Praha on mu hingelinn – suursuguselt ilus, jahedalt viisakas, lollusega põrkudes küüniline, külaliste eest varjatud soppides jahmatavalt räpane, korraga hiilgav ja depressiivne, ülev ning tume, petlikult avatud, aga tegelikult salatsev. Mulle meeldib Prahat kirjeldades laenata William Butler Yeatsilt oksüümoroni „kohutav ilu“, sest midagi täpsemat ei ole ma leidnud. Ilu hulka kuuluvad lõpmatud pargid Vltavat piiravatel mägedel, kus fotode jaoks poseerivad Aasia ja Vene pruudid võistlevad kevaditi nõlvadelt valge vahuna alla voolavate kirsiõitega, ning just sama palju meeldivad mulle pigem kohutavaks liigituvad Lasnamäe-sarnased magalarajoonid äärelinnas, kus nõukogude aja lapsena käin keelatud nostalgias kümblemas.

      Armastan Vltava looduslikke kaldaid, saarekesi ja sildu, millest igal on oma ilme ja arhitektuur. Võrdselt kallid on mulle reisidelt nopitud tšehhi sõbrad ning võõrliigina Prahasse toodud ja seal ohjeldamatult paljunenud totakate nägudega nutriad, kes Karli silla ääres luikedelt peksa saavad ning kes tõtt-öelda tuleks kokku korjata ja hukkamisele viia. Tänavamuusikute bongotrummide sume tümin kuulub Praha õhustiku juurde nagu ka Karli sillal pühakute kujude ees päevade kaupa ebaloomulikus poosis lömitavad kerjused. Kanadalane Danielle imestab, kuidas nood vastu peavad – ta polevat kusagil mujal niisuguses poosis kerjajaid näinud. Põlvili palveasendis, laup sillutisel ja müts õieli käes, ootavad nad liikumatult, vaikides heldete andi.

      Prahas on killukesi kõigest, mis juba kusagil nähtud. Mõni näeb temas Pariisi, mõni Roomat. Mulle meenutavad mõned piirkonnad ja tänavad Tallinna vanalinna ja Koplit, Toomemäge Tartus, Viljandit ja Pärnut. Vahepeal viirastub, et ma nagu poleks Eestist lahkunudki. Ehk see ongi võti? Prahas on eksootikat just paras doos, aga laias laastus on see katkematu déjà-vu – kombinatsioon tuttavlikest stseenidest, mis koosmõjus moodustab ometi kordumatu atmosfääri.

      Jumaldan upsakate tornide ja küllusliku dekooriga juugendmaju jõukas Josefovis, aga ka lihtsaid tööstushooneid ja hipilik-pungilikku muretut hooletust Holešovices või Libeňis. Toredad on gooti kirikud, kubistlikud majad ja David Černý sõgedad skulptuurid. Vähem silmailu pakuvad vanalinna turistilõksud ja põhiliselt venelastele kuuluvad suveniiriputkad, kus kaup sarnaneb jahmatavalt Tallinna kõige häbiväärsemate urgaste omaga – vitriini on rivistatud ilmselt ühes ja samas Poola või Hiina tehases vorbitud matrjoškad ja Bangladeshis tehtud viletsad T-särgid kirjaga „Praha“. Tšehhi kristalli ja granaatide pähe pakutav bling võib vabalt klaasiks või Hiina plastiks osutuda.

      Astun enne ärasõitu ühte Staré Město suurimasse suveniiripoodi, kus taustaks mängib vene estraad. See on vähemalt aus. Teine osa neist nipsasjakauplustest paistab olevat kohalike vietnamlaste käes.

      Mulle meeldib, et Prahas on palju raamatupoode, mis ei asu kaubanduskeskustes, vaid kuhu saab tänavalt sisse astuda, aga moodne aeg röövib juba siitki – mu viimase reisi ajal pandi üks neist kinni nõnda järsku, et kui olin sealt paar köidet ostnud ja järgmisel päeval tagasi läksin, poodi enam ei olnudki.

      Olen metrooga lõpuks ära harjunud, aga üle kõige armastan Praha tramme. Mulle meeldib, et prahalased jälestavad elektritõukse nagu minagi. Meeldib, et nad loevad kõikjal – trammipeatuses seistes, metroos, murul päikesevanni võttes, mõni entusiast koguni kõndides. Vahvad olevused on tšehhide koerad – hästi kasvatatud, tasased ja väärikad nagu kohalikud isegi, suurem osa neist ei vaja jalutusrihma. Meeldib, et tšehhid ei tekita lärmi. Kui Prahas valjemaid hääli kuuled, kõlab tavaliselt inglise, vene või itaalia keel. Sageli kuulen tänaval ja trammis eestlasi.

      Mu sõber Ally on vaimustuses Praha võimest mõjuda korraga ultramoodsa ja vanaaegsena. Olen tähele pannud, et paljud Tšehhi mobiiliäpid on mugavamad ja selgemad kui eestlaste analoogid. Meilidele vastavad ametnikud telefonitsi, aga kui mul on vaja paarile paberile alla kirjutada, pean linna teise serva kohale minema. Mu jahmatuseks palutakse Eestist kaasa võtta paar paberist dokumendifotot ja ma pean guugeldama, kus neid üldse tehakse ja mis need maksavad. Kui üht raamatut soovin ja võõrustajad mulle selle e-poest tellivad, pean pakile poodi järele minema – pakiautomaate ei ole. Kõikjal eeldatakse viipemakseid ja kui ilmud vanamoodsa pangakaardiga, otsitakse tülpinult puhisedes leti alt teine aparaat. Mitmes populaarses kesklinna restoranis saab

---

Скачать книгу