-1-

      Rünno lennutas kustutatud suitsukoni laia kaarega köögiaknast välja. Kohe jõudis ta seda kahetseda – see oli tal viimane sigaret, sedasama oleks saanud korra veel läita, kui nälg väljakannatamatuks muutub. Aga nagu ei saa tagasi kutsuda lendulastud noolt, lausutud sõna ega möödunud sekundit, polnud ka konist enam abi. Rahulolematul ilmel seiras ta kaotsiläinud mahvide lendu porilombi poole. Rünno läks tuppa ja viskas külili voodisse.

      Olukord oli kitsas. Mitte voodis, seal mahtunuks laiutama, tema materiaalne seis oli nigel. Kaks kuud maksmata telefoniarved piirasid mobiilikõnesid. Välja ei saanud ta valida, aga nagu oleks kokku lepitud, ka sõbrad ei helistanud talle. Seekord mängis mäkra siiski juhus, sest muidu oli ta oma tutvusringkonnas väga populaarne kutt, eriti just seetõttu, et tal oli oma isiklik korter, kus sai alatihti pidutseda.

      Rünno vanemad olid aasta tagasi putitanud elamiskõlblikuks vanavanemate kodu Jägala joa kandis ja pühkinud Lasnamäe tolmu jalgadelt. Mõnda aega hoidis Rünno hinge kinni, sest kartis, et ka tema viiakse maale asumisele. Õnneks seda ei juhtunud. Vanematel oli tema iseseisvusesse usku ja ta oli püüdnud seda mitte kuritarvitada. Just nimelt püüdnud, sest asjad kiskusid juba tuliseks, mistõttu ta teadvustas endale aina sagedamini, et pikalt ta oma loodrielu varjata ei suuda.

      Gümnaasiumi heade hinnetega lõpetanud Rünnolt oodati, et ta valib endale sobiva kõrgkooli. Valis ta seda juba terve aasta, ent jälle oli käes sügis, temal aga polnud aimugi, missugust rada kõndima hakata. Lasnamäe kahetoaline korter ei olnud talle koormav pidada, sest ta käis isal regulaarselt abiks maamajale teist korrust ehitamas. Talle isegi meeldisid need käigud – ema tegi head süüa ja pakkis kaasa ohtralt toidumoona. Isa suitsupakis leidus alati sigarette, sest isa oli rohkem pühapäevatossutaja. Samuti sai Rünno sokutada köögikapi nurgale ümbrikud kommunaalarvetega, sekka telefoni omadki.

      Tõele au andes oli ta vahel isegi mõelnud uuesti kooli minna, aga viimane pauk tuli sealt, kust ta seda oodatagi ei osanud – kaitseressursside ametist. Nii kujuneski, et kooliotsingu asemel oli aur kulunud sõjaväekutse eest põiklemise peale. Ta oli isegi uksesilma paigaldanud, et piiluda iga tiristajat, enne kui avab. See tasus end ära, sest hiljuti oli ta ukse taga silmanud vormis politseinikku. Teda ilmselt juba otsiti. Sõjaväkke minek oli Rünnole veel vähem vastuvõetav kui õppimine. Silmus kiskus koomale, midagi pidi ta välja mõtlema. Aga mida sa mõtled, kui suitsud on otsas!

      Pilku mööda elamist kerides jõudis ta järelduseni, et kõige tähtsam on lähipäevadel maha pidada üks asjalik pidu. Ise ta nagunii koristada ei viitsinud, peale prallet saab plikad tööle kamandada ja taas mõnda aega puhast kodu nautida. Keegi sõpradest peaks ometi talle helistama – nädalalõpp kohe käes, ja polnud need iial möödunud ilma ohtra viina, naiste ning õlleta.

      Rünno vaatas seinakella, kuulatas teraselt: vana kell ei tiksunud. Seisab! No kurat, interneti ja telefoni kasutamise katkemise põhjus oli tal teada, aga mis sel kellal nüüd häda hakkas, et samal ajal vakka jäi! Kusagilt meenus talle, et õnnetused ei tule üksi. Oma nooruse tõttu teadis ta õnnetustest veel vähe, ja tema jaoks oli juba sidekatkestus katastroof, mis elu seisma paneb.

      Rünno suitsunälg taandus, kui tal hakkas süda pahaks kiskuma. Seletamatu sümptom, sest joonud polnud ta mitu päeva ning söönud oli omajagu. Rünno proovis käega otsaesist, palavikku ei tundunud olema. Aga süda läikis. Põhjusele oli vaja jälile saada – see veel puudus, et nädalalõpuks haigeks jääb. Soojal hilissuvisel ajal!

      Rünno tõusis ja jalutas aknani, läks paremaks küll. Laiskus oli aga sedavõrd kontides, et ta lontis voodisse tagasi. Jälle hakkas paha, ta tundis nagu mingit lehka. Jalgu kordamööda nina juurde väänates veendus ta, et sokid olid puhtad. Detektiivitööd jätkates vedas Rünno ninaga mööda korterit, lõpuks vaatas voodi alla ja seal see kurja juur oligi. Ta oli pannud nädalapäevad tagasi oma mustade sokkide hunniku pesukaussi pulbrivee sisse likku, et kui pidu läbi, kamandab plikad nende kallal tööle. Kurask, unustas, ja nüüd mädanesid need tal voodi all. Ta viis kihiseva ja öökimaajava kausi vannituppa ning kattis paksu froteerätikuga. Otsene oht tervisele oli likvideeritud! Miks ta üldse need elutuppa vedanud oli? Ilmselt plaanis sokid telekat vaadates ise veest läbi lödistada, aga keegi tuli ja segas ta tegevust. Just, talle meenus, et nii see oligi olnud.

      Vannitoa ust sulgedes vaatas ta vilksti ja vihaga nurgas seisvat täiesti korralikku pealtlaetavat pesumasinat. Hetk hiljem kirus mõttes selle monstrumi leiutajat, ise täiesti veendunud, et nii mõnigi kasutaja on temaga sama meelt: trumlit avades lendavad luugid vedrude abil jõuliselt avali ja isegi kui haiget ei saa, siis ehmatad kindlasti. Rünno teadis küll, et oli tookord ise liiga palju hilpe masinasse toppinud ja sellest see äpardus, aga süüdi oli ikkagi masin, mitte tema, kes ei viitsinud kaane vabastamiseks sellel kuhjunud riidehunnikut kappi laduda. Nii ta sokivarud kaussi sattusidki.

      „P-p-p … pidu, plikad, pesu … pisikesed poisid panid paadile punased purjed peale … persse!” Rünno lõi vannitoa ukse pauguga kinni.

      -2-

      Rünnol oli vedanud. Kui sõbrad ajasid ohjeldamatult tüdrukuid taga, siis temal oli lausa kolm püsipruuti. Armastusest ei saanud juttugi olla, aga külas käisid need tal sagedasti ja kordamööda. Ta ei hoolinud tšikkidest tegelikult karvavõrdki, isegi ei mõelnud neist nimepidi, vaid tegi neil vahet märksõnade abil. Blond pisike kahvanägu oli Piimasupp, punase pea ja ilma keskkohata tüdruk oli Punapea ja kolmas, kes talle isegi veidi meeldis, oli Pikajuukseline. Too oli tõmmu, mustaks värvitud juuksepikendustega, valeküünte ja -ripsmetega iludus. Muu oli paigas, aga Pikajuukseline oli veel lohakam kui Rünno ise. Kui tõmmu iludus külla tuli, jäid nad tavaliselt paariks-kolmeks päevaks voodisse. Tüdruk oli väga vabameelne, lasi endaga kõike teha ja oli osav nagu pornostaar.

      Pikajuukselisega oligi Rünno mõningase pausi teinud, sest ta ei saanud mälust kolmanda päeva vaatepilti: keset patja lebas plika rasvane pea, mis oli kaetud nagu vakladega – nõnda paistsid mustade juuksepikenduste keratiinkinnitused. Ta äratas tüdruku rohmakalt üles ning saatis minema. Valetas kiiruga, et vanemad tulevad külla ja ta peab korteri puhtaks tegema. Kohmakas patsutus hüvastijätuks tagumikule ja uks sulguski Pikajuukselise selja taga, võimalik, et isegi alatiseks.

      Piimasupp oli ka küllaltki kena, selline pisike vurr. Temagi oli nõus igat moodi hullama. Teda talus ta aga ainult hämaruses, sest hommikune päevavalgus tõi valimatult esile sinised veresooned tüdruku ihul ja alailma kiusava akne. Kahju tüdrukust, et nahk jätab soovida, aga muidu oli ta täitsa tore tots.

      Punapea oli saanud endale looduse poolt hea laka ja veatu naha, aga tema laiad puusad ning ilma taljeta keskpaik häirisid. Punapeaga kohtuski ta viimasel ajal kõige sagedamini, sest tüdruk elas samuti Lasnamäel. Oma lõbusa oleku ja korraarmastaja loomuga oli ta osanud Rünnos isegi sümpaatiat tekitada. Siiski ei kuulunud ükski kolmest nende valitute hulka, kellega pidutseda ning keda sõpradele tutvustada. Telefon vaikis jonnakalt, sest reeglid olid paika pandud: plikad võisid tulla ainult siis, kui Rünno helistas. Polnud vaja, et nad üksteise olemasolust teada saavad.

      Mõttel on kõva jõud ja telefon andiski märku, et teda pole unustatud. Helistas sõber, kes oli paar aastat tagasi end Soomes hea elu peale osanud sokutada. Nagu kõrbes kaevu leidnud eksleja tõstis energiasüsti saanud Rünno telefoni kõrva juurde ja kuulis sealt sõbra rõõmsat häält:

      „Heippa, vana, mis onad seal?”

      „Kuradi Mikk, va vana pervar, sa kohe oskad õigel ajal hellata. Kus oled, Eestis või?”

      „Kuule, ei, aga äkki hüppad laevale ja põrutad siia, vaja oleks longerot