Vahva sõdur Švejki juhtumised maailmasõja päevil. Jaroslav Hašek
Читать онлайн книгу.
värisesid tema ees ja kõige julmemast veltveeblist tegi ta kuu ajaga tõelise lamba.
Tõsi küll, ta mõistis karjuda, kuid kunagi ei sõimanud. Ta tarvitas valitud sõnu ja väljendusi. “Teate, noormees,” ütles ta, “ma ei tahaks teid tõesti meeleldi karistada, kuid ma ei saa midagi parata, sest distsipliinile tugineb sõduri võitlusvõimelisus, karastatus; sõjavägi ilma distsipliinita aga on nagu kõikuv pilliroog tuule käes. Kui teie munder on korrast ära ja nööbid halvasti ette õmmeldud või mõni neist puudub, siis tähendab see seda, et olete oma kohustused sõjaväe vastu unustanud. Võib-olla ei saa te sellest aru, miks teid istuma pannakse, kui teil puudus eile ülevaatusel pluusi eest üks nööp, säärane väike ja tühine asi, mis võib eraelus vabalt kahe silma vahele jääda. Kuid sõjaväes, näete, toob niisugune hoolimatus oma välimuse vastu karistuse. Aga mispärast? Asi ei seisa selles, et teil puudub üks nööp, vaid selles, et te peate korraga harjuma. Täna te ei õmble endale nööpi ette ja hakkate laisklema. Homme tundub teile juba raskena püssi lahti võtta ja ära puhastada, ülehomme unustate täägi kuhugi kõrtsi ja lõppude lõpuks jääte postil magama, sest te hakkasite sellest õnnetust nööbist peale loodrielu elama. Nii on asjalood, noormees, ja sellepärast ma karistan teid, et hoida teid veel rängemast karistusest asjade eest, mida võiksite korda saata, kui hakkate oma kohustusi pisitasa, kuid järjekindlalt unustama. Ma annan teile viis päeva aresti ja tahan, et te vee ja leiva peal selle üle järele mõtleksite, et karistus ei ole mitte kättemaks, vaid ainult kasvatusvahend, mille eesmärgiks on karistatavat sõdurit õigele teele juhtida ja paremaks teha.”
Lukáš oleks pidanud juba ammugi kapten olema, kuid isegi tema ettevaatlikkus rahvusküsimuses ei aidanud teda, sest ta esines oma ülemuste suhtes liigse otsekohesusega ega harrastanud teenistusvahekordades mingit lipitsemist.
Ta oli sündinud Lõuna-Tšehhimaa tumedate metsade ja järvede keskel ning tema iseloomus oli säilinud midagi sealtkandi talupoegadest.
Kui Lukáš oligi sõdurite suhtes õiglane ega kiusanud neid, siis esines tema iseloomus ometi üks erisugune joon. Ta vihkas oma tentsikuid, sest talle olid sattunud alati kõige vastikumad ja alatumad.
Ta ei pidanud tentsikuid sõduriteks, peksis neid näkku, andis neile kõrvakiile ja katsus neid tegude ja sõnadega kasvatada. Ta võitles nendega mitu aastat tagajärjetult, vahetas neid alalõpmata ja jõudis lõpuks ikka otsusele: “Olen jälle ühe alatu lojuse saanud.” Ta pidas oma tentsikuid alamat tõugu olevusteks.
Loomi armastas Lukáš pööraselt. Tal oli harzi kanaarilind, angoora kass ja pinšer. Tentsikud, keda ta aina vahetas, ei käitunud nende loomadega halvemini kui ülemleitnant Lukáš oma tentsikutega, kui viimased said hakkama mõne alatusega.
Tentsikud ei andnud kanaarilinnule süüa, üks tentsik lõi angoora kassil silma peast, pinšer sai iga kord peksa, kui ta neile ette sattus, ja lõpuks viis üks Švejki eelkäija vaese looma Pankráci nülgija kätte, et see ta maha lööks, ja sel tentsikul polnud kahju kümnest kroonist, mis tal omast taskust välja tuli anda. Pärast teatas ta ülemleitnandile lihtsalt, et koer pistis jalutuskäigu ajal plehku. Järgmisel päeval marssis see tentsik roodu rivis õppeplatsile.
Kui Švejk saabus ja Lukášile ette kandis, et ta on teenistusse ilmunud, viis ülemleitnant ta tuppa ja ütles talle:
“Teid soovitas härra välipreester Katz ja ma tahan, et te ei teeks tema soovitusele häbi. Mul on juba tosin tentsikut olnud ja ükski neist pole mu juurde pidama jäänud. Hoiatan teid, et ma olen karm ja karistan rangelt iga alatust ja valet. Ma tahan, et te räägiksite alati tõtt ja täidaksite kõik minu käsud vastu vaidlemata. Kui ma ütlen: “Hüpake tulle!”, siis peate isegi sel juhul tulle hüppama, kui see teile ei meeldi. Kuhu te vahite?”
Švejk vaatas huviga seinale, kus rippus kanaarilinnu puur. Ta pööras oma heasüdamlikud silmad ülemleitnandi poole ning vastas mahedal ja südamlikul toonil:
“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, seal on harzi kanaarilind.”
Katkestanud sel viisil ülemleitnandi jutuvoolu, seisis Švejk sõjamehelikult sirgelt ja vaatas ülemleitnandile silma pilgutamata otsa.
Ülemleitnant tahtis midagi teravat öelda, kuid silmitsedes Švejki süütut nägu, tähendas ainult:
“Härra välipreester soovitas teid kui harukordset lolli ja ma arvan, et ta ei eksinud.”
“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, härra välipreester tõesti ei eksinud. Kui ma alles aega teenisin, sain ma vabaks kui idioot, pealegi kui ametlikult tunnistatud idioot. Meid oli kaks meest, kes sel põhjusel rügemendist ära saadeti, mina ja veel üks härra kapten von Kaunitz. See, kui te lubate, härra ülemleitnant, koukis ühtelugu nina, ja kui ta tänaval kõndis, uuristas ühtaegu vasaku käe sõrmega vasakut ninaauku ja teise käe sõrmega paremat ninaauku, ja kui ta meiega õppeplatsile tuli, rivistas ta meid nagu paraadil üles ja ütles: “Sõdurid, äh, pidage meeles, äh, et täna on kesknädal, äh, sest homme on neljapäev, äh.”“
Ülemleitnant Lukáš kehitas õlgu nagu inimene, kes ei tea ega leia oma mõtte väljendamiseks otsekohe sobivaid sõnu.
Ta astus ukse juurest vastas asuva akna alla, Švejki eest läbi, ja tuli tagasi, kusjuures Švejk tegi “paremale vaat!” ja “vasakule vaat!”, olenevalt sellest, kus ülemleitnant just asus. Ta tegi seda niivõrd süütu näoga, et ülemleitnant lõi silmad maha, vaatas vaipa enda ees ja lausus midagi, millel polnud mingit seost Švejki sõnadega lollaka kapteni kohta:
“Jah, minu juures peab valitsema kord ja puhtus ja mulle ei tohi valetada. Ma armastan ausust. Ma ei salli valet ja karistan selle eest halastamatult. Kas saite minust aru?”
“Teatan alandlikult, härra ülemleitnant, sain aru. Ei ole midagi halvemat, kui et inimene valetab. Kui inimene hakkab luiskama, siis on tema lips läbi. Ühes külas sealpool Pelhřimovit elas keegi kooliõpetaja Marek, kes jooksis metsavaht Špera tütre järele. Metsavaht käskis talle öelda, et kui too peaks tüdrukuga metsas trehvama ja õpetaja talle ette juhtub, laseb ta õpetajale laengu harjaseid ja soola tagumikku. Õpetaja laskis metsavahile öelda, et neist räägitakse ainult tühja juttu. Kuid ükskord, kui õpetaja jälle oma tüdrukut ootas, sattus metsavaht talle peale. Metsavaht tahtis tema kallal juba sellesinatse operatsiooni ära teha, aga õpetaja rääkis ennast välja, et ta korjab ainult lilli. Teine kord seletas õpetaja, et ta korjab mingeid sitikaid ja nii mässis ta ennast ikka rohkem sisse. Lõppude lõpuks tunnistas ta ükskord hirmsasti ehmudes üles, et tahtnud jänesepaelu panna. Eks metsavahisaks võtnud tal siis kraest kinni ja tassinud ta sandarmivalitsusse. Asi läks kohtusse ja ei puudunud palju, et ta oleks läinud istuma. Oleks ta aga sulatõtt rääkinud, siis oleks ta ainult laengu harjaseid ja soola saanud. Mina arvan sedasi, et alati on parem üles tunnistada, otsekohene olla, ja kui oled miski tembu teinud, tulla ja ütelda: “Teatan alandlikult, olen teinud seda ja seda.” Ja mis puutub aususesse, siis on see alati väga ilus asi, sest aususega jõuab inimene ikka kaugele. See on just nagu käimise võistlustel: kui keegi hakkab sohki tegema ja jookseb, võetakse ta kohe rajalt maha. Nii juhtus minu onupojaga. Ausast inimesest peetakse igal pool lugu, teda austatakse, ta enese süda on rahul ja ta tunneb ennast täitsa nagu süütu lapsukene, kui ta võib magama heites öelda: “Täna olin ma jälle aus.”“
Selle pika kõne ajal istus ülemleitnant Lukáš toolil, silmitses Švejki saapaid ja mõtles:
“Issand jumal, eks räägi minagi tihtilugu sääraseid lollusi. Vahe seisab ainult vormis, kuidas ma neid esitan.”
Sellest hoolimata ja selleks, et oma autoriteeti mitte kaotada, ütles ta, kui Švejk oli lõpetanud:
“Minu juures peate puhastatud saabastega käima, oma mundri korras hoidma, nööbid korralikult ette õmblema ja ehtsa sõjamehe, aga mitte mõne tsivilistinäru mulje jätma. See on imelik, et ükski teist ei oska sõjamehelikult esineda. Ainult ühel mu tentsikul oli sõjamehelik välimus, aga lõpuks varastas seegi minult mu paraadmundri ja müüs juudile maha.”
Lukáš vaikis hetke ja jätkas siis, selgitades Švejkile kõiki tema kohustusi. Seejuures ei unustanud ta rõhutamast, et Švejk peab olema ustav tentsik ja