Kuidas, palun?. Lea Jaanimaa
Читать онлайн книгу.
tämber kuulus täiesti võõrale inimesele. Ilmselt oligi tema sünnipäevalaps, sest istus aukohal ja ta läheduses ilutses vaas lilledega.
„Sorry,” lisas Rünno ja vaatas torti, mille peale oli kirjutatud „Kati 35”.
Samal ajal tuli Erik tualetist ja nad jalutasid eemale – silma oli jäänud üks väga ilus tšikk. Iseenesest mõista sai sellest mitte tema, vaid Eriku vallutusobjekt. Nagu alati. Paarikümne minuti pärast teatas Erik, et võtku sõber see tüdruk siiski endale, plika suitsetab. Rünnot too enam ka ei huvitanud. Suitsetab või mitte, Rünnot kiskus hoopis baarileti juurde, mille lähedal paiknes sünnipäevalaud. Imelikul kombel ei olnudki sinna lisandunud mehi. Rünno märkas, et kõik viis naist olid väga elegantselt riietatud. Nad olid nagu stiilipeol, kõik olid saledad ja riietatud käsivarsi paljaks jätvatesse lühikestesse eri värvi kleitidesse.
„Nagu „Kuldsed Lindid”,” ütles Erik, kui oli märganud sõbra pilku, ja pööras samuti seltskonda jälgima.
„Huvitav, miks ainult naised, mehi polegi?” imestas Rünno, kui oli silmanud, et laual jäänõus oli avamata korgiga vahuvein.
„Sellised ei leiagi meest, vaata, kui uhked ja ennasttäis nad on,” poetas Erik. Rünno jalutas sõbra kannul saali teise otsa saaki otsima.
Tegelikult Rünnole seal klubis ei meeldinud, ei olnud vaba olemist, snoobide kõrval tundis ta end eriti armetuna. Kõigele lisaks oli ta kaineks saamas, aga uue joogi ostmiseks oli rahast kahju. Erikule mingist telefonikõnest häma ajades lahkus ta varakult ning sõitis taksoga koju.
Taksoski ei saanud Rünno sünnipäevaseltskonda mõtteist välja. Aina rohkem hakkas ta uskuma, et vähemalt mõni värviliste kleitidega naistest kuulus punti, kellega ta laeva peale läks. Mida kauem ta sellele mõtles, seda veendunum ta oli. Lausa sedavõrd, et oleks tahtnud sellesama taksoga klubisse tagasi sõita. Samas andis ta endale aru, et ööklubi vana pilet kaotas väljumisel kehtivuse ja uue ostmiseks ei jätkuks tal raha. Ta sõitis siiski koju ja helistas Erikule. Suurele lärmile vaatamata võttis sõber vastu.
„Erik, kuule, vaata, seal olid need naised tordi ümber …”
„Jah, on praegugi, mis tahad neist?”
„Mees, tead, katsu järgi uurida, kellel seal sünna on.”
„Mis siin uurida, Katil on.”
„Tunned teda või? Aa, tordilt lugesid.”
„No seda ka, aga ma sain tuttavaks.”
„Misasja, kuidas sa tuttavaks said?”
„Ma tegin neile šampa lahti, siis sain.”
„Ahsoo, kuule tead sa, proovi mulle „kuidaspaluni” number sebida.”
„Misasja? Kelle number?”
„Vaata, üks pisike istub laua otsas, lillevaasi lähedal, küsi, kas on Kati?”
„Ah, ära hakka, ma ei viitsi sinna tagasi minna. Mõttetud tibid, ninad taevapoole.”
„Ole meheks, proovi number sebida või poeta minu oma talle, vaata, see kõige pruunima peaga seal laua otsas.”
„Tule mõistusele, milleks sul seda eite vaja!”
„Milleks, milleks – tahan tuttavaks saada!”
„Segi oled või! Vaata, kui vana ta on!”
„Mulle meeldib.”
„Ah, maga kaineks! Hellame homme.”
Kõne oli lõppenud.
Rünno sirutas käe minipudelite riiulisse ja valis automaatselt Pisangi. Sama roheline oli olnud huvitava naise kehakate. Läägemagus liköör pani seest keerama ja ta heitis magama – silme ees värelemas erinevat värvi kleidid.
-6-
Rünno tegi oma vanematele selgeks, et sel aastal teda sõjaväkke ei võeta, sest vabatahtlikke oli palju ja tema ei mahtunud nimekirja. Saabuvat talve ta ei kartnud, ema ja isa toetasid teda raha poolest ja ta käis isal ehitusel abiks. Maja teine korrus oli valmis saanud, aga saun vajas renoveerimist. Isale ei meeldinud lammutada, nõnda jäi see Rünno õlgadele. Poja õlgade pärast oli aga ema hakanud muretsema, sest Rünno oli kaotanud lühikese ajaga palju oma kehakaalust. Ema keelas isal poissi tööga vaevata ja lepiti kokku, et ainult kord nädalas tohib ta seda rasket tööd teha. Ema ei oleks uneski osanud arvata, mis poja kehakaalu tegelikult mõjutas.
Rünnole oli tekkinud üks keemiahuviline sõber, kes garaažis amfetamiini ja ecstasy-tablette vorpis. Ta oli kusagilt masina sebinud, mis nüüd vaikselt tiksus, ja tootis segu, millest tablette pressida. Paar kuud tagasi oli juhtunud õnnetus, kus tervele laarile valmistoodangule oli suhkruvett peale tilkunud ja laktoosi sisaldanud tabletid kleepusid üheks kamakaks. Materjal ise oli täiesti töökorras, kuid kaubanduslik välimus kadunud. Selle tüki kallal siis viimasel ajal saigi maiustatud, ikka kildhaaval parajaid juppe noaotsaga välja koukides nagu Toots rosinaid saia seest.
Lühikese ajaga jäi kogu seltskond kõhnaks, aga muidu oli täitsa tore olla. Pidudel käidi ka sagedasti, sest alkoholi peale ei kulunud raha. Kõige selle positiivsuse juures olid ka kõrvalnähud. Nimelt vaatamata oma lõbususele jäi peo põhieesmärk, seksikad naised voodis, järjest harvemaks nähtuseks. Samuti tekitasid säärased peod suuremat pohmakat kui varasemad. Pärast viimast koosistumist teatas Rünno sõpradele, et tema rohkem neis „pilvemängudes” ei osale ja oma kodus keelatud kraami näha ei soovi. Ohtlik värk. Lisaks sellele avastas ta, et mälu oli hakanud alt vedama. Vahel ei mäletanud kõige elementaarsemaid asjugi.
Ega ta ise poleks nii äkilist lõppu sellele enesehävitamisele suutnud teha, aga sõber Erik oli märganud tema otsajäänud välimust ja pani selle alatoitumise arvele.
„Rünks-mees, oled koitsas või?” tuli sõbralt kõne.
„Nuujaa, olen, mis siis?”
„Aa, tore, aja nüüd omale hark alla ja saame tunni aja pärast Pirita Selveri ees kokku. Ma leidsin sulle töö, nägudeni!”
See kõne oli sedavõrd kiire tempoga, et tundus käsklusena. Mõnes mõttes oli hea, et Erk ei jäänud ta vastuvaidlemist ootama, vaid katkestas kõne. Nüüd oligi Rünno käinud kuu aega jahisadamas veesõidukeid puhastamas ja iluravi tegemas. See harja ja pintsliga vehkimine oli igav, aga konti ei murdnud, vähemalt sisustas tema muidu veel igavamaid päevi. Raha ka palju ei makstud, kuid selle eest möödus pikk tööpäev teiste meestega loba ajades.
Kohe esimesel tööpäeval, kui Rünno nägi merel sõitvaid reisilaevu, meenus talle Kati. Ega ta polnudki ununenud. Klubides möllu pannes olid silmad ikka millegipärast värvilisi kleite otsinud, kuigi see oli lauslollus, sest naisinimesed ei käi tavaliselt samade riietega mitu korda. Tema sassis aju aga luuras just kleite. Nüüd, selge pea ja meelega, hakkas ta aina reaalsemaid võimalusi vaagima, mis viiks Kati ja tema teed kokku. Kaduvväikesena tundus see võimalus, samas ei teadnud ta ise ka täpselt, mis oli see miski, mis teda tõmbas endast vanema naise poole. Eeskätt oli tal kõrini noorte tüdrukute üheülbalisest mõtlemisest ja lodevatest elukommetest. Oli kindlasti ka teistsuguseid neide, aga Rünno-suguste laksu all tüüpidega ühinesid tavaliselt rumalavõitu või lihtsalt madala moraaliga noored naisehakatised.
-7-
Elu esimene palgapäev! Jehuu!
Oli ikka hea tunne küll võtta taskust pangakaart, pista see aparaadipilust sisse, kontrollida, kui palju on arvel, tunda rõõmu oma isiklikult teenitud raha üle ja siis kaart taskusse tagasi panna. Sellel rahal oli sedavõrd suur tähtsus, et ta ei raatsinud esimese hooga sentigi välja võtta. Endalegi ootamatult otsis Rünno taskust mobiili ja valis ema numbri.
„Tšau, emps, mis teed?”
„Tere, midagi juhtunud või?”
„Ei, kuule, ma tahan sinult nõu küsida. Isa on ka seal või?”
„On küll, aga räägi mulle enne ära, isa ei pruugi sind tahta mõista.”
„Mis