Kuidas, palun?. Lea Jaanimaa
Читать онлайн книгу.
oli ka tuppa tulnud.
„Kutsu noorik tuppa, mis ta seal autos istub. Kes ta on?”
„Ah, Reinu naine.”
„Kes see Rein on?”
„Ah, töökaaslane.”
Isa ei teadnud veel, mis tööd poeg teeb, ja hakkas selle kohta küsima. Ilmselt jäi ta Kati kohta antud selgitusega rahule. Rünno käis korra õues, näitas Katile, et on valmis ja kohe tuleb. Ema oli talle pannkoogid kaasa pakkinud ja Rünno käis neid maja taha jänesepuuride juurde ära peitmas.
Saanud vanematelt kinnitust, et need maksavad ise linnakorteri maksud, klaarigu poiss telefoni omad, jättis ta head aega ja istus autosse. Rahajutud oleks ta saanud ka telefoni teel sirgeks rääkida. Täna kohe kiskus kõik omasoodu. Rünno oli kartnud, et naine igavleb ja peab liiga pikalt ootama. See ajas Rünno närvi. Nõnda kujunes, et rõõmsa külaskäiguna kavatsetud visiit külvas lapsevanematesse hoopis muret ja kahtlusi. Kati oli aga põlvedele sättinud sülearvuti ning kirjutas midagi. Ta pigem üllatus, et nii kiirelt käidud.
Kuigi Rünno oli vanematega hüvasti jätnud ja istus paipoisilikult autos, turvavöö ümber ja pikad koivad konksu pakitud, ei sõitnud naine minema. Rahulikult toksis ta arvutiklahve, keeleotsake huulte vahelt paistmas. Kirjatööga ühele poole saades ei käivitanud ta veel autot, vaid võttis tagaistmelt sametvutlari, libistas sülearvuti sellesse, seejärel küünitas arvutikoti järele ja pakkis läptopi hoolikalt omakorda sinna.
„Kas oled valmis?” küsis ta siis Rünnolt, nagu oleks tema noormehe järele oodanud, mitte vastupidi.
-9-
Telemaja taga on turvaline elada, tõdes Katriin kodutänavasse pöörates. Kuigi Katriin oli oma isiklikus korteris elanud alla aasta ja sedagi ainult vabadel töönädalatel, hakkas ta juba unustama remontimata ja vana kolaga sisustatud üürikortereid ning sealse elu ja melu puudujääke. Katriin oli unustamas ka seda, mis muutis tema elu põhjalikult. Õigemini oleks ta tahtnud peast visata … kellegi.
Aastapäevad tagasi oli ta Rootsi huvireisil tutvunud ühe väga soliidse ja kena keskealise mehega. Nagu ikka oli Katriin seal oma sõbrannadega ja nad tähistasid tütarlaste õhtut. Mitte et keegi oleks mehele läinud, vaid neil oli kombeks igasuguseid põhjusi välja mõelda, et pidutseda. Meest olid nad märganud kohe pardale astudes, sest talle oli nagu otsa ette kirjutatud „raha”. Tema rõivad olid detailideni peenelt läbi mõeldud, võis arvata, et ta kasutas stilisti abi. Nemad olid pidanud härrat välismaalaseks, kuni mees sirge rühiga nende laua suunas astus, kummardas ning sulaselges eesti keeles Katriini sõbrannade poole pöördus:
„Tere õhtust, leedid! Kas teil on selle vastu midagi, kui ma teie imekauni kaaslasega tuttavaks saaksin?” Seda öeldes osutas ta käega Katriini suunas.
Koomiliselt see pöördumine küll mõjus, aga ega nad ei viibinud kirikus, vaid olid lõbusõidul ja parasjagu restoranis veinipokaalide taga istumas.
„Aga palun!” andis üks sõbrannadest rohelise tee.
Katriin haavus korraks reeturliku käitumise pärast, aga mängis kaasa, sest tütarlaste õhtu pidi lõbusalt kulgema. Poole öö paiku laskis Katriin vaikselt jalga ja lukustas end kajutisse, vaadaku sõbrantsid ise, kuidas laua kaardu koolutanud jookide ja söökide eest tasutud saavad. Tüdrukud tasusid heldelt, nad andsid mehele Katriini telefoninumbri.
Mõne päeva pärast juhtus vältimatu. Mees helistas.
„Tere, kas imekaunis kuuleb?”
Vastikult libekeelne pöördumine sundis Katriini seda kõnet katkestama. Kohe järgnes uus katse, mida ta eiras. Igaks juhuks salvestas ta numbri ja märkis selle omanikuks Raha.
Päevad möödusid rutiinis. Katriin käis tööl, käis inglise keele kursustel, käis trennis, sõitis sageli linnast välja ja viibis võimalikult palju sõbrannadega seltskonnas. Ta üritas olla palju liikvel, et mitte viibida võõraste asjadega üürikorteris. Ta oli ammu peast visanud mõtte oma kodu soetada, sest maale elama ta minna ei tahtnud ja mehele samuti veel mitte.
Ühel pealelõunasel ajal helistas keegi tema ukse taga kella. Lävel seisis täiesti võõras noor mees, kes andis talle ilma sissejuhatuseta teada, et teda oodatakse kella kaheksaks pidulikule õhtusöögile. Lisas suht pealiskaudselt juurde, et kutsuja pole võõras.
„Ole täpselt kolmveerand kaheksa valmis, ma tulen sulle järele!”
Enne lahkumist ulatas mees Katriinile vormika paberkoti, millesse pakitakse kaupa kallimates esinduskauplustes.
Katriin oli segaduses. Midagi täpsemalt järele küsida oli hilja, aknast välja küünitades nägi ta ära sõitvat kiiskavmusta sõiduautot.
Kotist tõstis ta välja siidpaberisse pakitud pika musta kleidi ja karbi kõrge kontsaga kingadega. Katriin imestas, et kahe erineva kaupluse ostud on ühte kotti pandud. Arvustas veel mõttes, et kui tahetakse peenutseda, tehtagu seda lõpuni, stiilipuhtalt. Lähemal uurimisel selgus, et mõlemad esemed kandsid Pierre Cardini firmamärki. Ta vajus kohkunult voodile istuma. Hetkeks tundus talle, nagu oleks mingisse filmi sattunud. Mitu tundi võitles Katriin sooviga sõbrannadele helistada, aga sai sellest võitu. Ta arvas teadvat, kes on kutsujaks. Jagu sai ta ka hirmust, mis ligi kippus, ning täpselt kokkulepitud ajaks oli ta valmis.
Auto viis teda telemaja taha ehitatud uude kortermajja. Liftiga üles sõites pidi ta endale tunnistama, et polnud kodumaal nii uhkes majas varem käinudki. Hirm valdas taas Katriini. Ta oli arvanud, et teda oodatakse restoranis, aga Rootsi laeval kohatud härrasmees avas korteriukse ning ütles tervituse asemel: „Tore, et tulla said,” ja juhatas ta sisse, viibates käega toa poole.
Katriin hõljus avarast esikust elutuppa, kust paistis küdev kamin – see oli ainus, mis filmilikus ümbruses andis talle oma elava leegiga märku, et see korter on päriselt olemas, olukord on ehe, ja et ta ise on samuti elus, mitte astraalkeha. Esimene ehmatus lahtus siiski alles istudes. Ta oli nagu mitte tema ise, kui vastas esimesele kutsele ja ilmus täiesti üksi võõrasse korterisse võõra mehe meelevalda.
Katriin kogus end ja lasi silmadel korteris ringi käia. Sama rada käis mehe pilk.
„Kas soovid ringkäiku teha?”
„Jah,” vastas Katriin, sest tundis, et peab ennast liigutama. Tube ei olnud iseenesest palju, aga korter tundus hästi avar. Nagu peremehe enda juures, oli ruumideski tunda kõikjal stilisti kätt.
Katriin istus kamina ette tugitooli tagasi ja igaks juhuks ründas meest:
„Mida sa minust tahad? Pead mind mingiks libuks või?” Ta koguni ähvardas, et püstol on käekotis. „Astu aga minu suunas pealegi, aga arvesta, et meie vahel on Glock 17 koos pidemetäie kuulidega.” Inetul toonil jätkas ta:
„Mida sa õige arvad, et mind on võimalik selle kleidihilbakaga ära osta või! Ära kujuta ette!Tule maa peale, päss!”
Mees pani käed taskusse ja vaatas Katriini teraselt, kuid vaikides.
„Ja kus söögid on?” nõudis naine. „Mind paluti siia sööma tulla. Ma olen kohal, vist pole sa märganud. Mis passid, süüa tuleb tuua! Oma hülgemöla võid hiljem edasi ajada!” Katriinil oli vastumeelne meest sinatada ja ta peale häält tõsta, aga see oli hetkel tema relv.
Mees võttis taskust mobiiltelefoni ja ütles sellesse kaks sõna: „Kümme minutit.”
Katriin küsis tualettruumi asukohta ning läks sinna kitsa kleidi ja kõrgete kingade tõttu tippides. Tõele au andes ta ei kartnud meest. Ta kartis tundmatut olukorda, kuhu oli sattunud. Midagi polnud ju halvasti, ja kui ta meenutas, siis ei olnud ta näinud terves korteris mitte ühtegi voodit. Polnud ainsamatki mööblitükki, millele oleks saanud pikali heita. Kaua ei antud aega analüüsida, mis viltu on, sest uksekell helises ja mitme inimese sammud andsid märku saabunud seltskonnast. Olukord võttis keerulisema pöörde, kui ta arvestanud oli. Kui ta esialgu oli rahajõmmi käitumist pidanud armunud mehe kohmetuseks, siis uued meeshääled olid konkreetsed ohumärgid. Mis nüüd siis, hakkavad teda vägistama või! Katriin tõukas järsu