Minu Praha. Katrin Pauts
Читать онлайн книгу.
võrgustik on suur (ka meie Tartu kuulub nimekirja) ning paljud katsetavad igal aastal mitmele linnale korraga avaldust teele kupatades.
Koha sain küllap vaid seetõttu, et programmile anti raha juurde ja kuue residentkirjaniku asemel oli võimalik kutsuda tervelt tosin. Muidu oleksin pidanud suu puhtaks pühkima, sest tšehhid näivad eelistavat ingliskeelsete maade ja neile omaste naaberriikide autoreid. Eesti on neile kauge ja võõras nagu Jupiter. Alles kaks kuud hiljem, kui Alena Café Louvre’isse lahkumiskohvile kutsun, kargab talle pähe, et oh ilmaimet, ta on ju Tallinnas käinud!
„On seal meri? Oota, ma kohe vaatan!“ hüüatab ta ja sorib oma telefonis. Ning seal see pilt ongi – Alena ja tema mees Toompeal, selja taga tuttavad tornid ja Soome laht. Soome tookord nende sihtpunkt oligi ning Tallinnast mäletab Alena ainult seda vaadet ja mingisugust baari, kus sai aega parajaks tehtud.
„Oled ehk nõus talvekuudel tulema? Ütleme ausalt, et suvekuudeks on konkurents palju tihedam ja meil on kandidaate, kes seisavad pingereas sinust eespool,“ kirjutas Alena mulle oktoobrikuus. Muidugi nõus, milles küsimus! Mu enesehinnang sai küll vopsu – tugevamaid kandidaate? Populaarsus pisiriigis ei maksa isegi tšehhidele midagi, kuigi kümme miljonit elanikku teeb neistki Euroopa suurriikidega võrreldes ju üsna väikese maa. Mis seal ikka. Olen sügisel ja kevadel Prahas juba mitu korda olnud ning mind on hoiatatud, et hea kuumataluvuse ja tõhusa konditsioneerita on suvekuud Vltava orus põhjaeurooplasele talumatud. Vihkan palavust.
Vihkan juba ette ka oma residentuurikaaslast Danielle’i, sest ta on suurest Kanadast ja loen tema tutvustusest, et ta on mingi tähtsana kõlava auhinna saanud, ja mu niigi habras enesehinnang vangub veelgi. Guugeldades näen kergendustundega, et auhind anti talle ilmselt fakti eest, et ta on Québeci prantslane ehk kaitsealune vähemus nagu hallpea-rähn või rand-seahernes, mitte aga tingimata väljapaistev kirjanik. Alaväärsustunne on harilikult ikka me oma kahe kõrva vahel ja selle ajendid ette kujutatud. Provintslikkus, mida olen Muhu saarest rääkides kirunud, lööb minus endas välja niipea, kui puutun kokku mõne suurrahvaga.
Asi pole niivõrd Danielle’is, kuivõrd tema päritolust tulenevates privileegides, mis on kah osaliselt tõesed ja osaliselt mu ettekujutuse vili. Tšehhid näivad tema ees igatahes tunduvalt innukamalt koogutavat. Olen juba ette kindel, et Danielle saab Kafka majas parema toa ja üleüldse kõik eelised. Eriti närvi ajab, kui juhuslikult poetatud jutujuppidest panen kokku pildi, et Danielle on kirjanduslinna naistele juba tuttav – nad kohtusid möödunud suvel mingisugusel koorifestivalil. Vahi aga, või nii siis teenitakse kohti ihaldusväärses residentuuris!
Oma ainukese eelisena näen rahulikku äraolemist kanadalase arvelt, keda nagunii näidiseksemplarina koolidesse ja üritustele tassima hakatakse. Esinemised, mis on kirjanduslinna residendile kohustuslikud, kui keegi tema vastu huvi tunda suvatseb, ei peibuta mind põrmugi.
Oletan, et Eestis poleks me põrmugi paremad – keskpärane kirjanik New Yorgist ületaks meie silmis tähtsuse poolest mäekõrguselt oma ala tipu vähe tuntud Albaaniast või Montenegrost.
„Kaks kirjanikku korraga! Oleme üpris ärevil,“ tunnistab Alena, kui metroorongi ootame. Ma ei saa ärevuse põhjusest hästi aru. Residente on ainult kaks, aga meiega tegelevaid ametnikke tervelt kolm – Alena, Radka ja nende ülemus. Ma ei saa pihta, mis asju neil kolmel palgalisel on kahe vaikselt istuva ja kirjutada pusiva inimesega üldse pidevalt ajada? Alena nimetab praegust tööd unistuse täitumiseks ja loodab, et seda jätkub pikemaks. Varem oli ta lihtne raamatukogutöötaja ega teeninud piisavalt, et endale eraldi eluase üürida.
Noorte daamide suurimaks probleemiks näikse hetkel olevat kahe kuu pärast toimuv traditsiooniline lõpuüritus, kus resident oma teostest mõne katkendi ette loeb ja mõnepealise publiku küsimustele vastab. Kõige harilikum Eesti raamatuesitlus on samasugune ja ma pole küll kuulnud, et selle organiseerimine kuigi palju aega ja mitut asjapulka nõuaks. „Kas teha see teile eraldi või korraga?“ arutleb Alena ja taipan, et see on retooriline küsimus. Kaks üritust ühes kuus ajaks neil juhtme kokku. Nõnda siis olengi Danielle’iga juba enne temaga kohtumist laulatatud ja see pole mulle sugugi mokkamööda.
„Me tõesti palume veel kord vabandust,“ ohkab Alena ei tea mitmendat korda ja kirub linnavalitsuse bürokraatiat. Nimelt ei siirdugi me lubatud Kafka majja, kus olevat juba täiesti valmis värskelt renoveeritud luksuslikud apartemendid – dokumentidelt on puudu paar allkirja, kuna tähtis asjapulk olevat puhkusel nagu suurem osa tšehhe jaanuaris. See tähendab, et kirjanduslinna inimestel ei ole luksuskorterite võtmeid. Ja äsja ostetud disainlampides ei olevat veel pirne!
„Aga me loodame, et paari nädala jooksul saab kõik korda. Loodetavasti oled seiklushimuline inimene,“ kuulutab Alena. Praegu veel usun teda, aga ajapikku süveneb minus veendumus, et ega kirjanduslinna rahvas Kafka maja nimel ise kah naba paigast pinguta. Tähtsamad residendid saabuvad ju alles suve poole.
Kafka majja kolimiseni tuleb mul elada linnaraamatukogu hallis hoonelahmakas keset vanalinna uue raekoja kõrval. Turistid käivad siin tihti, kuigi mitte tingimata raamatuid laenutamas, vaid pildistamas kunstnik Matej Kréni installatsiooni, raamatutest laotud kaevu, mis näib kavala peeglitriki tõttu põhjatu kuristikuna.
„Näe, sinu aknad oleksid seal,“ osutab Alena, kui vanalinna ehk Staré Město keskväljaku külje all väikesel Kafka väljakul asuvast tagasihoidlikust majast möödume. Saan oma residentuuri ajal veel kümneid kordi Kafka majast mööda jalutada ja muudkui vahtida, kus mu aknad oleksid, kui oleks ei oleks oina tagumikku läinud.
Ma ei ole asjade seisu tõttu ometi üldse pahane. Kõnealune maja oleks nagu kõrval asuva kirikuga kokku ehitatud ja väike Kafka väljak selle ees on vanalinnas üks käidavamaid kohti. Ma ei tihka Alenale öelda, et parema meelega elaksin üleüldse vaikses äärelinna magalas. Staré Město ei kuulu mu lemmikpiirkondade hulka, kuigi talvekuudel on see vähemalt talumisväärne. Pealegi on kõnealune hoone Kafka maja vaid mööndusega. Kafka on siin küll sündinud, aga mitte selles, vaid juba rohkem kui sajand tagasi maha lõhutud hoones.
Ma ei pea end enam turistiks, kes kõik Kafkast vaimustuvad ja ostavad meeneteks tema nime ja stiliseeritud tumeda jalutajasiluetiga T-särke, postkaarte ja kohvikruuse, tundes end tohutult intelligentse ja kultuursena. Vähemalt ei ostnud nad matrjoškat, kiiduväärt vist seegi. Olen Prahas juba nii palju viibinud, et mul on Kafka-maaniast kõrini. Kutsun võõramaalastele püsti pandud tsirkust Kafka Disneylandiks. Imestan, et keegi pole välja mõelnud Kafka-nimelist burgerit.
„Kõige iroonilisem, et Kafkale endale ei meeldiks see sugugi,“ tõdeb Alena. „Tema soov oli, et kõik tema käsikirjad pärast ta surma põletataks.“ Kahjuks ei olnud Kafka niinimetatud sõber Max Brod sõnapidaja mees ja tema tõttu ongi suurest juudi kirjanikust saanud samasugune tüütu kitš nagu Piilupart Donald. Teisalt ei oleks ta Brodi lobitööta maailmakuulus. Surnud inimeste puhul on kerge rääkida, mida kõike nad oleksid või ei oleks tahtnud.
„Kujutage ette, et Kafka oleks oma raamatud kirjutanud tšehhi keeles. Kes teda tänapäeval üldse teaks?“ küsib Pariisis elav maailmakuulus tšehhi kirjanik Milan Kundera skandaalses esseekogumikus „Eesriie“. Kundera hülgas Tšehhimaa ja hakkas prantsuse keeles kirjutama – Alena on kindel, et ainult sel tingimusel sai temast suur kirjanik. Tšehhides tekitab see viha ja Kunderast ei tee keegi kuigi meelsasti juttu. Pealegi on ta pärit hoopis Brnost, mis on Prahale sama mis Tallinnale Tartu või Saaremaale Hiiumaa – alati peksu- ja üleolevate naljade objektiks sattuv igavene teine. Samasugusel hõbedapoisi positsioonil asub Kundera ise võrdluses Kafkaga.
Kundera on oma halastamatute kuivade lausetega kokku võtnud Praha tragöödia – suurem osa asju, millest turistid selles linnas vaimustuvad, ei ole otseselt tšehhi asjad. Eestil on ehk rohkem vedanud, et olime impeeriumi ääreala, mitte üks keskusi. Oma hiilgeajal 14. sajandil oli Praha Euroopas suuruselt kolmas linn (teda ületasid ainult Rooma ja Konstantinoopol).
Linnaraamatukogu külaliskorter asub tänava tasapinnal ja uksest sisse astudes oledki kohe magamisruumis. Aknaklaasid klirisevad, kui mõni raskem sõiduk mööda põristab. Terrakotatoonides ruum