Minu Praha. Katrin Pauts
Читать онлайн книгу.
aeglane internet, ei hakka ma vist väga palju õiendama.“
Mõistlik omanik olevat Prahas haruldane nähtus, head korterit on raske leida ja veel raskem on tabada hea korter ja mõistlik omanik ühe soojaga. Välismaalaste Facebooki grupis käib lõpmata halamine, kuidas kellelgi olevat taas tagatisrahaga nahk üle kõrvade tõmmatud või keegi mõne tüütu olmeprobleemiga hätta jäetud. Tavaliselt on põhjuseks keelebarjäär. Lepingud sõlmitakse omaniku ehk tšehhi keeles ja välismaalased ei saa kõigist nüanssidest aru. Probleemide tekkides ei suudeta suhelda, kuni kärsitus ärrituseni viib.
Ally on mind vanalinnas elamise eest hoiatanud, aga mu korter on asukohta arvestades väga vaikne. Nädalavahetustel kostab õrnalt naabruses asuva ööklubi tümpsutamine ja mõnikord harva kuulen tänavalt purjakil noorte hõikeid. Kõige rohkem tekitavad lärmi igal ennelõunal saabuvad koristajad, kes teiste külaliskorterite uksed lahti löövad ja valju lobisemise saatel tolmu imema kukuvad. Võõrkeelne jutuvada mind ei häiri, vaid sumbub kiiresti tähelepandamatuks helitaustaks nagu metsakohin või ookeanimühin.
Hommikul ärkan enne seitset, et vanalinna inimtühjana näha. Ma ei pääse lifti juurde – trepimademele on end sättinud mees ja naine, arvatavasti paar, kes magab õndsa und. Köhatan ja pobisen midagi tervituslaadset, kuni mees virgub ja ka naise ärkvele müksib. Nad tõusevad kuulekalt ja lasevad mul mööduda.
„Tänan,“ lausun, sest midagi öelda tundub justkui paslik, kui juba oled võhivõõrad unest üles ajanud.
Lifti aknapilust jõuan näha, et nad heidavad uuesti magama. Kodutus on Praha häbiplekk nagu vast peaaegu igas suurlinnas, aga sellega tegeledes ollakse üsna leidlikud. Näiteks värbab üks eksperimenteeriv ettevõte kodutuid giidideks. Kui soovid kogeda Prahat, mäherdust tavalised giidid sulle ei näita, saad nende kodulehelt tuuri tellida. Võta näiteks ühe jalaga endine narkodiiler ja kupeldaja Peter, keda iseloomustatakse kui head ja rahulikku inimest. Robertit tutvustab koduleht raudtee-entusiastina, kes teab peast kõigi rongide graafikuid. Kodutud giidid näitavad eksootiliste elamuste otsijatele Tšehhimaa pealinna narkourkaid ja kohti, kus nad ööbinud on – sillaalused, tunnelid, hüljatud pargisopid, koopad.
Jalutan vanalinnas kaua, tahtmata kostilisi uuesti üles ajada. Koiduaegne Staré Město on tõesti tühi ja see tekitab kummastava dimensiooninihke. Pooled kohad on järsku äratundmatud. Týni kiriku ees pikeerivad vihinal tuvid. Neid on seal tohutult palju nagu Hitchcocki õudusfilmis. Kuulsa astronoomilise kella ees ei tungle tavapärast turistide parve. Ma ei saa seda siiski uhkes üksinduses imetleda – üks fotograaf on oma kolmjala juba paika sättinud ja muudkui pildistab. Hiljem õpetab Alena mulle salajasi teid, kuidas turistihorde vältida. Vanalinnas on palju käike, passaaže ja väikesi tänavakesi, kust läbi pugeda.
Kui tagasi jõuan, kodutud alles magavad. Ma ei hakka neid äratama, vaid ronin neist ettevaatlikult üle.
Kodutuid ma oma majas rohkem ei kohta, aga tihti möödun koridoris raamatuga istuvast heledapäisest poisikesest, kes oma paksude prillide pärast Harry Potterit meenutab. Ju ootab kedagi, oletan. Kui paari tunni pärast jälle välja lähen, on väike Potter ikka platsis ja valgustab raamatulehekülgi tillukese taskulambiga. Väikesele inimesele lihtsalt meeldib suure kortermaja koridoris trepil istudes lugeda.
Loen rõõmuga Alena meili, kus ta annab teada, et kanadalane pole ikka veel saabunud. Uudistes välgatavad teated Hiinas levivast koroonaviirusest. Ma ei pööra neile suuremat tähelepanu, ehkki aeg-ajalt tabab mind eelaimus, et kuna sel talvel on paljude asjadega nii kenasti vedanud, peab kusagilt tasakaalustuseks üks hirmus pauk tulema.
KURJA VÄLJAKUTSUMINE
Hüljatud hullumajakalmistu Praha äärelinnas Bohnices olevat Euroopa hirmsaim koht. Tšehhimaa pealinn juba oskab end reklaamida – ei mingeid lilli, heinamaad ja päikesepaistet, vaid kõhedus, tumedus ja surma hingeõhk su kuklas. Inimestele meeldivad sünged lood ja Praha pole nendega kitsi.
Lausega „Nii nad tapsid meie Ferdinandi“ algab kultusteos, millest esimest korda Praha kohta lugesin – Jaroslav Hašeki „Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil“. Eks teinud minagi selle vea, et esimest korda Prahasse tulles pidasin seda Švejki-linnaks ja arvasin, et leian ohtralt just temaga seotud kohti ja suveniire.
Omal käel võib usin lugeja endale vabalt Hašeki-tuuri teha, kui on suvatsenud raamatut lugedes tegevuspaiku meelde jätta. Alustada soovitan kirjaniku kodulinnaosast Žižkovist, mis on ka Hašekist hoolimata avastamisväärne piirkond. Provokatiivse kunstniku David Černý beebidega teletorn ja mu „Hullule hobusele“ nime andnud hiidhobuse-peletisega memoriaal Vítkovi künkal on Žižkovi tuntuimad vaatamisväärsused.
Vítkovile soovitan igal juhul ronida, kuigi see jääb sissetallatud turistiradadest veidi eemale – paremat Praha panoraami ei ole ma veel nägema juhtunud. Kusagil teletorni ja hobusemäe vahel konutab keset väljakut veel üks ebatavalise moega, kuigi sada korda väiksem hobune – Hašeki monument.
Maotutes ja hingetutes Švejki-pubides kesise toidu eest rasket raha maksta ma ei soovita. Tšehhidele läheb Hašek küllap rohkem korda kui Kafka ja Kundera kokku, aga välismaalastele ei näe nad mõtet temast pajatada. Kahjuks langeb kultusteos aina rohkem unustusse – nooremad tšehhid ja eestlased ei saa sellest aru. Mu tutvuskonnaski on nii, et kui kellegi vanus jääb neljakümnest eluaastast allapoole, ei ole temaga mõtet oma Švejki-vaimustust jagada. Mõistetav on see vast ainult Nõukogude inimesele, sest Hašek pajatab oma kuulsaima kangelase kaudu lihtsa inimese nutikusest ja alistumatusest totra ja ebainimliku süsteemi ees.
Mahakõmmutatud ertshertsog mõlgub mul täna meeles sellepärast, et olen teel unelmate sihtkohta, kuhu ma ei ole eelmiste reiside ajal veel jõudnud – Praha piiril asuvale Bohnice vanale hullumajakalmistule, mis olevat Euroopa hirmsaim koht. Olen netis sirvinud lugematuid õõvapilte ja lugenud, et atmosfäär olla seal sihuke, et üksipäini surnuaias kooserdada pole soovitatav. Nõrgad võivat negatiivsetest võngetest närvivapustuse saada.
Et hüljatud surnuaiale on maetud neli tuhat hullumajapatsienti, kelle hulgast ei puudu enesetapjad, mõrvarid ja vägistajad, see lausa kubisevat kummitustest ja halvast energiast. Tondihuviliste väitel tuleb siin ette ebaloomulikke temperatuurikõikumisi.
Väidetavalt puhkab Bohnice kalmistul jõhkard, kes lõikas 1933. aastal pooleks noorukese prostituudi ja pakkis ta kahte kohvrisse, mille saatis kahte linna. See on üks Tšehhi kurikuulsamaid mõrvajuhtumeid, kuigi ametlikult on see tänase päevani lahendamata.
Praegu on igatahes päine päev. Ma ei pea end kartlikuks ega ebausklikuks ja olen valmis kohtumisega tontidega ka täiesti üksipäini riskima. Sõidan trammiga kaks korda üle jõe – juba see rituaal peaks kurjad vaimud eemale peletama. Kobylisys istun ümber bussi ja varsti olengi Bohnices. Möödun Mustamäed meenutavatest nõukaaegsetest korrusmajadest ja jõuan Lihulat või Orissaaret meenutavasse asulasse.
Bohnices on praegugi toimiv psühhiaatriahaigla, mida ümbritseb suur tore park, aga see mind täna ei eruta. Möödun nende hobuteraapiatallist ning liigun juhuslikust materjalist kokku klopsitud aiamajakeste ja ääretute põldude vahel kulgeval kruusateel. Enam ei vihja miski, et olen linnas – põld on küntud ja kaardi järgigi on siin juba Kesk-Tšehhi maakond. Mu ees kõnnib reipalt paarike. Järeldan, et kah turistid. Hullud nad igatahes ei tundu.
Kõrge aiaga piiratud kalmistu raudvärav on jalgrattalukuga moepärast kokku tõmmatud ja sel ripub sisenemist keelav silt. Varbade külge on seotud salapärastest kuivatatud taimedest kimbukesed. Oletan, et see on mingi voodoo-värk halva energia tõkestamiseks. Nõukaajal ja kuuldavasti hiljemgi olevat siin läbi viidud satanistlikke rituaale.
Paarike kõhkleb mõne minuti ja pärast põgusat vaidlust poevad nad paokil värava vahelt läbi. Järgnen neile. Maapinnal ja puutüvedel vohab luuderohi, millest kerkib siin ja seal lääpas rist või hauakivi. Suurem osa ristidest olevat ära varastatud. Puud näivad jõuetute surnud