Minu Praha. Katrin Pauts
Читать онлайн книгу.
arvake ära, kelle jaoks seda hoitakse – loomulikult kanadalasele.
Pisikeses köögis poetab Alena kapile klaaspurgikese kohviga ja karbitäie teed.
Kui üksi jään, meenub mulle miskipärast Agatha Christie „Mõrv raamatukogus“. Terrakotatoonid ei päästa ja tühi ruum tundub kõle ja kõhe. Võtan viimase energiaraasu kokku ja kõmbin Tescosse. Mul ei ole jaksu kaubavalikusse süveneda ja Tesco on ka seal pimesi tuuseldades lollikindel. Enam-vähem kõik nende valmisroad kõlbavad süüa. Tagasi jõudes näen, süda kurku hüppamas, et olen ukse lukustamata unustanud – sama hea, kui jätaks Maci ja rahakoti Tammsaare parki pingile. Keegi ei ole mu apsakat õnneks ära kasutanud. Soojendan mikrolaineahjus hautist ubadega, kõrvale üritan rüübata harjumatu keskeuroopalikult mõru maitsega kohvi ja sätin end magama.
Ärkan köhimise peale – keegi mees läkastab lakkamatult ja see kostaks nagu siitsamast kõrvalt. Klõpsan öölambi põlema ja tõusen sängis istuli, süda ärevalt puperdamas. Kujutan ette, et raamatukogu peaks sellisel kellaajal inimtühi olema – no kes siin öösel töötaks? Kui siia ongi imbunud kahtlane tegelane, ei kuuleks mu hädakisa keegi. Toas ei ole hingelistki, aga kusagil siinsamas muudkui läkastatakse. Mulle meenub uks esikus, mis viib kuhugi raamatukogu soppidesse. Ma ei tihka katsuda, kas see on üldse lukus – iial ei tea, mida ootamatult avanenud uste tagant leida võib.
Korteris ei ole kedagi ja heidan uuesti pikali. Kui köhimine lõpeb, algab mürisev norskamine. Kes see lõppude lõpuks on? Raamatukogutont? Nagu tonte Prahas tõepoolest vähe oleks. Lõpuks asun ju Josefovis ehk juudilinnas, mille kaubamärk on peale Kafka peletis Golem, mu krimka „Hull hobune“ peategelasi.
Golem tähendab heebrea keeles midagi ebatäiuslikku või -täielikku. Praha Golem on savist voolitud kujuke, kelle sünnikoht, legendaarse rabi Löwi sünagoog jääb raamatukogust ainult paarisaja meetri kaugusele. Kes soovib koju valmisvorbitud Golemit või koguni tervet Golemite karja osta, leiab neid sünagoogi juurest putkadest igas suuruses ja hinnas. Juudi tont tuli mulle kätte maksma, et teda eesti mõrvajutus luba palumata ära kasutasin, ise pole takkapihta juutki?
Olen oma elus ööbinud kõikvõimalikes ebatõenäolistes kohtades nagu võõra linna politseijaoskond ja viinapudelite ladu (need intsidendid ei olnud seotud, uskuge või ei), aga munitsipaalraamatukogus magamise peale ei oleks ma isegi tulnud. Kontrollin oma pangaarvet ja rehkendan, kas saaksin endale ise ulualuse otsida. Siia jääda ma ei kavatsegi, arvaku korraldajaneiud minust mida tahes.
„Ah, ju oli sinu norskaja mõni kodutu,“ rehmab Alena hommikul, kui talle oma öiseid elamusi kirjeldan. Küllap magas ukseaugus – kui oleksin välisukse avanud, võinuks ma norskajale pähe astuda. Alenal on hea uudis. Tema kolleeg Radka olevat tublisti pingutanud, ennast ületanud ja mulle sobivama eluaseme leidnud.
„See on üüritud jaanuari lõpuni. Siis pääsed viimaks Kafka majja,“ lohutab Alena, kui mu kompsudega uude elupaika kõmbime. Taksot pole mõtet tellida, sest tubli Radka leitud korter ei ole kaugel. Mu eluase, kust ma iial Kafka majja ei pääsegi (võin teile juba ette öelda), asub umbes viiesaja meetri kaugusel vanalinna silmatorkavaimast teetähisest Týni kirikust.
Nooblil Kozí tänaval peatume toredate tornikestega juugendmaja ees, mäherdusi on suurejooneline Josefov tihedalt täis, ja ootame korteriomanikku, kes meile võtmed annaks. Prahale iseloomulikult on maja väljast uhke ja seest väsinud.
Allkorrusel on mu suureks meelehärmiks pagaripood – aiman, et siit leian end igal hommikul ja õhtul. Alena hoiatab, et hubane poeke on turistidele sihitud ehk mitte eriti taskukohane. Tallinna hindadega võrreldes tundub see täiesti okei. Kuidagi ei saa aga enam väita, et Praha on odav linn – kõik on siin pidurdamatu hooga kallinenud ainuüksi mõne aasta jooksul, mil mina temaga tuttav olen.
Turistidele on pagaripood mõeldud ilmsel põhjusel – selles majas üüritakse vähemalt pooli kortereid Airbnb kaudu, ja nad peavad olema ratsa rikkad, sest öö mitmetoalises katusekorteris maksab paarsada eurot. Asukoht on väga magus. Iga võõras, kes Prahast veel suurt midagi ei tea, soovib just Staré Městos peatuda. Aga mitte mina.
Viskan ketsid jalast ja ohkan – Alena tõlgendab seda loodetavasti kurvastusena Kafka maja pärast. Mulle üüritud valgetes toonides ja turistikatele kohaselt steriilse IKEA mööbliga sisustatud elamine on kah Airbnb ja oma taskust ma seda kinni maksta ei jaksaks.
Eelmistel reisidel olen üürinud kõige odavamaid peavarje äärelinnade uberikkudes, tasudes mitte rohkem kui 20 eurot öö eest. Kitsad toapugerikud hostelilaadsetes üürimajades või äärelinnakõrtsi abiruum – mulle sobib mis tahes, põhiline, et voodi oleks mugav ja palju raha ei küsitaks. Liigne luksus teeb mind närviliseks: kogu aeg rehkendan, mis summasid mul tuleks kompensatsiooniks välja käia, kui peaksin kogemata mõne peene kodumasina ära lõhkuma või sohvale õlut kallama. Linnatransport, Praha suuri uhkuseasju, on nii tõhus ja taskukohane, et õigupoolest pole peatuspaiga asukohal suuremat tähtsust.
Kuuenda korruse katusekorter on ühe inimese jaoks liiga suur – kivipõrandaga koridor-köök ning pirakas elutuba lahtikäiva diivani, söögilaua, teleri ja isikupäratute seinapiltidega, mida keegi oma koju ei riputaks. Kitsa aknariba taga, millest paistab vaid vastasmaja katusehari, tammub tuvi. Sõber Ally on ka selle eluaseme suhtes skeptiline. Kui talle pilte saadan, kommenteerib ta, et küll pasandavad tuvid mul needki aknaraasukesed varsti nii täis, et ma päevavalgust ei näegi. Lisaks hoiatab ta kõigis maailma vanalinnades tavaliste öiste lällajate eest. Magamistuba on väike ja pisut hubasem ja kitsas aken avaneb sisehoovi. Otse akna all, kuigi kuue korruse kaugusel, kõrgub prügikottide kuhi. Remondi järele janunevast vannitoast leian oma kergendustundeks päevinäinud pesumasina. Tualetipott näib pärinevat üle-eelmisest sajandist. Airbnb-korteritesse investeeritakse nii vähe, kui hädapärast vaja, ja see ei ole üksnes Praha eripära.
Alena annab teada, et Kateřina, keda ta muigamapaneva aupaklikkusega „meie bossiks“ kutsub, on haige ja kanadalane Danielle pole veel saabunud, nii et meie pidulik tutvumislõuna lükkub edasi. Rõõmustan – mul on ees õndsad kaks nädalat ihuüksi kanadalase ja muude kohustusteta ning kavatsen seda täiel rinnal nautida.
Asetan läpaka öökapile laadima ja sinna see kaheks kuuks ununebki. Järgmisel päeval on 12 kraadi sooja – kes see sihukese ilmaga toas istuks? Ja nii need päevakesed mööduvadki. Kümme kraadi, vahepeal koguni viisteist. Villane talvepalitu on liiga paks, tuiskan ringi lahtiste hõlmadega. Halb ilm tähendab sel talvel nelja kuni kuut plusskraadi ja kerget hallakirmet munakividel. Ainult üks kord saan aimu, mida oleks elu Prahas tähendanud tõsise talveilma ja libeduse korral – kõrgel Vltava kohal troonivaid Baba suvelossikese varemeid varahommikul vaatama siirdudes satun metroost väljudes mustale jääle ja et kogu tänavapind on kuhugi kaldu, ei jää mul muud üle, kui pingil konutades oodata, et päike võimust võtaks ja selle õuduse sulataks.
„Kõige hullem on siin veebruar,“ hoiatab Ally, aga ta on britt, nii et mida ta ka teab.
„Loodetavasti edeneb sul uurimistöö kenasti?“ kirjutab Alena mõne päeva pärast. Ah, jah. Mul on käsil uurimistöö! Avaldusse sai ju märgitud, et tulen siia estofiilist semiootiku Vladimír Macura elu ja tööd uurima. Seda plaanin ükskord ka teha, aga mitte veel.
„Kenasti,“ luiskan.
Ega ma vangilaagris ole. Keegi ei kontrolli, mida teen. Mul on päike, mäed ja lõpuks ometi mugavaks eluks piisavalt taskuraha. Tiirutan jõekaldail, lasen kevadiselt soojal valgusel endale näkku lõõsata ja mõtisklen, mida oma eluga ette võtaksin, kui lotoga suurema summa võidaksin – tõenäoliselt mitte midagi. Vahiksin niisama ja kulutaksin raha just nii vähe, et saaks ikka võimalikult kaua niisama vahtida.
Alena jutustab kõige kummalisematest residentidest, keda tema silmad on näinud, ja mu süümepiinad haihtuvad. Václav Havelist näidendit kirjutav iirlane olevat ette hoiatamata saabunud terve perega ja konutanud läpakaga raamatukogus, naine ja lapsed samal ajal tasuta korteris mõnulemas.
„Ta ei saavat pere toeta kirjutada.