Sinisilmne nõid. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
olenemata põhjusest, mis oli võimaldanud markiil praegu vankri ees olevad hobused osta, rõõmustas markii, et oli nad enda valdusse saanud.
Kahtlemata olid nad silmapaistvad, ja markii otsustas järgmine kord Newmarketis hobuste võidusõidul osaleda teadmisega, et tema hobustele ei ole vastast.
Nüüd sõitis markii mööda kitsaid, käänulisi teid, kus tal tuli kõik oma oskused mängu panna.
Möödunud Danburyst ja olles teel Purleighi, jõudis ta Blackwateri jõe lõunakaldale viivale maanteele.
Nüüd asus markii tuttavas piirkonnas, sest tema mõisa piirini polnud enam palju maad.
Enne seda aga tuli tal läbida väike, talle mitte kuuluv Steeple’i külake, millele lähenedes silmas markii oma üllatuseks tee peal enda ees liikuvat suurt rahvahulka.
Sel päevasel ajal, mil enamik talupoegi töötas põllul, tundus kummaline, et nad olid külla kogunenud.
Hobuseid ohjadest tagasi hoides turgatas markiile pähe mõte, et tegu oligi ehk ühe võimalikuks mässuks kujuneda võiva rahutusega, millest lossis töötav volinik härra Grahamile oli kirjutanud.
Siis märkas markii, et rahvas, kes koosnes pikki särke kandvatest meestest ja pearätikutega naistest, lohistas kedagi või midagi endaga kaasa.
Grupi ümber tiirutavad väikesed poisid kisasid ja loopisid ohvrit teepervelt võetud murutükkide ja poriga.
Inimesed olid oma tegevusse niivõrd süvenenud, et märkasid markii hobuseid alles siis, kui nad neile peaaegu otsa sõitsid.
Mõned grupi tagaotsas liikuvad mehed pöördusid kabjaplagina peale ringi, andsid teistele lähenevatest hobustest teada ja rahvas tõmbus sõidutee serva.
Inimeste näoilmed veensid markiid, et tegu on tõepoolest mässuga, ja sundisid teda hobuseid seisma jätma ning valjul, käskival toonil, mis ei saanud ühelgi kohalviibijal kõrvust mööda libiseda, küsima:
“Mis siin toimub?”
Üks vankri kõrval seisev vanem mees nägi välja natuke intelligentsem kui ülejäänud ja markii kõnetas teda:
“Ma olen Aldridge’i markii,” ütles ta, “ja olen teel Ridge’i lossi. Mis lahti on? Miks te tööd ei tee?”
Kui markii oli end tutvustanud, tõstis eakas mees instinktiivselt käe ja võttis enne esitatud küsimusele vastamist klopitud viltkübara aupaklikult peast.
“Meil o’ nõid kaasas, milord!” ütles ta. “Me viima ta vettekastmisele!”
“Nõid?” imestas markii. “Kust te teate, et ta nõid on?”
Rääkides meenus markiile, et Essex on tuntud oma ebausklike inimeste poolest ja maakonna Elizabethi aegadesse ulatuvat ajalugu iseloomustas nõiakunsti harrastamine ja nõidade tagakiusamine.
“Me leidsime ta druiidikivide pialt, milord,” vastas mees. “Ta magas seal pärast ohverdamist. Tema kõrval olli kukk – Bel Maldeni oma – ja tema kleit olli üleni verine!”
Markii viskas ohjad tallipoisile ja astus vankrist maha.
“Ma vaatan ise järele.”
Ta oli veendunud, et tegemist pole nõia, vaid õnnetu vana naisega, kes oli võib-olla peast segi ja natuke seniilne. Naine oli sattunud külaelanike põlu alla lihtsalt sellepärast, et elas üksi ja nad kartsid teda.
Markii pikk, aukartust äratav isik sundis külaelanikke, kes olid ta vankri peatumisest saadik vaikinud, talle teed andma kohani, kuhu nad olid nõia maha pannud.
Toore kohtlemise ja visatud muda ning prahi tõttu nägi nõia keha, mida kattis rõivas, mis oli kunagi olnud tume mantel, iseäranis ebameeldiv välja.
Tõtt-öelda esmapilgul arvas markii, et naine on suure tõenäosusega juba surnud.
Markii teadis, et nõidade vee alla kastmine oli keskaegne ja äärmiselt julm katse.
Oletatav nõid, kel olid riided seljast kistud ja nöör ümber piha seotud, paisati tiiki usus, et kui ta vajub põhja, on ta süütu ja kui ta jääb pinnale, on ta süüdi.
Kui nõid vajus põhja, nagu loodeti, tõmmati ta kaldale ja korrati katset senikaua, kuni ta uppus.
Markii täheldas, et murul lebaval naisel olid pikad tumedad juuksed, mis võisid vihjata üleloomulikele võimetele, kuid igatahes ei paistnud need kuuluvat eakale naisterahvale.
Markiile torkasid silma ka mõned heledamad kiharad. Siis silmas ta naise pealael punast verelaiku, mis pani tahes-tahtmata arvama, et talle oli julmalt mõne relvaga pähe löödud.
“Olete seda naist kahtlemata jõhkralt kohelnud!” lausus ta süüdistavalt eakale mehele, kes oli talle nõia juurde järgnenud.
“Meie seda mitte tein’d, milord,” vaidles vanamees vastu. “Ta olli sedamoodu juba, kui me ta leidsime, ainult naised kriimustasid teda natike, et näha, kas tal o’ verd.”
Nagu markii teadis, oli see teine katse, sest nõial arvati olevat teatud kehaosad, mis ei veritse isegi nõelaga torgates.
Oli üsna tavapärane, et kohtumõistja ette veetava nõia nägu ja käsivarsi kriimustati.
“Ta kleit olla ol’d üleni kuke verd täis,” lisas vanamees, nagu püüaks meeleheitlikult markiid veenda nende teo õigsuses.
Kahtlemata tundsid talupojad nüüd pisut hirmu.
Nad teadsid väga hästi, et neil polnud mingit õigust omal käel kohut mõista; naist nõiaks pidades oleksid nad pidanud ta kohtuniku ette viima, et tema suhtes saaks algatada kohtuprotsessi.
Essexis tunti uhkust selle üle, et esimene suurem nõiaprotsess oli toimunud 1556. aastal Chelmsfordis ja läbi sajandite oli teada arvukalt näiteid koletutes nõiatempudes kahtlustatavate Essexi nõidade kohtuprotsesside kohta.
“Ma tahan teda vaadata,” nõudis markii.
Eakas mees kummardus alla, keeras naise selili ja lükkas ta näole langenud pikad tumedad juuksed eemale.
Markii taipas kohe, et tegu on mitte vana, vaid väga noore naisega.
Tema näol oli nii palju kriimustusi, et ta põsed ja otsmik olid verised. Ent vaatamata sellele märkas markii naise täiuslikke näojooni ja seda, et tema näonahk oli sealt, kus see polnud verega määrdunud, täiesti valge.
Vaevalt, mõtles markii, et ta on vanem kui kaheksateist. Tüdruku väikese sirge nina ja tiivuliste kulmude juures oli midagi peent ja õrna ning tema väike mingitud nägu tegi võimatuks mõtte tema liidust saatanaga.
“Vaatab verd – verd, milord!” sõnas vanamees naise kleidile osutades.
Tüdruk kandis kleiti, mis markii arvates vihjas sellele, et ta ei kuulunud oma tagakiusajatega samasse ühiskonnaklassi.
Kleidil oli musliinkrae, mille jõhkrad käed olid lõhki rebinud ja ära määrinud, kuid mis oli tüdruku valget kaela ümbritsenud, ja seelikuosa keskel torkas silma suur verelaik, mis kahtlemata pärines surnud kukelt.
“Kas ta oli druiidikividel?” küsis markii.
“Jaa, milord, noor Rod leidn’d ta, kui tööle läks. Ta kutsus teised ja nad näin’d, et ta on nõid. Ükski ing piale nõia, milord, öössi druiidikividel mitte laman’d!”
Markii teadis, et see on tõsi.
Teiselt poolt jõge paistval lagedal maatükil seisvate hiiglasuurte kivide kohta teadsid ebausklikud inimesed igasuguseid lugusid rääkida.
Markii ise oli alati uskunud pigem seda, et viikingid olid need sinna piirikivideks kokku kandnud.
Ent kohaliku talurahva meelest oli tegu druiidide ajast pärineva ohverdamiskohaga ja öösel kivide juurde minek tundus sama hirmutav kui pimeduse saabudes tunde surnuaias veeta.
“Kas ta lamas juba seal teadvusetult?” päris markii.
Kõneldes pani markii tähele, et nõial olid väga pikad