Minu Praha. Katrin Pauts
Читать онлайн книгу.
paarikese silmist. Atmosfäär on õudusfilmi vääriline: tumeroheline hämarus, võbelevad varjud ja praksatused-krõpsatused seal, kus parajasti kedagi ei liigu. Lagunenud kabel tuleb tuttav ette Tšehhi režissööri Miloš Formani „Amadeusest“. Stsenaariumi järgi visatakse Mozarti surnukeha siin massihauda ning hallis vihmasajus veerevad matuseliste vankrid tema „Reekviemi“ saatel nähtavasti sama teed pidi, mida mööda siia jõudsin. Ma ei kohtu õunapuude vahel komberdava lehmakarjaga, nagu on stseen filmis, aga tagasiteel talutab üsna kummituse moodi mees mu ees valget hobust. Mulle viirastub, nagu oleksin ise surnuvanker.
Bohnice tontidest huvitab mind kõige rohkem Gavrilo Princip – ertshertsog Ferdinandi mõrtsukas. Keegi ei tea kindlalt, kas tema maised jäänused on üldse siin. Praha lähedal Terezíni kindlusvanglas (millest hiljem sai natside koonduslaager) tuberkuloosi surnud ajaloolise mõrtsuka ametlik haud asub tema kodumaa Bosnia ja Hertsegoviina pealinnas Sarajevos, aga paljude allikate väitel on ta ikkagi kusagil siin Bohnices mu jalge all.
Kas Princip oli kangelane või terrorist, jääb minu poolt lahti mõtestamata. Tahtis oma rahvast Habsburgide ikke alt vabastada, aga vallandas sõja ja tappis takkapihta ilmsüütu inimese, ertshertsogi naise – mida tema kaitseks ikka kosta. Princip oli 28. juunil 1914 Sarajevos sooritatud atentaadi ajal teismeline kooliõpilane – 19aastane idealist, kes ei mõelnud korralikult läbi oma teo kõiki tagajärgi. Olin tema vanuses samasugune ja maailmal ainult vedas, et minu mõtlematute tempude kaasmõjudeks olid õppelaenuvõlg ja vihased sugulastest käendajad. Teismeline ongi hirmus inimene – võimeline juba täiskasvanu rammuga tegutsema, aga aju poolest on alles ebaküps laps.
Kohtus selgus, et kuna Princip polnud mõrva ajal veel 20aastane, ei lubanud seadus teda hukata. Kui vanglasse piinlema heidetud noormees neli aastat hiljem hinge heitis, olevat ta Bohnice hullumajakalmistul tähistamata hauda sängitatud. Ma ei ole ajaloolane ega tea, kas need väited on mingilgi määral tõsi, aga kurikuulus kangelane pole veel ühelegi linnale ega kalmistule halba teinud.
Bussipeatuses kuulen selja taga kähedat meeshäält, kes minult teed küsib.
„Andestust. Kas siit saab linna?“
Kui pead keeran, et küsijale vastata, näen ainult tagasihoidlikku valget kirikut ja mäkke ronivat tühja maanteed.
Silmitsen kirikut, kus parajasti lõpeb jumalateenistus ja kust pühapäevariietes inimesed valguvad aeglaselt tänavale. Kas on võimalik, et kalmistuväraval rippunud taimed on siit pärit? Kas siin palvetatakse ka piinatud hingede eest?
Ma pole oma sünge pühapäevaga veel lõpetanud. Tagasiteel astun trammist maha Strossmayeri väljakul. Kui juba on mõrvaritele pühendatud päev, olgu täie rauaga. Siin, kommunismiohvrina hukatud Tšehhi rahvuskangelase Milada Horáková nime kandval tänaval ootas 10. juulil 1973 salk inimesi trammi, kui äkki sööstis kusagilt veoauto ja nad maha niitis – terroriakt, mis 21. sajandi suurlinnades ei üllataks, aga Tšehhoslovakkia rahvavabariigis oli selline tegu ju võimatu. Esimese hooga arvasid pealtnägijad, et nooruke juht suigatas rooli taga.
Kaheksa inimest sai surma. Veoki roolis istunud väikest kasvu tumedate lühikeste juustega Olga Hepnarová oli elukutseline autojuht ja sellest minutist alates ka maailma üks kurikuulsamaid naismassimõrvareid. Tema ajendiks ei olnud õilsad rahvuslikud ideaalid nagu Principil, vaid isekalt isiklikud põhjused. Noor Olga ei olnud oma eluga rahul – pettunud hing ei leidnud maailmas oma kohta. Kaks aastat pärast roima sai 23aastasest Olgast viimane naine, kes Tšehhimaal hukati.
Miks Olga oma jõletu teo tegi, ei tea täpselt keegi. Olen lugenud tema väidetavast diagnoosimata autismist.
„Olen üksildane naine, inimeste murtud. Mul on valida, kas tappa iseend või teisi, ja mu valik on vihkajatele kätte maksta. Mina, Olga Hepnarová, teie elajalikkuse ohver, mõistan teid surma,“ seisis seletuskirjas, mille Olga oli enne oma tegu lehetoimetuste aadressil postitanud.
Hepnarovága seotud aastapäeval avaldavad Tšehhi lehed tänapäevalgi tema kohta mõnuga kõmulist materjali ja otsivad veel elus olevaid tunnistajaid, kes pajataksid mahlakatest detailidest.
Tšehhid räägivad Olgast kõhedusega segatud uhkusega. Ta on kogu maailmas ainulaadne – naismassimõrvareid ei ole palju. Teda on püütud mõista ja tema mõrtsukatööle märtrioreooli külge pookida. Vaene väike Olga, kalgi kogukonna ohver! Temast on tehtud mängufilm, kus teda kujutatakse tagurlikus ühiskonnas alla surutud lesbina.
Praha on süngeid tähiseid pungil täis. Vaclávi väljakul põletas end surnuks Praha kevade märter Jan Palach. Praha lossi aknast visati inimesi alla – komme, mida nimetatakse defenestratsiooniks. Tuntuima defenestreeritu, Tšehhi diplomaadi Jan Masaryki surmapaika võimsas Černíni palees pole lossi juurest kuigi palju maad. Põhja pool Liběnis tähistab tagasihoidlik monument kurvi, kus tšehhid tegid eduka atentaadi natside ühele liidrile Reinhard Heydrichile. Kesklinnas Karli väljaku lähedal on kirik, kus needsamad tšehhid märtritena surid. Kui jalutan oma lemmikpaigas Vyšehradi bastionidel, näen sealt Nusle oru kohal rippuvat betoonist viadukti, millel on Prahas samasugune kuulsus nagu San Franciscos Kuldvärava sillal. Sealt on eri allikate andmetel alla hüpanud 200–300 meeleheitel inimest. Mäherdune tume linn, eks ole!
Koduauuli naasnud, ostan nurgapoest paprikavorsti ja seda saiakäntsaka kõrvale haugates märkan palavalt kardetud e-kirja: kanadalane on saabunud!
KANADALANE
Danielle on terve pärastlõuna ainult pühak Antoniuse ja inglite ümber heietanud – inglid siin, inglid seal, inglid kõikjal meie ümber! Ta ei saa vist üldse aru, kuhu ta on sattunud. Aiman, et see kõik lõpeb meil veel halvasti, väga halvasti.
„Mine oma pühakuga põrgusse,“ pobisen oma salapärases haldjakeeles, mida selles restoranis keegi teine ei oska. Olen õppinud tänulik olema, et kuulun väikerahva hulka, kelle keelt mõistab ainult umbkaudu miljon inimest – ehkki Prahas, olgu parem hoiatatud, tuleb eesti keeles vandumisega üldiselt ettevaatlik olla.
Prantsuskeelsest Québecist pärit Danielle ja noored tšehhi raamatukogunaised ei saa õnneks pihta, mida just ütlesin. Kanadalane naeratab suurrahvastele iseloomulikul moel leebelt ja armulikult, kuigi võimalik, et põhjuseks on meie vanusevahe – ta on juba üle kuuekümne ehk minust kakskümmend aastat vanem. Ta arvab, et tal on minu ees edumaa, millest tuleneb ka tema tähtis toon – Danielle pole Prahas esimest korda, vaid käis siin möödunud suvel. Peatus Andělis – piirkonnas, mis tähendab tõlkes inglit. See saigi saatuslikuks – Danielle on ingliteemast ära tinistatud ja tüütab sellega kõiki. Olgu, vähemalt mind. Boss Kateřina, kes on tagasi tervise juures, ja malbe punapea Radka kuulavad teda lummatult. Alena, mu lemmik, ei valmista mulle pettumust – ta vahib ringi ja näpib oma nutikella.
„Oi, see on üks hea energiaga koht! Sa tõesti tunned neid ingleid seal. Ega te tea, kust Anděl niisuguse nime sai?“
Guugelda, inimene! Kui huvi inglite vastu nii suur, on Praha asumite kohta võimalik leida rikkalikku infot väga lihtsalt. Leian oma telefonist vastuse mõnekümne sekundi jooksul ja kuulutan suurima mõnuga, et kunagi oli praeguse Anděli kohal kõrts Kuldne Ingel, mida kaunistas inglikujutisega fresko.
Danielle, panen tähele, ei telli alkoholi, kuigi meil ülejäänutel on veinid ja õlled nina ees. Ta ei telli piiskagi ka järgmistel kohustuslikel söömaaegadel. Jumala nimel, äkki on peale katoliikluse ka täiskarsklane? Mul pole kummagi vastu eraldi midagi, olgu terviseks katoliiklane või karsklane, aga sihuke kombinatsioon tuletab meelde Varro Vooglaidu. Mitte et mul ka Vooglaiu vastu midagi oleks. Ma lihtsalt ei kibele sihukese tüübiga koos Prahas viibima. Me ei klapi kokku.
Teatan, et ma pole sita pealt riisutud – olen minagi Andělis peatunud, suisa kahel reisil. Ma ei tajunud sealses õhustikus mingeid ingleid. See on rahutu ja rahvarohke transpordisõlm, kus kohtuvad metroo- ja trammiliinid. Anděli olulisim ehitis on suur kaubanduskeskus, kus on Praha parim Tesco.
„Oot. Mitmendat korda sa siis Prahas juba oled?“ satub Danielle segadusse. Ta tunneb