Kuidas, palun?. Lea Jaanimaa
Читать онлайн книгу.
sai Miku vanemate suvilas Kiisal pidutsemas käidud: tööstuskoolist võeti autotäis plikasid, eriti just maakaid, kaasa ja pandi tõeline orgia püsti. Mikk oli siis niipalju poisike, et kippus neidude kallal vägivallatsema. Kõige viimaselt olengult lahkus Rünno igaks juhuks varakult, sest asi väljus kontrolli alt, kui purjus Mikk koos paari perverssete kalduvustega kutiga hakkas korduvalt vägistatud ja alkoholist koomas tüdrukutele peale kusema. Rünno ei võtnud sellest peost tegelikult osagi, talle paistis lugu kriminaalseid tuure võtvat ja ta loobus ka vaatlemisrõõmust. Lasi lihtsalt jalga ning ööbis Kiisa raudteejaamas. Nüüd, paari aasta möödudes oli Mikust korraarmastaja tubli mees saanud, seetõttu ei meenutanud Rünno talle orgiaid, millele enda ajugi keeldus mõtlemast.
„Tead sa, ma veidi valgustan sind, enne kui sisse läheme.” Mikk oli peatunud ning pakkus Rünnole suitsu, pani ka ise ühe ette. Et aknast nägijale jääks mulje ühest kiirest plärust enne sisenemist.
„Vaata, Jouni tegeleb nats illegaalse värgiga. Noh, mitte just väga kurja, aga sinnakanti nagu … ja sina tee nägu, et ei taipa midagi.”
„Aga ma ei taipagi ju.”
„Selvä juttu.”
Majas, mis oli aukartustäratavate mõõtmetega, võttis neid vastu hoopis teistsugune soomlane, kui Rünno oli arvanud. Selline mees oleks sobinud Helsingi äärelinna Lauttasaari rikkurite rajooni mere äärde, mitte maale metsade keskele. Jouni oli umbes neljakümnene atleetliku välimuse ja kiilaks aetud peaga lühemat kasvu mees. Ta tervitas Rünnot kõva käepigistusega.
„Privet, sohodi!”
Täielikus segaduses soomlase venekeelsest pöördumisest jäi ta lävele tammuma. Ülejäänud jutt käis siiski soome keeles ja esmane ehmatus kadus.
Majja sisenedes märkas ta, et suveajale vaatamata töötas põrandasoojendus. Majas oli õhk aga jahe, ilmselt töötasid ka konditsioneerid. Kõikjal oli näha hulgaliselt õitsvaid kunstpuid ja kõrgeid pronksist põrandavaase. Palju oli ka kristalli, mis kokku moodustas kalli, kuid maitselageda kompoti.
Jouni palus Mikul sõbrale majas ekskursioon teha ja nõnda nad läksid. Rünno luges kokku neli vannituba, igas peeglilaud täis pudelikesi parfüümide ja muu sellisega. Oli kuus magamistuba baldahhiinvooditega, keldrikorrusel tohutu jõusaal koos atribuutikaga, ruum papagoide tarvis ja veel igasuguseid uhkelt sisustatud tube küll söögilaudade, küll kodukino suure ekraaniga.
Köögis oli olemas vähegi mõeldav tehnika ning laual suur liud küpsiste ja šokolaadikommidega. Mikk oli märganud sõbra imestusest töllakil nägu ja selgitas, et Jouni ostab kokku pankrotti läinud firmasid ja seetõttu tundub kodu ülearu uhkelt sisustatud. Rünnole ei mahtunud pähe kaks asja. Esiteks ei olnud pankrotis firmade ostmine illegaalne ja teiseks, miks oli nii jõukal soomlasel tarvis tellida odavalt õlut ja longerot. Seda ta pärima ei hakanud, sest jäi soolasambana seisma järgmisena avatud ruumi lävel.
See oli saunakompleks tohutult suure basseiniga. Selline bassein ei oleks häbi teinud isegi veekeskusele. Rünno oli arvanud, et saun asub ühes punastest kõrvalhoonetest. Nüüd lõi nähtu ta pahviks. Elamu ei paistnudki väljast nii suur, kuid sisemise avara efekti andis see, et pool majast oli kaljumäe sisse uuristatud nagu ka kõrge täismõõtmetes keldrikorrus. Rünno imestas, et külalisi polnud, vaatamata sellele et väljas oli pime. Ta eksis, külalised siiski olid, väljusid saunalavalt auravatena ning hüppasid basseini. Neli alasti inimest, kõik mehed, ja peagi ka selgus, et venelased.
-3-
„Käi kuradile, kao oma voodisse!”
Rünno magas peatäit välja, kui keegi talle teki alla puges. Ta arvas ära tundvat eksinud sõbra, käskis tal veel paari karvasesse kohta minna ja lükkas kõva jõmaka saatel teise põrandale. Rünno eksis, kui arvas, et saab poolelijäänud und jätkata. Suur mehekogu hakkas taas teki alla pugema.
„Mida perset, käi kuradile, kasi oma tuppa, va joodikust pede!”
Rünno kargas voodist ja kuna ei leidnud lülitit üles, läitis välgumihkli. Poolunisena tundus talle, nagu oleks kokku sattunud Põrgupõhja Vanapaganaga. Leegivalguses paistis kõike muud kui tuttav sõbranägu. Tema ees seisis üks venelastest, kellega koos sai ennist ohjeldamatult joodud. Õõvastavaks tegi olukorra see, et naaberrahvuse esindaja seisis seal oma täies alastuses.
Esimest korda elus oskas Rünno hinnata seda, et saarlasest vanaisa oli oma geenidega talle pärandanud pika kasvu ja jõulise keha. Alatihti on ta pidanud seltskonnas seletama, et ei, ta ei külasta jõusaale, ta ongi selliseks loodud. Öine kutsumata külaline oli aga niivõrd kogukas, et Rünno lausa imestas, kuidas ta nii kergelt voodist põrandale oli prantsatanud. Kuna välgumihkli leek hakkas näppe põletama, pani ta sissetungijale huupi ühe jõulise paremsirge, haaras tugitoolist oma riidesülemi ning põgenes majast. Paljajalu. Hilissuvine rohukamar oli niiske, aga ta ei riskinud minna jalavarje otsima. Rünno muudkui lidus, koperdas ja lippas edasi ning peatus lõõtsutades alles siis, kui oli hinnanud kauguse ohutuks, et riietuda. Oli puhas õnn, et muidu laiali loobitud rõivad olid kõik ühes kohas, kaasa arvatud teksajakk, mille taskus pass.
Esimese hooga ei osanud ta orienteeruda, kuni kuulis taamalt rekkade hääli ja arvas sealpool olevat maantee. Ühega neist ta Helsingisse pääseski, endiselt paljaste varvastega.
Endamisi vandudes ja sajatades konutas ta sadama veeres kõrvaltänaval pingil hommikuni. Ta pidas plaani, kas külastada kohe varakult avatud toidupoodi või oodata, kuniks kaubamaja lahti tehakse. Kuna tal raha nagunii polnud ei ühe ega teise tarvis – raha oli jäänud padja alla –, otsustas ta esmalt endale midagi jalga hankida ja seejärel kõhutäidet vaadata. See jalgade kängitsemine osutus arvatust raskemaks. Riiulitel olid proovimiseks ainult ühe jala kossid. Paari tunni möödudes olid tal siiski jalad kaetud, ühes jalas nr 48 ja teises 46 Nike toss – kumbki erineva kaupluse letilt, kuid siiski sama tooteseeria omad ja suvalise kõrvalseisja pettis igatahes ära. Nüüd sai Rünno mahti mõelda juba ammu näljast näpistustega märku andvale kõhule. Kerjama ei olnud plaanis hakata, seega jäi vaid üks variant.
Siiski läks toiduga keerulisemalt, kui ta oli arvanud, sest otse kassade ees lipsas tagivarrukast ketšupipudel põrandale kildudeks, pritsides täis leti ja tema tuttuued jalanõud takkapihta. Pidi ta üldse ketšupit võtma, kui ta muidu tomatitoite ei söönud! Küllap ajendas pohmell. Teinekord on just pohmell süstinud häid mõtteid, mis argipäeva ilusaks teinud, kuid täna läks teistmoodi. Õnneks on Soome teeninduskultuur tasemel ja tema käest ei nõutud lõhutud kauba kinni-maksmist. Ta vabandas süüdlaslikult ja marssis välja, singid, vorstid, croissant’id ja üks miniveini pudel põues söömist-joomist ootamas. Teel läbi linna mugis Rünno oodatust rikkalikumat einet ja tänas õnne, et veinipudeli asemel just ketšup poepõrandale oli kukkunud. Veini pärast oleks müüja tõenäolisemalt õiendama hakanud. Seleta siis seal, et raha pole. Vahel ikka natuke veab ka! Nüüd vaja kuidagi veel laevale saada, siis hakkavad kodutuled juba paistma.
Sadamasse jõudis Rünno tõrgeteta. Võiks isegi öelda, et ta oli õigel ajal õiges kohas.
Nagu stjuardessid lennukile lähevad, vormirõivad selga valatud ja omavahel lõbusalt vesteldes, nii jalutas seltskond laeva naistöötajaid läbi terminali oma tööpostile. Kõige ilusam neist tassis käe otsas mingite trükistega pakki. Polnud aru saada, olid need siis hinnakirjad, flaierid või tänavakaardid, rasked kanda olid need nii väikesele naisele kindlasti. See õbluke armsa näo ja imeilusa figuuriga looduse kunstiteos tiris oma rasket kandamit päästva laeva poole nagu pahalaste poolt määratud karistust. Rünno ei mõelnud sel hetkel omakasupüüdlikult, vaid laskis juhtida end samal looduse väel, kes selle kaunitari oli vorminud. Tal polnud mõtteski laevale jänesena pugeda. Ta lihtsalt ei kannatanud vaadata, kuidas õbluke naine sellist raskust tarib. Paari pika sammuga oli ta seltskonnal sabas, võttis pakinööridest kinni ja ütles:
„Anna siia, las ma ise.”
„Kuidas, palun?”
„Anna siia, ma vean ise.”
Seisak võttis mõne hetke aega, kuniks peenikesed näpud paki vabastasid ja suuremad selle oma kanda konksutasid. Nii nad laevale jalutasidki. Pardal