Minu Praha. Katrin Pauts
Читать онлайн книгу.
skeeme mitte tibagi, aga neis kahtlema kukkumine tekitaks talle müra ja tööd ainult juurde.
Alenale mällu sööbinud haruldaste eksemplaride hulka kuulub ka kirjanik, kes ankeedis väitis, et oskab hästi inglise keelt, kohale jõudes selgus aga, et ei räägi ta sõnagi. Kuidagi, küllap Google Translate’i abiga, olevat temaga hakkama saadud. Kirjanduslinna kodulehele minu tutvustust koostades kasutab Alena kah usinalt tõlkeprogrammi ning „Hullust hobusest“ saab „Tore hobune“.
Mu õuduseks ja meelehärmiks on Alena üles leidnud ka Õhtulehe artiklid, mis kirjeldavad mu eepilist võitlust Salme tänava hoovikorvpalluritega. Ta ei saa sellest saagast mõhkugi aru ja nendib, et Google on loll – mäherdune sürreaalne jama!
„Jaa-jaa, täiesti loll,“ kiidan kaasa. Võtan teadmiseks, et edaspidi olen arukam. Meie Eesti-lollusi suudavad moodsas maailmas guugeldada ka välismaalased – võimalus, mis ei ole mulle varem pähegi tulnud!
Kui kirjeldan seda seika õlletoobi taga sõber Allyle, kuulutab ta muheledes, et tõlgib mõnikord Facebookis mu postitusi ja loodab, et Facebook on loll: „Muidu juurdleksin, mis seeni see plika küll tarbib.“
MINU MEES PRAHAS
Oma armsaima Praha-sõbra šotlase Allyga tutvusin maailma koledaimas kohas – ekspattide ehk Praha välismaalaste Facebooki grupis, tüüpilises sotsiaalmeediakloaagis, kus mind ükskord läbi sõimati. Tühisel ettekäändel, mida ma, nagu internetisõdade puhul ikka, enam meenutada ei suuda. „Suurem osa neist on pooletoobised. Nad ei tea Prahast ise kah midagi. Ära pane tähele,“ võtab Ally kokku oma arvamuse Prahasse elama sattunute kohta. Olen katse ja eksituse kaudu mõistnud, et iga mujalt saabunu näeb end siin väljavalituna, kes ainsana tõelist Prahat tajub. Kõik ülejäänud välismaalased on lollid.
Ally töötab mingisuguses rahvusvahelises kompaniis, mis nõuab päevad läbi internetis istumist. Ta kutsub oma tööotsi gig’ideks ehk sutsakateks, sest ta ei viibi Prahas pidevalt, vaid on viimase kaheksa aasta jooksul lugematu arv kordi sinna ja tagasi Inglismaale kolinud. Prahasse järjekordsele gig’ile saabudes on Ally alati kindel, et see jääb viimaseks ja ta saab teenitud raha eest mõnusalt pensionipõlve veeta.
Ta on vana rokimehe taltsutamatu juuksepuhmaga ning lühike ja jässakas nagu aiapäkapikk, aga õllekõhtu tal hoolimata pidevast kõrtsis istumisest ei ole – igal hommikul jookseb ta pika tiiru üle mitme silla ja mäe. Praha lainetav pind võtab kõndideski võhmale ning minagi kaotan vaatamata rohkele odavale pilsnerile ja põhiliselt saiast toitumisele igal reisil kümmekond kilo.
„Mu telefon väidab, et sa oled lähedal. Istun siin ehk veel tunnikese,“ saan Allylt sõnumi. Ta juba teab mu olematut orienteerumisvõimet. Ta lisab, et kaardi põhjal on meie vahemaa umbes viis minutit, ja avaldab lootust, et tund on mulle kohale jõudmiseks piisav.
„Kotva lähedal,“ täpsustab ta, nagu oleksin kursis, kus see Kotva on. Võiksin ju teada – seitsmekümnendatel ehitatud ostukeskus on sama legendaarne nagu Tallinna kaubamaja. Kunagi oli see Praha suurim. Sotsialismi ajal tundus Kotva läbipõimuvatest kuusnurkadest koosnev arhitektuur pööraselt moodne, eriti kuna see sündis koostöös Rootsi arhitektidega, mis oli idablokki kuuluval maal pehmelt öeldes ebatavaline. Praegu on Kotva ostjatest suuresti tühi, sest naabrusse on tekkinud mitu uut ja palju popimat kaubanduskeskust. Sel põhjusel ei ole minagi sinna veel sattunud ja otsin seda taga nagu segane.
„Náměstí Republiky!“ saadab Ally poole tunni pärast kärsitu sõnumi, nagu mul ei lähekski Náměstí Republiky ja Náměstí Míru alailma segi. Kui tahad Prahas kellelegi oma asukohast teada anda, on mõistlik mainida lähimat metroojaama, mitte tänavat või linnaosa. Kuna olen pähe võtnud, et Staré Městot pigem väldin, olen nüüd Prahas siia elama potsatanult nagu noviits – see linnajagu on mulle peaaegu tundmatu ja tuian siin ringi nagu pime kana. Noh, tund ei olegi üldse piisav, nagu varsti selgeks saab – jõuan Ally juurde umbes kahe tunni pärast. Vahemaa oli seejuures vist umbes seitsesada meetrit, aga pole paha, mul on võõrastes kohtades halveminigi läinud.
Pubi, kuhu Ally mind kutsub, on tema uus lemmik Sněmovna v Jakubský. Ta tervitab mind ülevoolavalt, endal juba ei tea mitmes õlu nina ees, viipab kelnerile ja näitab sõrmega, et soovib juurde tellida. Jumalale tänu, et Ally kuulub nende šotlaste hulka, kes vinti jäädes häält ei tõsta ja laulma ei kuku. Tema kipub põsele musitama. Kommete, lühikese kasvu ja tõmmu välimuse pärast peaksin teda pigem itaallaseks.
„Na zdraví!“ hõikab ta äsja toodud kannu tõstes. Kelner noogutab heakskiitvalt. Kes kõrtsis jooki manustama asudes na zdraví ehk terviseks ütlemata unustab, on mats. Kes turistidest ei suvatse ära õppida vähemalt elementaarseid tšehhikeelseid sõnu nagu prosím ehk palun, děkuji ehk tänan, dobrý den ehk tere, na shledanou ehk head aega ja pivo ehk õlu, on lootusetu matside mats ehk isik, kellele kohalikud ei viitsi suuremat tähelepanu ega lahkust osutada. Ally kurdab, et kuigi tal on aastate jooksul palju tšehhidest sõpru kogunenud, ei suuda ta kuidagi keelt ära õppida. Ingliskeelsele inimesele tundub see õudne – kõik need sisisevad-susisevad häälikud, rõhumärgid, mees- ja naissoost sõnad…
„Tšehhid on toredad, aga nende keel täiesti jube. Meie Inglismaal oleme nimelt harjunud, et sõnades leidub vähemalt mõni vokaal.“
Mulle on tšehhi keeles palju tuttavat, kuigi rõhumärgid ajavad mind täpselt sama hulluks ja kohanimesid pean praegugi kümme korda Google’ist üle vaatama. Abiks on, et hakkasin juba lasteaias vene keelt õppima. Vene keele baasil saab päris paljudest tšehhi sõnadest aru, kuigi erinevat on nii palju, et jutu mõte jääb ikkagi tabamatuks.
„Vene keel? Häh. See on ju sama õudne,“ mõmiseb Ally õlut rüübates. See kaob nagu hundi kurku – Praha õlu tundub miskipärast küllaltki lahja, aga see on salakaval jalustniitja nagu šampus. Tšehhide lemmikõlled on minu maitse jaoks liiga kibedad ning tellin siinsamas Prahas pruulitavat Staropramenit. Tšehhi tuttavad seda heaks ei kiida. Alena nimetab Staropramenit põlglikult euroõlleks, mis olevat nii iseloomutu, et voolab kõigil kõrist alla. Ta soovitab proovida käsitööõlut, aga olen Kalamaja elanikuna imelikest IPAdest hoiduma õppinud. Tšehhid kui õllerahvas pole mingi liialdatud müüt – õlut joovad isegi töölõunal ka kõige peenemad daamid.
Ally on maailmavaatelt konservatiiv ja hääletas Brexiti poolt. „Issand! Nõme,“ kiljatab eestlasest tuttav sellest kuuldes. „Hea, et sa teda mulle ei tutvustanud – ma kindlasti ütleksin talle midagi krõbedat.“
Võimalik, et see ainult tundub nii, aga minu muljete kohaselt on Tšehhimaal loomulik, et inimestel võivad olla erinevad poliitilised vaated, mis võetakse seltskonnas teadmiseks, ja keegi ei mölise ega vaidle. Erimeelsustest hoolimata istutakse koos õlle taga ega tehta sellest numbrit. Lõpuks on see ainult poliitika, mille üle võib küll väidelda, kuigi vast kellelgi pole veel kinnitatud andmeid, et üksainuski poliitikahuviline oleks maailma ajaloos sihukeste sõneluste tulemusel meelt muutnud.
Tšehhidele ei meeldi riiakus, nad armastavad sooja pehmet huumorit ja head lastetuba. Eestis on mul tunne, et kui räägin konservatiivide hulka kuuluva inimesega teda sõimamata, olen liberaalsete sõprade arvates sõlminud liidu saatana endaga. Prahas seevastu ei tea iial, kes su uutest tuttavatest võib olla peaminister Andrej Babiši pooldaja või vastane, ning pole välistatud, et nad satuvad ühte lauda.
„Mina ei saa sellisest sallimatusest aru,“ ütleb Alena, kui ühes teises restoranis kooki sööme. „Miks peab poliitika pärast inimesi automaatselt halvustama või alavääristama? Näiteks neid, kes olid kunagi kommunistid – ka minu vanavanemad olid. Ja mis siis? Ma ei pea neid halvaks ega mõista nende valikut hukka. Ju olid neil oma põhjused.“
Kui Prahas lõpuks ka terakese tööd teen ehk kohtun oma uurimisobjekti Vladimír Macura poja, pojanaise ja lesega, teevad nad mulle selgeks, et poliitiliselt on nad täielikult lõhenenud pere. „Ema hääletab Babiši poolt, aga meile ei meeldi see tüüp üldse,“ sedastab kirjandusõpetajast poeg. „Ja mina lajatan neile vastu, et nad kaotavad ka tulevastel