Sinisilmne nõid. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
et markii nende kõnelust ei kuuleks.
Ta läks tõlla juurde tagasi, avas ukse ja markii astus rammestunult välja.
Markii oli juba hakanud kahetsema oma tormakat otsust Hesterit külastada, selle asemel et voodis puhata.
Sama ajal oleks õiglane Hesterile oma ärasõidust teada anda. Vastasel korral hakkaks too kindlasti tema pärast muretsema nagu leedi Brampton.
Markii sisenes väikesesse, kitsasse halli, kus tema sõõrmetesse tungis kirbe tülgastust tekitav toiduvalmistamise lõhn.
“Armuline provva saabus äsja teatrist, milord!” sõnas teenijanna. “Ta on söögitoas.”
Söögituba asus maja, mis tundus markiile veidi eemaletõukavana ja kus ta käis harva, tagaküljel.
Tavaliselt õhtustasid nad Hesteriga eranditult ühes West Endi söögikohas, mis tegeles näitlejate toitlustamisega.
Muul juhul võtsid nad osa arvukatest pidudest, mille korraldasid “liiderlikud kavalerid”, kellele valmistas lõbu võõrustada looduse poolt kaasa antud lavalise veetlusega daame.
Nüüd läbis markii halli ja teenijanna avas söögitoa ukse.
Hester istus laua ääres koos hästi tuntud näitlejaga, keda markii oli mitmetel puhkudel tema seltsis kohanud.
Nende pead olid tema sisenedes teineteise ligidal ja markiil tekkis paratamatult mulje, et oli neid seganud.
Nad tõstsid hämmeldunult pilgud ja Hester karjatas.
“Milord! Mul polnud teie tänaõhtusest küllatulekust aimugi!”
“Minul samuti!” vastas markii. “Tulin impulsi ajel, olles avastanud, kui igavaks osutus pidu Kloostris!”
“Ma ju hoiatasin teid selle eest!” nentis Hester Delfine.
Ta oli püsti tõusnud ja sama oli teinud ka mees ta kõrval.
Markii noogutas mehele külmalt.
“Tere õhtust, Merridon!”
“Hester tundis end üksikuna, milord, ja palus mul enda seltsi tulla. Loodetavasti pole teil midagi selle vastu?”
“Miks mul peaks midagi selle vastu olema?” kostis markii.
“Soovite ehk veini, milord?” küsis Hester.
Seda öeldes tõmbas ta toa keskel seisva väikese ümmarguse laua äärest välja veel ühe tooli.
Kuna markii oli hankinud veini, mida nad mõlemad jõid, oli ta natuke pahane, et nad olid valinud kõige kallima vahuveini, mille tagavara oli piiratud.
Ehk oli temast olnud mõtlematu lasta seda Chelseasse kaks kasti saata.
Ent ta oli mõelnud, et Hesterit külastades on tal parim võimalus lubada endale veini, mis üha kallines ja mida oli Prantsusmaalt Kanalisaartel möllava sõja tõttu järjest keerulisem saada.
Kuna pudelis oli veini vähe järel, andis Hester teenrile, kes oli markii sisenemisest saadik söögitoas viibinud, märku teine pudel avada.
Suurte raskustega õnnestus markiil end tagasi hoida vähem väärtuslikku veini soovitamast.
“Soovite midagi süüa?” küsis Hester talle meelitavalt naeratades.
Markii raputas pead.
“Mind juba kostitati suure, oletatavasti Tahiti moodi valmistatud banketiga, kus aga kahtlemata domineerisid prantsuse ja inglise vaim ning mis paraku toimus Briti poolel!”
Näitleja naeris.
“Ja kuidas etendus oli, milord?”
“Pisut amatöörlik,” vastas markii, “kuid mida neitsitelt ikka oodata?”
“Kui nad seda vaid oleksid!” poetas Hester sarkastiliselt vahele. “Ma ei usaldaks Charlotte Hayesit karvavõrdki! Ta püüab ilmselgelt võistelda proua Fawklandiga, kes avas Aurora, Floora ja Saladuse Templid.”
“Ma pole nii eksootilisi naudinguid proovinudki,” nentis härra Merridon, “kuid härra Sheridan ütles, et Floora Templis on päris lõbus.”
“Seal hoiab proua Fawkland vanemaid, väljaõpetatud ja kogenumaid tüdrukuid,” selgitas Hester.
Markii ilme väljendas igavust.
Ta oli kuulnud oma sõpru ülistamas uusima lõbumaja omadusi, mis vähemalt näisid viitavat bordellile.
Aurora Tempel pakkus väga noori tütarlapsi. Floora Templis olid vanemad tüdrukud ja Saladuse Tempel pidi olema eksootiline ehk, nagu markii arvas, pahele meelitav.
See oli koht, mis ei pakuks talle kunagi huvi. Kuid praegu Ridge’i lossi külastamisele mõeldes meenus markiile, et keegi oli klubis talle maininud, et Caspar Trydell on Saladuse Templi püsiklient.
Vahuveini rüübates täheldas markii, et söögiruumis oli mõrkjas lõhn veelgi tugevam kui hallis.
Ta vaatas, mida Hester ja tema kaaslane sõid, ja taipas, et tegu oli seajalgadega, toiduga, mis oli temas alati vastumeelsust tekitanud.
Nagu markii mõtteid aimates ütles Hester:
“Andestage, milord, kui mu menüü valik teid riivab, kuid Frankil ja minul on selles suhtes ühine maitse, samuti meeldib meile angerjasupp, millega me oma õhtusööki alustasime.”
See oli teine toit, mis markiis vastikust tekitas.
Ta oli angerjaid näinud liigagi sageli pärast nende püüki Thamesist, kui neid müüdi mereandide lettidel kaldapealsel ja all dokkide juures.
Nad meenutasid talle madusid, keda ta kartis juba lapsest saadik, mil rästik salvas metsavahti, kellega ta jahile oli läinud.
Markii polnud kunagi unustanud mehe kohkumist, mis hiljem oli läinud üle surmaheitluseks, ja tema elu oli rippunud nädal aega juuksekarva otsas.
Maod ja angerjad seostusid markiil kõigega, mis oli ebameeldiv ja vajas vältimist. Järsku avastas ta, et tal pole enam mingit soovi Hesteri juurde kauemaks jääda.
Frank Merridon oli juba taibanud, et talle anti märku lahkuda, ja tõusis rutakalt veiniklaasi tühjendades püsti.
“Pean koju minema,” ütles ta. “Mul on homme hommikul proov.”
Hester saatis talle vabandava pilgu.
Härra Merridon oli teatris tähtis tegelane ja Hester ei tahtnud teda solvata. Sama ajal oli üsna ilmne, et Frank Merridon oli markii ilmudes üleliigseks muutunud.
Markii oli samuti püsti tõusnud.
“Ka mina pean hommikul vara teele asuma,” nentis ta, “ja seega palun teid, et lõpetaksite oma õhtusöögi, mida ma jätan teid rahumeeli tegema.”
“Ei, ei! Te ei tohi lahkuda!” keelas Hester kiiresti.
Markii läks ukse poole ja Hester järgnes talle, pannes käe mehe käsivarrele, et talle otsa vaadata.
“Palun jääge,” palus Hester.
“Tulin teile, Hester, vaid ütlema, et pean homme varahommikul Londonist lahkuma,” lausus markii. “Jään ära umbes nädalaks.”
“Te sõidate minema? See on väga ootamatu!”
“Mul on ühes oma valduses mõni tähtis asi ajada,” ütles markii. “Andestage, et katkestasin teie niivõrd meeldiva olengu. See oli minust mõtlematu, kuid loodetavasti te mõistate.”
Rääkides hoidis markii kätt suu ees, ja need, kes teda hästi tundsid, võinuksid Hesterit hoiatada, et ülimalt viisakas markii oli kõige ohtlikum.
Markii astus mööda kitsast hallipõrandat, Hester ärevalt tema järel.
“Kas te ei võiks ainult natukeseks jääda?” küsis Hester, kui nad olid söögitoa kuuldekaugusest välja jõudnud. “Ma tahan teid, nagu te väga hästi teate! Ma tahan, et te minu juurde jääksite!”
“Mõni teine kord,” ütles markii