Kreeka müüdid. Stephen Fry
Читать онлайн книгу.
kui valgus on kõige petlikum ja kaunim.
Need olid niisiis Nyxi ja Erebose järeltulijad, kes katsid nüüd maa ööpimeduse looriga, samal ajal kui Gaia lebas, oodates oma abikaasat, enda lootust mööda viimast korda, ja Kronos varitses Othryse mäe lõhes, hoides võimsat sirpi kindlalt pihus.
Uranos kastreeritakse
Viimaks kuulsid Gaia ja Kronos läänest võimsaid samme ja maa vappumist. Puulehed värisesid. Kronos, kes seisis vaikselt oma peidupaigas, ei värisenud. Ta oli valmis.
„Gaia!” möirgas Uranos lähenedes. „Pane ennast valmis! Täna sigitame midagi paremat kui sajakäelised mutandid ja ühesilmsed värdjad…”
„Tule minu juurde, imeline poeg, jumalik abikaasa!” hüüdis Gaia, Kronose meelest vastiku usutavusega innukust näideldes.
Ihara jumaluse kohutavad ilatsemishääled, laksumine ja mühatused andsid Kronosele mõista, et tema isa üritab mingit eelmängu.
Kronos hingas oma orvas viis korda sisse ja välja. Mitte sekundikski ei kaalunud ta kavandatava teo kõlbelisust, tema mõtles ainult taktikale ja ajastusele. Hinganud sügavalt sisse, tõstis ta tohutu sirbi ja astus kärmelt küljetsi oma peidukohast välja.
Uranos, kes oli valmistunud Gaia peale heitma, hüppas vihase ja üllatunud lõrinaga jalule. Kronos astus rahulikult tema juurde, võttis sirbiga hoogu ja langetas selle suures kaares. Läbi õhu vihisev tera lõikas Uranose suguelundid puhtalt tema keha küljest.
Kogu kosmos kuulis Uranose hullunud valu-, ahastus- ja raevukarjet. Kunagi loodu lühikeses ajaloos polnud veel kostnud ühtki nii valju ega nii hirmsat heli. Seda kuulsid kõik elusolendid ja tundsid hirmu.
Nilbe võiduröögatusega hüppas Kronos Uranose juurde ja haaras tilkuva trofee oma kätte, enne kui see maapinnani jõudis.
Uranos langes surematuseagoonias vääneldes maha ja tõi ulgudes kuuldavale järgnevad sõnad:
„Kronos, nurjatuim minu sigitatuist ja nurjatuim kõigest loodust! Halvim kõigist olenditest, jubedam kui inetud kükloobid ja jäledad hekatonheirid, nende sõnadega nean ma sind! Hävitagu sinu lapsed sinu, nii nagu sina hävitasid minu!”
Kronos vaatas Uranost ülalt-alla. Tema mustades silmades polnud mingeid tundeid, kuid tema suu kõverdus süngeks muigeks.
„Sul pole needmiseks võimu, issi. Sinu võim on minu käes.”
Ta hüpitas isa silme ees oma võigast võiduvilja, mis oli verest punnis ja ligane, venivast seemnest tilkuv ja libe. Naerdes võttis Kronos hoogu ja virutas suguelundid kaugele-kaugele, nii et need silmist kadusid. Need lendasid üle Kreeka tasandike ja üle tumedaks tõmbuva mere. Kõik kolm vaatasid, kuidas Uranose soojätkamis-organid vete taha kadusid.
Kui Kronos pöördus oma ema vaatama, nägi ta üllatusega, et see oli katnud oma suu, justkui oleks õudusest rabatud. Gaia silmist immitsesid pisarad.
Kronos kehitas õlgu. Tal oli täiesti ükskõik.
Erinnüsed, gigandid ja meliaadid
Tolleaegsele loodule, mida asustasid ürgjumalused, kelle kogu energia paistis olevat suunatud paljunemisele, mis tundus olevat nende ainuke eesmärk, oli antud hämmastav viljakus. Maapind oli õnnistatud säärase helde viljakusega, et võis peaaegu uskuda, nagu puhkeks isegi maa sisse torgatud pliiats õide. Seal, kuhu langes jumalik veri, kargas maa seest paratamatult välja elu.
Niisiis, kui mõrvarlik, julm, ahne ja hävitav ka polnud Uranose iseloom, oli ta ikkagi olnud loomise valitseja. See, et tema poeg ta sandistas ja temalt mehelikkuse võttis, kujutas endast kõige kohutavamat kuritegu Kosmose vastu.
See, mis edasi juhtus, polegi aga võib-olla nii üllatav.
Uranose kastreerimispaika tekkisid tohutud verelombid. Sellest verest, verest, mis oli langenud Uranose lõhutud kubemest, tärkasid elusolendid.
Esimesena surusid end läbiligunenud maapinnast välja ERINNÜSED, keda me nimetame ka fuuriateks: ALEKTO (kahetsuseta), MEGAERA (armukade raev) ja TISIPHONE (kättemaks). Võib-olla põhjustasid selliste kättemaksuhimuliste olendite tekkimise Uranose alateadlikud tunded. Nende igaveseks ülesandeks oli nende ktoonilisest – ehk maast – sündimisest saadik karistada kõige hullemaid ja kõige vägivaldsemaid kuritegusid, jälitada kurjategijaid järelejätmatult ja puhata alles siis, kui süüdlased on maksnud täie ja hirmsa hinna. Julmade metallist rooskadega relvastatud fuuriad peksid liha süüdlaste kontide pealt lahti. Kreeklased panid neile iseloomuliku irooniaga nendele naissoost kättemaksjatele hüüdnimeks EUMENIIDID ehk „heasüdamlikud”.
Järgmisena tõusid maapinnast GIGANDID. Meie oleme pärinud neilt sõnad „hiiglane”, „giga” ja „gigantne”, aga kuigi nende jõud oli tõesti imeline, ei olnud nad kasvult sugugi suuremad kui nende poolvennad ja -õed.13
Lõpuks loodi sellel valu ja hävingu hetkel ka MELIAADID, graatsilised nümfid, kellest pidid saama kaitsjad saarepuule, mille koor eritas magusat ja tervistavat mannat.14
Kui kõik need ootamatud uued olendid verest läbi imbunud maast elusana välja ilmusid, tunnistas Kronos neid vastikusega ja pühkis nad sirbikaarega laiali. Seejärel pöördus ta Gaia poole.
„Ma lubasin sulle, Maa Ema,” lausus ta, „et ma vabastan su sind närivast piinast – ole paigal.”
Järjekordse sirbikaarega lõikas ta lõhki Gaia külje. Kükloobid ja hekatonheirid pudenesid välja. Kronos vaatas oma vanemaid, kes nüüd olid mõlemad verised ning hingeldasid ja lõrisesid nagu vihased haavatud loomad.
„Enam ei heida sa Gaia peale,” ütles Kronos isale. „Ma pagendan su igaveseks ajaks maa alla, Tartarosest veelgi sügavamale. Mossita seal oma raevus, ruunatud ja võimetuna!”
„Sa läksid liiale!” sisistas Uranos. „Sind ootab kättemaks! Ma nean sinu elu ära, see peab kulgema aeglases halastamatus jätkumises, selle surematust igavikust saab lõputu, talumatu vaev! Sinu enese lapsed hävitavad su, nii nagu…”
„Mina hävitasin sinu. Jah, tean. Sa ütlesid. Eks me vaata.”
„Sina ja sinu vennad ja õed – ma nean teid kõiki, teid tagant tõukav auahne püüdlus hävitab teid.”
„Püüdleja, pingutaja” ehk TITAAN on tiitel, mille me reserveerime Kronosele, tema üheteistkümnele vennale-õele ja (paljudele) nende järeltulijatele. Uranos mõtles seda solvanguna, kuid millegipärast on see nimi kestnud läbi aegade uhke kõlaga. Tänase päevani ei solvaks see mitte kedagi, kui teda kutsutaks titaaniks.
Kronos võttis need needused vastu irvega ja, kogunud oma sandistatud isa ja äsja vabastatud mutantidest vennad sirbikaare sisse nagu tarasse, viis nad alla Tartarosse. Hekatonheirid ja kükloobid vangistas ta sealsetesse koobastesse, kuid oma isa mattis ta veel sügavamale, kõige kaugemasse paika tema kodust, taevasest kuningriigist, mille suutis leida.15
Süngeid mõtteid hauduv, vihast podisev ja raevutsev maa sees, kaugel maa all, mis teda kunagi armastas, surus Uranos kogu oma raevu ja jumaliku energia kivisse endasse, lootes, et ühel päeval hakkab mõni maapinda uuristav olend seda kaevandama ja üritab sellest kiirguvat surematut jõudu rakendada. Seda ei saaks aga muidugi kunagi juhtuda. See oleks liiga ohtlik. Kindlasti pole sündinud ühtegi olendite rassi, mis võiks olla nii rumal, et püüaks uraani jõudu valla päästa?
Vahust
Nüüd läheme tagasi tohutu kaare juurde, millega Uranose küljest lõigatud suguelundid üle taeva lendasid. Nagu te mäletate, viskas Kronos Taeva Isa meheasjad kaugele mere taha.
Nüüd saamegi vaadata, kuidas need lendavad. Joonia saare Kythera lähedal langevad need alla, pritsivad vett laiali, põrkavad, tõusevad uuesti õhku, langevad lõpuks merre ja kaovad pooleldi lainete alla. Nende taga venivad tohutud spermaniidid nagu paelad tuulelohe küljes. Seal, kus need merepinda riivavad, lööb vesi raevukalt vahutama. Varsti