Minu Praha. Katrin Pauts
Читать онлайн книгу.
siin olla? Mina näiteks armastan maailma näha – paljusid erinevaid kohti.“
Tore on. Mina näiteks ei armasta kohtadest, mis mulle muljet avaldavad, ainult läbi joosta. Tahan need üksipulgi läbi uurida, mutrite ja kruvideni lahti kiskuda ja uuesti kokku panna, imetleda neid igas valguses ja igal aastaajal. Millest sa aru ei saa, va tainas?
Seda mingisse viisakamasse vormi litsutuna välja öelda ei ole mul mõtet. Danielle on juba uuele teemale libisenud. Ta on pealiskaudne. See meile varsti saatuslikuks saabki.
„No mis mul üle jäi? Läksin Karli sillale ja palusin aga jälle oma vana head Antoniust: anna mu pagas tagasi!“ hüüatab Danielle nüüd dramaatiliselt, et laudkonna tähelepanu ikka temal püsiks, ja peab meile kordamööda otsa vaadates kandvat pausi. „Ja mis te arvate, mis siis s a i?“ nõuab ta oma väikeste ebamäärast värvi silmadega mind sihtides.
„Eks saidki oma pagasi kätte,“ mõmisen ükskõikselt. Kah asi. Pagas läks lennul kaduma. Miks rääkida millestki nii triviaalsest siin Výtoňis, mis on ainult paari sammu kaugusel mu lemmikkohast, suursugusest Vyšehradi kindlusest?
„Loooomulikult! Püha Antonius aitab alati!“ huilgab võidurõõmust särav Danielle ja pajatab veel mitmest juhtumist, kui just see pühak olevat talle appi tõtanud. Kibelen teada andma, et pühakute kujud Karli sillal on koopiad, turistidele mõeldud vuhvel. Originaalpühakud on peidetud maa alla Vyšehradi kasemattidesse. Ilmselt olen negatiivne inimene, kes kõiges ainult halba näeb. Danielle’i ilme ütleb mulle seda. Nõukogude taaga alla surutud idaeurooplane, kes ei suuda millestki vaimustuda.
Danielle’i jutuvadin vuliseb mu kõrvust mööda. Keskendun oma makaronidele ja loodan, et see kohustuslik söömaaeg saab varsti läbi. Mis minusse puutub, siis oleksime võinud tutvuse vabalt sobitamata jätta ja kulgeda Prahas teineteisest midagi teadmata, aga raamatukogunaistel on tekkinud visioon maailma eri otstest pärit kirjanike suurest sõprusest.
Sõpruseks ei ole siin tõepoolest mingeid eeldusi. Danielle on veidrate siniseks toonitud juuste ning niisugust sorti liikumatu pilgu ja pinnapealse poolnaeratusega, mis tavaliselt on looduse hoiatus ebameeldiva inimese eest. Pealegi paistab Danielle olevat inimene, kes harrastab põhiliselt niinimetatud väikest juttu – sisutühja, aga viisakat ja ohutut jahumist ilusatest, igavatest ja nunnudest asjadest, korralike ja kultuursete inimeste teemadest. Sihuke inimene, kes sulle suurte siiraste silmadega otsa vaadates küsib, kuidas sul läheb, ja satub segadusse, kui hakkadki oma elust jutustama.
Danielle on nüüd oma tähelepanu tervenisti mulle suunanud ja tahab teada, kus elan. Otsin telefonist Tallinna ja Muhu pilte. Samal ajal jõuab Danielle mind teavitada, et tal on tütar, aga meest mitte, sest meestega polevat tal vedanud.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.