Kreeka müüdid. Stephen Fry
Читать онлайн книгу.
liiga tugev valu ja liiga tugev raev, et maailma ühest kõige võluvamast vaatest rõõmu tunda. Othryse mäe tipul asus ta tööle, vormima selle kivist ülimalt ebatavalist ja hirmsat eset. Üheksa päeva ja ööd nägi ta vaeva, kuni oli saanud valmis asja, mille peitis kaljulõhesse.
Seejärel asus ta teele, et minna oma kaheteistkümne ilusa tugeva lapse juurde.
„Kas sa tapaksid oma isa Uranose ja jääksid koos minuga maailma valitsema?” küsis ta igaühelt neist. „Sa pärid temalt taeva ja meie valitseda jääb kõik loodu.”
Võib-olla me kujutame ette, et Gaia – Maaema – on pehme, soe, helde ja lahke. Noh, mõnikord ongi, aga ärge unustage, et tema sees on peidus tuli. Mõnikord võib ta olla julmem, karmim ja hirmsam kui kõige möllavam meri.
Ja kui meremaailm juba jutuks tuli, siis olidki esimesed lapsed, keda Gaia püüdis nõusse saada, Okeanos ja tema õde Tethys.5 Neil olid aga parajasti käsil läbirääkimised Thalassaga, ürgse merejumalannaga, selle üle, kellele jääb milline osa ookeanidest. Kogu see põlvkond sirutas sel ajal end ja pingutas lihaseid, tegi kindlaks oma võimed ja valitsemisala, nad näksisid üksteist, urisesid ja panid üksteise jõu ja võimu proovile nagu kutsikad korvis. Okeanosel oli tulnud mõte luua tõusud ja mõõnad ning hoovused, mis pidid hakkama voolama ümber terve maailma nagu võimsad soolase veega jõed. Tethys pidi varsti Okeanose lapse ilmale tooma – see polnud noil varastel aegadel muidugi mingi patt, ilma verepilastuslike paariheitmisteta oleks paljunemine olnud võimatu. Tethys ootas NEILOST, Niilust, ja sünnitas pärast veel teised jõed ning vähemalt kolm tuhat okeaniidi ehk merenümfi, võluvat jumalust, kes liikusid kuival maal sama kergesti kui merevees. Neil oli juba kaks täiskasvanud last: KLYMENE, kes oli Iapetose kallim, ning nutikas ja tark METIS, kellele oli määratud tulevastes sündmustes väga oluline roll.6 Nad olid õnnelik paar ja neid ootas rõõmus elu ookeanilainetel, niisiis ei näinud kumbki neist mingit põhjust aidata oma isa Uranost tappa.
Järgmiseks läks Gaia oma tütre Mnemosyne juurde, kelle nimi on hääldamatu ja kes oligi sellega ametis. Mnemosyne tundus olevat väga pinnapealne, tobe ja rumal olend, kes ei teadnud mitte midagi ning paistis mõistvat veel vähem. See oli aga petlik, sest iga päevaga muutus ta aina targemaks ja targemaks, sai aina rohkem teada ning muutus aina võimekamaks. Tema nimi tähendab „mälu” (sealt on tulnud näiteks sõna „mnemotehnika”). Tema ema külaskäigu ajal olid maailm ja universum aga väga noored, niisiis polnud Mnemosyne saanud veel võimalust end teadmiste ja kogemustega varustada. Aastate möödudes teeb tema võime talletada informatsiooni ja sensoorseid kogemusi ta peaaegu kõigist teistest targemaks. Ühel päeval saab temast ema üheksale tütrele, MUUSADELE, kellega saame tuttavaks hiljem.
„Sa tahad, et ma aitaksin tappa Uranose? Aga Taevaisa ei saa ju ometi surra?”
„Siis tahan ma ta troonilt tõugata või vigaseks teha… ta on selle täiesti ära teeninud.”
„Ma ei aita sind.”
„Miks mitte?”
„Selleks on põhjus ja kui ma selle teada saan, jätan ma selle meelde ja ütlen sulle.”
Ärritunud Gaia läks edasi Theia juurde, kes oli samuti heitnud paari oma vennaga, Hyperioniga. Kui aeg kätte jõuab, toob ta ilmale päike HELIOSE, kuu SELENE ja koit EOSE – üsna palju tegemist lastekasvatamisega, nii et ka nemad ei näidanud üles vähimatki huvi Gaia plaanide vastu Uranos troonilt tõugata.
Gaia, kes oli ahastuses sellest, kuidas tema leiged ja igasuguse seiklushimuta järeltulijad keeldusid täitmast seda, mis tema ettekujutuse järgi oli nende jumalik saatus – rääkimata vastikusest, mis teda valdas, nähes, kui imalalt armunud ja kodustatud nad kõik paistsid olevat –, proovis järgmiseks õnne Phoibe juures, kes oli kaheteistkümnest lapsest võib-olla kõige arukam ja parema intuitsiooniga. Juba kõige varasemast east peale oli Phoibe ilmutanud ettekuulutamisvõimet.
„Ei-ei, Ema Maa,” ütles ta, kui oli Gaia plaanist kuulnud. „Ma ei saa sellises salaplaanis osaleda. Ma ei näe, et sellest midagi head tuleks. Pealegi olen ma lapseootel…”
„Pagan küll,” nähvas Gaia. „Kes su rasedaks tegi? Kindla peale Koios.”
Tal oli õigus, Phoibe vend Koios oli tõesti ka tema elukaaslane. Gaia tormas uut jõudu saanud raevuga minema, oma ülejäänud järglaste juurde. Mõnel neist peab ju ometi võitluseks lusti olema?
Ta külastas Themist, keda ühel päeval hakatakse kõikjal pidama õigluse ja targa nõu kehastuseks7, ning Themis andis emale tarka nõu Uranose kukutamise ülekohtune mõte unustada. Gaia kuulas tema tarka nõu hoolega ja – täpselt samuti nagu me kõik, surelikud või surematud – ei teinud sellest väljagi, vaid läks hoopis katsuma oma poja Kriose võitlusagarust, kelle kaaslaseks oli Gaia ja Pontose tütar EURYBIA.
„Tappa isa?” Krios jäi emale uskumatult otsa vaatama. „A-aga kuidas… see tähendab, miks?… see tähendab… oeh.”
„Mida meie sellest saaksime, ema?” küsis Eurybia, kes oli tuntud kui „kivisüdameline”.
„Oh, ainult maailma ja kõik, mis selle sees,” vastas Gaia.
„Ja me valitseksime seda sinuga koos?”
„Minuga koos.”
„Ei!” karjatas Krios. „Lahku, ema!”
„Kaaluda seda tasuks,” arvas Eurybia.
„See on liiga ohtlik,” ütles Krios. „Ma keelan seda teha!”
Gaia pöördus lõrinal ja otsis üles oma poja Iapetose.
„Iapetos, kallis poiss. Hävita koletis Uranos ja hakka koos minuga valitsema!”
Ette astus okeaniid Klymene, kes oli kinkinud Iapetosele kaks poega ja ootas kolmandat. „Milline ema paluks midagi sellist? See oleks kõige kohutavam kuritegu, kui poeg tapaks oma lihase isa. Kogu kosmos tõstaks lärmi.”
„Ma pean sellega nõustuma, ema,” lausus Iapetos.
„Ole sa neetud ja olgu neetud su lapsed!” pahvatas Gaia.
Ema needus on kohutav asi. Hiljem näeme, milline hirmus saatus ootas Iapetose ja Klymene lapsi ATLAST, EPIMETHEUST ja PROMETHEUST.
Rhea, üheteistkümnes lastest, keda Gaia paluma läks, ütles, et tema ei taha selle plaaniga mingit tegemist teha, aga – ta tõstis käed, et peatada ema metsik solvangute vool – ta andis mõista, et Kronosele, viimasele Gaia tugevatest kaunitest lastest, võib mõte oma isa võimult tõukamisest vägagi meeldida. Tema, Rhea, oli palju kordi kuulnud, kuidas Kronos Uranost ja tema võimu neab.
„Tõesti?” hüüatas Gaia. „Sa ütled nii? Noh, kus ta siis on?”
„Küllap ta lööb Tartarose koobastes aega surnuks. Tema ja Tar-taros saavad väga hästi läbi. Nad on mõlemad sünged. Tujukad. Tigedad. Imelised. Julmad.”
„Oh jumal, ära ütle, et sa oled Kronosesse armunud…”
„Kosta talle minu eest sõnake, emme, palun! Ta on nii äraoleva pilguga! Tema mustad välkuvad silmad… Tema ähvardavad kulmud… Tema pikad vaikimised…”
Gaia oli alati arvanud, et tema noorima poja pikad vaikimised ei näita muud kui aru nüridust, kuid ta hoidus seda targu välja ütlemast. Kui ta oli Rheale kinnitanud, et loomulikult kiidab ta teda Kronosele väga, kiirustas ta allapoole, allapoole, aina allapoole Tartarose koobastesse poega otsima.
Kui lasta taevast kukkuda pronksalasil, võtab sellel maapinnani jõudmine üheksa päeva. Kui lasta sellelsamal alasil kukkuda maa pealt, võtaks sellel Tartarosse jõudmine samuti üheksa päeva. Teisisõnu asub maa poolel teel taeva ja Tartarose vahel. Võib ka öelda, et Tartaros on maapinnast sama kaugel, kui kaugel on maa taevast. Niisiis on tegu väga sügava, põhjatu kohaga, kuid see on enamat kui lihtsalt üks koht. Ärge unustage, et Tartaros on ka ürgolend, kes sündis Kaosest samal ajal kui