Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
Читать онлайн книгу.
küsis välipreester kohkunult.
“Alimente jah, härra feldkuraat, lepitusraha tüdrukutele. Te ise ütlesite, et ma midagi välja mõtleksin, ja mul ei tulnud muud pähe. Meil maksis keegi rätsep korraga viiele naisele alimente ja oli sellepärast lausa meeleheitel. Ta laenas samuti selle jaoks raha ja kõik uskusid hea meelega, et ta on kole raskes olukorras. Nad küsisid mult, mis plika see on, ja ma rääkisin neile, et on väga kena plika, et ta ei ole veel viieteistkümne aastanegi. Siis küsisid nad tema aadressi.”
“Olete aga toreda supi keetnud, Švejk,” ohkas välipreester ja hakkas toas edasi-tagasi kõndima. “Missugune hirmus häbi!” ütles ta ja haaras peast-kinni. “Kuidas mu pea küll lõhub!”
“Ma andsin neile ühe kurdi vanaeide aadressi meie tänavast,” seletas Švejk edasi. “Ma tahtsin asja nagu kord ja kohus joonde ajada, sest käsk on käsk. Ma ei tahtnud lasta ennast välja visata ja pidin ometi midagi välja mõtlema. Ja siis veel – eestoas oodatakse selle klaveri pärast. Ma tõin mehed kaasa, et klaver pandimajja viia, härra feldkuraat. Ega see halb ole, kui klaver ära on. Siin saab rohkem ruumi ja meil on palju rohkem raha. Ja mõneks ajaks pole meil miskit muret. Kui aga peremees peaks pärima, mis me selle klaveriga teha tahame, siis ütlen, et tal on keeled katki ja me saatsime ta töökotta parandada. Kojanaisele ma juba rääkisin, et ärgu tehku väljagi, kui klaver alla kantakse ja vankrile pannakse. Ja niisamuti on mul ostja ka diivani jaoks. See on üks mu tuttav vanakraamikaupmees, astub pärast lõunat sisse. Tänapäeval on nahkdiivanid heas hinnas.”
“Millega te veel hakkama olete saanud, Švejk?” küsis välipreester pead käte vahel hoides, endal silmad täis meeleheidet.
“Teatan alandlikult, härra feldkuraat, tõin kahe pudeli asemel viis pudelit pähkliviina, sedasama, mida ostab kapten Šnábl, et meil oleks väike tagavara ja alati, mida juua. Kas võin nüüd selle klaveri asjas minna, enne kui pandimaja kinni pannakse?”
Välipreester viskas lootusetult käega ja juba mõne minuti pärast upitati klaver vankrile.
Kui Švejk pandimajast tagasi jõudis, leidis ta välipreestri avatud pähkliviina pudeli juures istumas ja kirumas, et ta on saanud lõunaks pooltoore šnitsli.
Välipreestril oli nina jälle õline. Ta kuulutas Švejkile, et homsest peale alustab uut elu, et alkoholi pruukimine olevat närune materialism, kuid elada tuleb ideelist elu.
Nii ta filosofeeris oma pool tundi. Kui ta kolmanda pudeli lahti lõi, tuli vanamööbliga kaubitseja ja välipreester müüs diivani võileiva hinna eest maha. Ta mangus kaubitsejat, et see istuks ja ajaks temaga juttu, ja sai väga pahaseks, kui kaupmees ütles talle, et ta peab veel ühte öölauda ostma minema.
“Kahju, et mul öölauda pole,” tähendas välipreester kurvalt, “inimene ei taipa ka kunagi kõigele mõelda.”
Kui vanakraamikaupmees oli läinud, alustas välipreester Švejkiga sõbramehejuttu ja tühjendas koos temaga järgmise pudeli. Osa jutust oli pühendatud välipreestri intiimsetele suhetele naistega ja kaardimängule.
Nad istusid kaua. Õhtu leidis Švejki ja välipreestri sõbralikus vestluses.
Kuid ööseks vahekorrad muutusid. Välipreester saavutas oma eilse taseme, vahetas Švejki kellegi teisega ära ja rääkis talle:
“Ei mingil juhul, ärge minge ära. Kas mäletate seda punapäist moonavoori kadetti?”
Säärane idüll kestis seni, kuni Švejk ütles viimaks välipreestrile:
“Nüüd aitab! Tee, et saad voodisse ja jääd magama! Said aru?”
“Lähen, kullake, lähen… Miks ma ei peaks minema?” lällutas välipreester. “On sul meeles, kui käisime koos kvintas ja ma kirjutasin sulle kreeka keele ülesandeid? Teil on siis Zbraslavis* villa? Te võite sõita sinna laeval mööda Vltavat. Kas teate, mis on Vltava?”
Švejk sundis teda saapad jalast võtma ja riided seljast kiskuma. Välipreester pöördus protestiga tundmatute isikute poole.
“Näete nüüd, härra,” kaebas ta kapile ja viigipuule, “kuidas käituvad minuga mu sugulased!”
“Ma ei taha tundagi oma sugulasi,” otsustas ta äkki sängi heites. “Ka siis, kui kõik taevas ja maa peaksid olema minu vastu, ei taha ma neid tunda …”
Ning toas hakkas kostma välipreestri norskamine.
Samasse aega langes ka Švejki külaskäik oma korterisse vana virtina proua Müllerová juurde. Švejk leidis korteris eest proua Müllerová sõtsetütre, kes talle nuttes teatas, et proua Müllerová võetud juba samal õhtul kinni, kui Švejk sõjaväekomisjoni viidud. Vanaeit oli antud sõjakohtu alla, kuna tema vastu aga mingeid süütõendeid ei leitud, saadetud ta Steinhofi koonduslaagrisse. Tema käest oli juba tulnud postkaart.
Švejk võttis selle perekonna reliikvia ja luges:
Kallis Aninka! Meil on siin väga hea, oleme kõik terved. Minu naabril kõrval koikus on plekiline ja mõnel on ka mustad. Muidu on kõik korras. Süüa on meil küllalt ja me korjame kartuli supi jaoks. Sain kuulda, et härra Švejk on juba , nii et katsu teada saada, kuhu ta on maetud, et me võiksime pärast sõda tema hauda ehtida. Unustasin sulle ütelda, et pööningul pimedas nurgas kirstu sees on üks väike koerakutsikas. Nüüd saab juba mitu nädalat sellest ajast, kui mind ja ta pole teragi süüa saanud. Ma arvan, et nüüd on juba hilja ja kutsikas on ammu hinge
Üle kogu kaardi ilutses roosa tempel: “Zensuriert. K. u. k. Konzentrationslager Steinhof”41.
“Ja kutsikas oli tõepoolest juba surnud,” nuuksus proua Müllerová sõtsetütar, “ja oma korterit ei tunne te ka enam ära. Mul elavad seal nüüd õmblejad. Nad tegid sellest daamide salongi. Igal pool on moelehed seinte peal ja lilled akendel.”
Proua Müllerová sõtsetütar ei suutnud kuidagi rahuneda.
Aina nuuksudes ja hädaldades avaldas ta viimaks kartust, et Švejk on sõjaväest plehku pannud ja tahab nüüd ka talle häda ja õnnetust kaela tõmmata. Lõpuks rääkis ta Švejkiga nagu hukkaläinud õnnemängijaga.
“See on ikka kole naljakas,” ütles Švejk, “see meeldib mulle hullupööra. Teate mis, proua Kejřová, teil on täitsa õigus, et ma olen jalga lasknud. Kuid selleks pidin ma viisteistkümmend vahtmeistrit ja veltveeblit maha lööma. Ainult ärge sellest kellelegi sõnakestki hingake …”
Ja Švejk lahkus omaenda kodust, kus teda vastu ei võetud, sõnadega:
“Proua Kejřová, mul on pesumajas mõned kraed ja maniskid, tooge nad ära, et siis, kui ma sõjast tagasi tulen, oleks erariided selga panna. Ja siis vaadake veel selle järele, et koid kapis mu riiete sisse ei läheks. Neid preilikesi aga, kes mu voodis magavad, tervitage minu poolt.”
Siis läks Švejk “Karikasse”. Kui proua Palivcová teda nägi, teatas ta, et ei anna Švejkile mitte tilkagi õlut, sest Švejk on kindlasti väejooksik.
“Minu mees,” hakkas ta vana lugu üles soendama, “oli väga ettevaatlik, kuid istub nüüd, vaeneke, mitte millegi eest. Aga niisikesed hulguvad vabalt ringi ja lasevad sõjaväest jalga. Alles mineva nädal otsiti teid jälle taga.”
“Me olime hoopis ettevaatlikumad kui teie,” lõpetas ta jutu, “kuid siiski tuli õnnetus kaela. Ega igaühel sedasi vea nagu teil.”
Seda juttu juhtus pealt kuulama keegi vanem mees, lukussepp Smíchovist*, kes astus Švejki juurde ja ütles talle:
“Palun teid, härra, oodake mind väljas, mul oleks teiega rääkimist.”
Tänaval jätkas ta Švejkiga juttu, pidades teda kõrtsinaise Palivcová sõnade järgi desertööriks.
Ta seletas Švejkile, et tal on poeg, samuti sõjaväest plehku pannud, ja redutab vanaema juures Jasennás Josefovi ligidal.
Hoolimata sellest, et Švejk kinnitas, ta pole väejooksik, toppis lukussepp
Tsenseeritud. Steinhofi keiserlik ja kuninglik koonduslaager