me jutustame ükskõik millist lugu, peame jutulõnga kuskil läbi kaksama, et saada mingi alguspunkt. Kreeka müütide kogumi puhul on seda kerge teha, sest see on säilinud üksikasjalikkuse, rikkalikkuse, elavuse ja värvikusega, mis eristab seda teistest müüdikogumitest. Selle talletasid kõige esimesed luuletajad ja see on jõudnud meieni katkematu joonena, mis ulatub peaaegu kirja sündimisest tänapäevani. Kuigi Kreeka müütidel on palju ühist Hiina, Iraani, India, maia, Aafrika, Vene, indiaani, heebrea ja Põhjala müütidega, on need ainulaadsed, kuna tegemist on – nagu kirjanik ja müüdiuurija Edith Hamilton seda sõnastas – „suurte poeetide loominguga”. Kreeklased olid esimesed, kes tegid oma jumalatest, koletistest ja kangelastest sidusad lood, lausa kirjanduse.

      Kreeka müütide lennukaar järgib inimkonna tõusu, meie võitlust enda vabastamiseks jumalate sekkumisest meie asjadesse – nende ülekohtust, nende hirmuvalitsusest inimeste elu ja tsivilisatsiooni üle. Kreeklased ei lömitanud oma jumalate ees. Nad olid teadlikud nende edevast soovist olla härdalt palutud ja austatud, kuid uskusid, et inimesed on nendega võrdsed. Nende müüdid mõistavad, et need, kes lõid selle hämmeldava maailma koos selle julmuse, imede, kapriiside, ilu, hullumeelsuse ja ebaõiglusega, pidid ka ise olema julmad, imelised, kapriissed, ilusad, hullumeelsed ja ebaõiglased. Kreeklased lõid jumalad oma näo järgi – sõjakad, kuid loomingulised, targad, kuid raevukad, armastavad, kuid armukadedad, õrnad, kuid jõhkrad, kaastundlikud, kuid kättemaksuhimulised.

      „Kreeka müüdid” algavad alguses, kuid ei lõpe lõpus. Kui ma oleksin pannud siia raamatusse ka sellised kangelased nagu Oidipus, Perseus, Theseus, Iason ja Herakles ning Trooja sõja üksikasjad, oleks see saanud nii raske, et isegi titaan ei jaksaks seda üles tõsta. Pealegi huvitab mind ainult lugude jutustamine, mitte nende lahtiseletamine või nende taga peituda võivate inimlike tõdede ja psühholoogiliste seoste uurimine. Need müüdid on kõigi oma häirivate, üllatavate, romantiliste, koomiliste, traagiliste, vägivaldsete ja lummavate üksikasjadega piisavalt huvitavad, et esineda omaette lugudena. Kui te leiate lugedes, et hakkate tahes-tahtmata mõistatama, mis tõukas kreeklasi mõtlema välja nii rikast ning tegelaskujude ja sündmuste poolest nii keerulist maailma, ja avastate end mõtisklemas sügavate tõdede üle, mida need müüdid kehastavad – noh, see on kindlasti osa naudingust, mida nad pakuvad.

      Ja nauding ongi Kreeka müütide maailma sukeldudes kõige tähtsam.

       Stephen Fry

      Jumalate teine põlvkond

      Olümplased

      * Hades pole ametlikult olьmplane, kuna tema oli kogu aja allmaailmas

      ALGUS

       ESIMENE OSA

      KAOSEST SÜNDINUD

      Tänapäeval seletatakse universumi teket Suure Pauguga, üksiku sündmusega, mis tekitas ühe silmapilguga kogu mateeria, millest kõik asjad ja inimesed koosnevad.

      Vanadel kreeklastel oli teistsugune arusaam. Nemad ütlesid, et kõik ei alanud mitte paugu, vaid KAOSEGA.

      Kas Kaos oli jumal – jumalik olend – või lihtsalt olukord, kus midagi ei olnud? Või oli Kaos, täpselt nii, nagu me seda sõna tänapäeval kasutame, omamoodi õudne segadus, nagu teismelise magamistuba, aga veel hullem?

      Võib-olla võib Kaost pidada omamoodi tohutuks kosmiliseks haigutuseks. Haigutava lõhe või haigutava kuristiku sarnaselt.

      Kas Kaos tekitas mitte millestki elu ja mateeria või kas Kaos haigutas elu välja, mõtles selle välja või manas selle mingi muu trikiga esile, seda ma ei tea. Mind polnud kohal. Ka teid polnud kohal. Kuid mingis mõttes me ikkagi olime seal, sest kõik osad, millest me koosneme, olid seal. Piisab sellest, kui öelda, et kreeklaste meelest oli see Kaos, kes võimsa väljahingamisega või tohutu õlakehituse või luksatuse, oksendamise või köhatusega pani aluse

---

Скачать книгу