Kuidas, palun?. Lea Jaanimaa
Читать онлайн книгу.
Sellest ei paistnud ei ehmatust ega üllatust. Ta lihtsalt istus kamina juurde tugitooli, toetas pea käte vahele ning vajus kössi.
-10-
Oma uhkes kodus ülerõivaid kappi pannes tabas Katriini meeletu vihahoog Reinu vastu. Mida see mees mõtleb, et talle alailma nuhke sappa sokutab! Kõik on läbi, sellest on korduvalt räägitud. Nad on omavahel selgeks teinud, et igal asjal on algus ja lõpp, meeldigu see või mitte, ning lõpp ei saagi osapoolte jaoks võrdselt sobida.
Kui Katriin tookord disainkleidis esmakordselt Reinul külas käis, oli kõik väga imeliku pöörde võtnud. See ei saanud Reinule teadmata olla, et kaua selline jant ei kesta.
Katriin jalutas mööda luksuskorterit ringi ja meenutas, missugune see esimesel korral välja nägi.
Ta ei olnud algul arugi saanud, et eluase polnud mõeldud igapäevaeluks. Kappides puudusid riided, polnud köögitehnikat ega nõusidki. Esimesel korral, nagu ka paljudel järgnevatel, tellis Rein catering’i kaudu toidud ning veini kohale. Võis aimata, et puhtuse eest hoolitses koristaja. Polnud toalilli ega üldse midagi, mis reedaks elu jälgi. Oli palju luksust, maale, vaase, glamuuri. Ja mitte ainsatki lamamiskohta. Kamin oli oma elava tulega nagu võõrkeha või nagu pruut võõras pulmas.
„Kustkohast me alustame?” küsis Katriin tol korral kalgilt. Ta võttis ohjad enda kätte ja asus selgust nõudma. „Oma nime võiks sinusugune peen vend küll öelda, kui naisterahva õhtusöögile meelitab.”
„Sa ju tead. Miks sa piinad mind?” pobises mees tugitoolist.
See hädine hala ajas Katriinil südame nii pahaks, et ta pööras peenelt kaetud lauale ja isuäratavatele hõrgutistele selja.
„Tean jah, aga ole mees ja tutvusta ennast, nii nagu etikett ette näeb.”
„Palun, ära piina mind! Sa ju tunned mind! Palun säästa mind!”
Katriin arvas, et eksib. See ei saanud ometi tõsi olla, et mehel olid silmad veekalkvel. Kui ta algul oli enesekaitseks valetanud, et tunneb meest, siis aina rohkem veendus ta, et ei suudaks ega tahakski sellesarnast tüüpi teada ega tunda.
„Ma hakkan nüüd minema, vilista oma tõld mulle järele ja las viib mind sinna, kust peale võttis. Noh, siva-siva, haara oma moodne mobiiltelefon ja lausu sinna oma kaks sõna „kümme minutit”.”
„Palun, ära lahku veel. Ma anun sind!” Mees tõe-poolest nuttis.
Katriin istus vabasse tugitooli. Selle mehega oli midagi väga tõsist lahti. Issand, äkki on naine just äsja surnud, veel jahtumata, ning mees otsib tuge.
Otse seda küsida ei sobinud, niisiis viskas ta jala üle põlve, et mugavamalt istudes sobilik lause vormistada. Kleidilõhik paljastas ta põlve ja Katriini suureks nördimuseks hakkas värskel lesel suunurgast süljenire voolama.
„Tead, mind ei huvita, kas sul naine elab või mitte, minu suhtes ära mingeid plaane loo, ja ära vahi mu kintsu, tõbras!” sõitles ta võõrustajaga. „Nuta või naera või lase püksi, mul on savi. Anna taksoraha ja otsi endale teine lohutaja siia!”
„Anna andeks, jää palun veel veidikeseks, ma täidan kõik su soovid!”
Takka targemaks! Katriin haaras laualt avatud veinipudeli, kulistas sealt suure koguse punast Merlot’d otse suhu ja marssis korterist välja. Ta tõmbas ukse pauguga kinni ja nägi veel vilksti, et mees oli põlvili põrandal.
-11-
Oh seda elu hullumaja puhvetit! Katriin kohe oskas end sättida keerulistesse olukordadesse, kuigi ta selleks ei pingutanud. See Reinu palgatud nuhihakatis osutus väga põnevaks tüübiks. Loomulikult noor ja elu vasktorudest läbi käimata, aga usaldusttekitav ja lahe sell. Ilmselt oli ta luurates palju suitsetanud, sest hingeõhk lõhnas tubakaselt. Midagi erilist selles noormehes siiski oli, vastasel juhul poleks Rein teda märganud ja tööd andnud.
Kui nad Jõelähtmest möödusid, oli Rünno – no küll ikka oskavad vanemad nimesid välja mõelda! – kuidagi krampis olekuga. Katriinil oli temast kahju ja ta laksas peoga poisile põlve pihta. Tollel valgus puna põskedele, see oli nii armas.
Sööma nad ei jõudnudki, sest vahepeal tuli Katriinile telefonikõne Reinult. Kui ta meest telefonis sõimama asus nuhi palkamise pärast, palus Rünno end Lasnamäe veerul maha panna. Katriin oleks tahtnud temaga tuttavamaks saada ning kritseldas kiiresti oma telefoninumbri viieeurosele rahatähele, mille Rünnole ulatas. Poiss võttis raha ilmetul pilgul vastu ja lahkus kiirustades autost. Vaid tema botaste natuke porised jäljed jäid Katriini mersu elevandiluukarva põrandamatile.
Reinuga ta edasi pikalt ei rääkinudki, nagu ikka eitas mees kõike, mispeale Katriin katkestas kõne.
Ta pööras auto mõnesaja meetri pärast ringi ning sõitis Rünnot otsima. Nagu kiuste lubasid märgid tagasi pöörata alles siis, kui ta oli tükk maad vales suunas sõitnud ning selle aja peale oli pikk ja kiire sammuga kutt majade vahele kadunud. Rein helistas uuesti, Katriin katkestas taas kõne.
Nüüd kodus olles kahetses Katriin, et ei olnud Rünnole oma meiliaadressi poetanud. Kohmetu noormees võis peljata helistada või lihtsalt pikalt hoogu võtta, aga nii väga oleks vaja temaga kohtuda just nüüd ja praegu. Katriin lausa kisendas uue eluterve suhte järele, ta igatses enda kõrvale kedagi, kes viiks mõtted ta salaelult eemale. See oli suisa ime, et töökaaslased ja sõbrannad ei olnud veel märganud tema muutusi: hoolitsetud välimust, kallinenud garderoobi ja katkematut rahavoolu.
Katriin tahtis mõelda värske ja siira noore mehe peale, aga nagu nõiutult tegeles aju Reinuga, keda oleks pidanud unustama.
Nende esimesel kohtumisel oli Katriin telemajatagusest korterist põgenenud ummisjalu, aga süda hakkas mehe pärast valutama ja ta läks tagasi. Mees oli talle, käed õieli, vastu tulnud ja ennast tutvustanud.
„Rein olen mina. Ja kuidas ma tohiksin sind kutsuda edaspidi, palun?”
„Katiks. Ei, Katriiniks pigem. Kati olen ma ainult kõige lähedasematele inimestele.”
„Sobib täiesti Katriin. Ma küll eelistaksin Kleopatrat, aga kuidas sa ütled, nii teemegi.”
Rein juhatas Katriini tugitoolini ja istus ise teise. Hoopis teine inimene istus seal pärast tutvustamist. Rein pakkus sööke-jooke, pani muusika mängima ja vestles mõnusalt. Tasapisi hoomas Katriin, et oli meest päris kindlasti kuskil näinud. Kas see nägu ei võinud olla tuttav just televisioonist? See miimika ja hääl ja kehahoiak olid peaaegu äratundmiseni tuttavad. Katriin paigutas ta mõttes vestlussaatesse, aga taipas, et küllap pidi mõni tõsisem saade olema.
„Ma nägin sind „Vabariigi kodanikes” ükskord,” viskas ta huupi.
„Ei, see oli „Foorum”.”
„Midagi sellist jah. Räägi, mis mureks, ma ei jookse ära. Ma olen valmis kuulama, ja kui sobib, ka aitama.”
Viimane lubadus sai liiga kergekäeliselt antud, sest järgneval tunnil kuuldu oli hoopis teisest ooperist, kui ta osanuks arvata.
-12-
Reinu kohta oleks palju öelda harmooniline isiksus. Oma elus oli ta küllalt saavutanud, peamiselt ärialal, aga ka poliitikas. Ta esines paari erakonna tagatoas, kus talle kui suurrahastajale kuulus alati broneeritud vipitool. Oma arvukate firmade ja nende tütarfirmade juhtimisega ta ennast enam ei vaevanud, kuid tema kontrolli raudset haaret oli siiski kõikjal tunda. Reinu eraelus valitses samasugune kord: ta pidi igal hetkel teadma, kus on ta naine, tütar, lähedased – mida nad teevad ja mida mõtlevad. Samal moel tavatses Rein ohjes hoida poliitjõude. Domineerimisvajadus aga kurnas tema psüühikat sedavõrd, et pillikeeltena pinguli tinisevad närvid vajasid aeg-ajalt puhkust, võimalust end üdini lõdvaks lasta. Kui pingemärgid sagenesid ja kuhjusid, siis muutus Rein ettearvamatuks, tema korrastatud ja süsteemsesse maailma tekkis kaos ning, suutmata seda hallata, pudenes Rein koost. Just tol päeval, kui ta Katriini kohtama kutsus, oli see temaga kohe juhtumas.
Katriini välja kutsunud kröösusel oli oma saladus. Ta oli avastanud rollimängude turgutava lummuse.