Kuidas, palun?. Lea Jaanimaa
Читать онлайн книгу.
ja sa Soomest seletad. Tule ise siia, saad tagasisõidul võtta oma õlled.”
„Oota, ära nüüd vehi seal, kuula! Saadan sulle lõunase Lindaga – noh tead, tiiburiga – ühe paki. Mine Linnahalli vastu, sinu nimi on peal, kassast saad kätte.”
„Laksu all oled või? Tiibureid pole ammu enam.”
„Nojah, tiibureid pole, aga mingid kiired laevad Lindal on. Ühesõnaga, mine poole kaheks sadamasse ja küsi pakk. Seal on läppar sees, müüd maha ja saad papi ja siis padavai siia. Helista, kui käes.”
„Millega ma helistan, mul kinni pandud ammu!”
„Selvä juttu, ma ise kõllan kell kaks.”
„Oota, kuule, mis hinnaga ma müün, teeksin eeltööd juba … persse, mul ju telefon kinni … ah, saada siia, ma vaatan, mis ära teha saan.”
„Kolmesaja eurtsiga anna ära, siis on kõvasti alla poole hinna. Sauh.”
Rünno läks köögiaknale ja meenutas, kas on neljapäev või reede. Garaažide vahel prügikonteineri läheduses märkas ta ühte meest sigaretti läitmas. Lasnamägi on selles suhtes geniaalselt mastaapne koht, et lisaks korralikele linnakodanikele jätkub ruumi elamiseks ka asotsiaalidele.
Rünno võttis külmkapist kaks sardellijuppi ja tomati ning seadis sammud tossutava mehega kaupa tegema. Vahetuskaup jäi alles, aga suitsu ta sai, mees polnud prükkar, vaid viis omaenda prahikotti välja. Innukalt tubakavingu kopsudesse pahvides naasis Rünno palju selgemate mõtetega koju tagasi. Soome-sõit oleks isegi heaks vahelduseks. Ei peaks kodus paaniliselt sõjaväekutset kartma, sest teda lihtsalt pole kodumaal. Enne lifti allakutsumist tuli talle pähe mõte pakkuda läpakat äsja kohatud mehele. See oligi jalutanud konteinerist eemale garaaži kõrvale ja läitis uut sigaretti. Rünno tõttas temani.
„Kuule, kas sa kohalikke kaake tunned?”
„Mis nendega on?”
„Mul oleks vaja üks tutikas läppar rahaks teha, telefoniarve tarvis maksta ja …”
„Uus või?”
„Ütlesin, et tutikas, odavalt annan – kolme poolega, telefon vaja lahti saada.”
„Varastatud või?”
„Ei tea, sõber Soomest saadab lõunase laevaga, ei usu, et tuline pill on.”
Edasi läksid asjad lennukalt. Selgus, et naabrimees polnud isegi töötu mitte, pidas lihtsalt endaga värskes õhus aru, mida nädalavahetusega ette võtta. Oli siiski reede, mitte neljapäev.
Rünno käis kodust kiirelt läbi, viskas igaks juhuks teised riided selga, torkas passi taskusse ning istus vastleitud naabri autosse, et sadamas ära käia ja sülearvuti koos üle vaadata. Kassas oligi talle pakk – selles läppar koos ostutšekiga. Ilma pikemalt mõtlemata viskas mees saadetise auto tagaistmele, andis raha ja sõitis minema. Rünno oleks tahtnud ostjalt telefoni laenata, et Mikule helistada, aga magas selle võimaluse maha. Kui sõber ise helistas, istus ta juba laevas, õlleklaas ees ning vajalikud kastid pakihoidlas, kõrvalistmel kilekott ploki Marlboro ja liitri viinaga. Kiire lahendus oli parim, mis juhtuda sai, ja Rünno oli kõrgendatud meeleolus.
Päevi, või õigemini aastaid näinud, aga päris korraliku Mazdaga oli Mikk tal sadamas vastas. Sõber nägi hea välja – oli kosunud ja hästi riides. Rünnole meenus, et just sõjaväe eest olidki kutid kunagi plehku pannud, aga ainukesena oli pääsenud Mikk, kes mingi sebitud arstitõendiga kõlbmatuks oli tunnistatud. Rünno pidas plaani ka mõnda aega põhjanaabrite juures redutada ning mõni tööotski leida. Sõber oli talle heaks eeskujuks ja tore, kui ees keegi, kes aitab kohe haljale oksale.
Teekond sihtkohta kestis kaugelt üle tunni – Miku elukoht asus kusagil Kesk-Soomes. Koht tundus Rünno jaoks liiga kaugena, aga samas polnud tal vajagi tihedalt Eestis käia: korterisse võivad mutt ja vanamees üürilised võtta, kuniks ta ise Soomes. Helgeid tulevikuplaane mõlgutades ja sõbraga lobisedes hakkasid nad kohale jõudma.
Mikk pööras kõrvalteele ja peatus muinasjutuliselt kauni koha peal. See oli nagu mingi talu majapidamine, aga ilma loomataranditeta. Mikule oli elamiseks antud väike madal maja korralikult sisustatud ruumidega, kust ei puudunud suur televiisor ega võimas stereosüsteem. Köögiletilt vaatas vastu moodne köögitehnika ja Rünno piidles juba ringi, kas on kuskil näha naisterahvale kuuluvaid esemeid. Ta oli järeldanud, et sõber on naisemeheks hakanud. Selle küsimuse peale naeris Mikk ta välja. „Milleks?” küsis ta ja pöördus lauda katma.
Pärast korralikku einet näitas Mikk talle kätte nõndanimetatud külalistetoa, et tehku Rünno üks uinak, õhtu läheb pikaks, sest peremehele tulevad külalised ja toimub üks korralik saunapidu. Ise sidus endale põlle ette ja hakkas kööki koristama.
Kui Rünno ärkas, oli väljas hämar. Enne uinumist oli ta ringi luusinud õues, kus märganud peremehe ja Miku eluaseme vahel mitut Rootsi stiilis pruunikaspunaseks värvitud hoonet. Ehitusjärgus maju ei hakanud silma, ilmselt teeniski sõber raha sellega, et võõpas ümberkaudsetes külades maju. On vaja uurida, mis ja kuidas ja kui palju. Seda tööd teeks hea hinna eest isegi. Mikul vaevalt paarimehe vastu midagi oleks, seltsis isegi lõbusam. Peab ainult jälgima, et liiga kiiresti ei tee – ta oli kuulnud, et soomlased töötavad aegluubis, nii teenivat rohkem. Kuradi Mikk, et ta varem ei helistanud! Suur suvi juba möödas ja talvel vaevalt sellist tööd tehakse. Rünno arvutas välja, et lume tulekuni teeniks ta piisavalt, saaks auto osta ja ületalve kodumaal looderdada. Hetkeks kargas talle pähe, et Soomes võiks talvel lumetöidki teha, aga nii pikalt ei kannataks ta kindlasti võõrsil olla, ning viskas selle mõtte peast. Lapsevanematele suudaks ka siis ilusti ära põhjendada, miks kooli pole läinud – teenis Kalevipojana rasket raha ja kogu lugu. Isa-ema kiidavad selle kindlasti heaks, kui poeg kiiresti jalad alla saab. Rünno mõtles veel tööriietele, aga vajus rahulikult sügavasse unne, arvates, et küll Mikk talle midagi hangib.
Ärgates oli laud jälle kaetud. Peremees, või pigem perenaine oli saatnud sooje kukleid ja ohtra lihaga ühepajatoitu. Mikul oli endiselt põll ees.
„Kuule, kas said kolmeka läpi eest? Võta endale ka sada ja anna ülejäänu siia.”
„Ahjaa, unustasin.”
Rünno pani 150 eurot eraldi ning andis ostudest järele jäänud raha Mikule.
„Tagasi lähed sa millal? Ma annaksin sulle kaasa ühe 3D videokaamera ja iPhone’i. Tšekid on ka. Müüd äkki maha, vaata poole hinnaga. Üle pole mõtet pingutada, igasugust nutipaska jagatakse liitumistega, aga kodanikud ei saa aru, et plekivad ikka sittakanti soolast hinda lõppkokkuvõttes … ah, võõras mure. Teeme siis poole hinnaga, annan sinu osa sellest ise.”
Rünno arvutas kiirelt ja pidas targemaks tõesti enne töölehakkamist korra kodus ära käia. Saaks muti-vanamehe asjaga kurssi viia.
„Miks sa poole hinnaga müüd, kui ise täiega ostad?”
Ta taipas küll, et see küsimus oli talle äriliselt kahjulik, aga lipsas kiirelt suust.
„Ütlesin ju, et teil seal jagatakse muidu eest,” vastas Mikk oma juttu sõrmedega jutumärgistades. „No ja ega ma ise ei osta neid asju, siin on komme sõpradele igasugu kraami kinkida. Peremees ka helde, äri õitseb – aga hakkame nüüd minema.”
Rünno kuulas ja noogutas, nagu oleks äriplaan talle selgeks saanud, aga küsis siis:
„Põllega tuledki või?”
„Ah jah, see ka veel, tänks.”
Nad võtsid õlled, džinnikasti ja viinapudeli kaasa ning suundusid hoonetekompleksi uhkeima ehitise poole. Rünno oli küll kuulnud, et soome tüdrukud on matsakad ja koledad, aga kui inetud nad ikka saavad olla. Mõtles muiates – küll joome ilusaks, püssirohtu on meil purkides igatahes piisavalt. Enne väljumist võttis ta oma raha ning peitis padja alla, sest mine tea, kes ja mis kommetega need naised on. Parem karta kui kahetseda! Noor, kuid sekeldustega pikitud elu oli Rünnole parajalt ettevaatlikkust õpetanud. Endalegi ootamatult tundis Rünno, et riist läheb püksis kõvaks. Pagana tore ikka, et Mikk just talle helistas ja teda Soome kutsus.