---

Скачать книгу

---

avas ponnistades silmad.

      “Millest? Mis kell on?”

      “Arvan, et umbes kuus.”

      “Kuus? Püha taevas, Tormaja, mis juhtus?”

      “Otsustasin maid uurima minna ja tahan, et tuleksid kaasa!”

      “Maid uurima?”

      Harry Settingham ponnistas end patjade najal istukile ja küsis:

      “Mis sind rööpast välja on viinud?”

      “Ei midagi,” vastas hertsog. “Olen lihtsalt otsustanud, et tahan minema saada kõigi nende toimetuste juurest, mida me nädalast nädalasse ja kuust kuusse üksluise järjekindlusega oleme teinud.”

      “Arvan, et oled hull!” prahvatas Harry Settingham.

      “Ma ei suuda ette kujutada midagi vähem üksluist kui sinu elu! Eelmisel nädalal pidasid jahti Leicestershire’s, ja kui maa liiga külmunud pole, peaksime homme ka jahile minema, ning sina räägid lahkumisest!”

      “Lähen kohe Egiptusse!”

      “Egiptusse?” karjatas Harry. “Kuid miks küll?”

      “Arvan, et see on huvitav ja tahan vaaraode maad näha.”

      “Ma pole kindel, et tahan vaadata vanu varemeid,” ütles Harry. “Bertie käis seal eelmisel aastal ja ütles, et see paik oli “surnud ja elus”, ainult Kairos leidus kenakesi tantsijannasid.”

      “Ma ei lähe sinna selleks,” lausus hertsog. “Mul on tõsi taga, Harry, tahan näha Egiptuse minevikku ja ka muid maailmajagusid.”

      “Kas sa oled Myrtle’ist tüdinud?” küsis Harry, nagu oleks ta äsja selle mõtte peale tulnud.

      “Olen Myrtle’isse väga kiindunud,” sõnas hertsog kindlameelselt, “kuid Thetford palus teda endale naiseks ja soovitasin tal nõustuda.”

      “Ah et ta on siis niikaugele jõudnud?” märkis Harry. “Sest saadik, kui sa Myrtle’i üle lõid, veeti White’sis kihla selle peale, et mees kaotab tema vastu huvi.”

      “Võid alati kindel olla, et mis iganes järeldusele jõuavad White’si klubi liikmed, kel pole midagi muud teha, on see muutmatult vale!”

      Harry naeris.

      “Tegelikult tahad sa öelda, et ei salli, kui nad sinu eraelust räägivad. Püha taevas, Tormaja, peaksid ju teadma, et tood nende muidu üsna igavasse ellu valgust ja naeru.”

      Hertsog naeris samuti, justkui ei saaks ta sinna midagi parata.

      “Oletan, et sellisel juhul pean olukorraga leppima,” märkis mees. “Kuid sa pole veel mu kutset vastu võtnud.”

      “Sinuga koos Egiptusesse minna? Muidugi, kui sa seda soovid. Kelle sa veel kaasa võtad?”

      “Ma pole päris kindel,” ütles hertsog. “Tahaksin seda sinuga arutada.”

      “Säärasel hommikusel kellaajal?”

      “Kuna tahan lahkuda niipea kui võimalik, peab kutsed kohe välja saatma.”

      Harry nõjatas pea padjale ja naeris.

      “See on nii sinu moodi, Tormaja! Enamik inimesi, kes kavatsevad minna mõneks ajaks välismaale, eriti sellisesse kohta, kus nad pole varem käinud, kulutavad ettevalmistustele kuid. Hea küll, sinu võit! Ja ma ei protesti oma “ilu-une” kaotamise pärast.”

      “Võid selle reisil korvata,” sõnas hertsog südametult. “Nii, kes võiks oletatavasti päris pika aja jooksul ikka lõbus olla?”

      Enne nelja inimese väljavalimist käis tunnine arutelu.

      Harry Settingham oli olnud kogu elu hertsogi lähim sõber. Nad olid koos Etonis käinud, läinud edasi Oxfordi ja teeninud kolm aastat kuninglikus ratsaväes, kuni hertsog päris tiitli.

      Kuigi Tormaja oli nautinud oma rügemendi seltsimehelikkust, igatses ta sõjategevust, mis neile aga osaks ei saanud, kuna kuninglikku brigaadi saadeti väga harva välismaale.

      Välilaagrid ja manöövrid ei asendanud seda, ja Harry teadis, et Tormaja näris juba suulisi, kuid pärast isa surma võis ta väärikalt ja laituseta erru minna.

      Kuna kaks meest olid nii suured sõbrad, oletati, et Harry Settingham järgib hertsogi eeskuju.

      Üldsus tunnistas Harry talitsevat mõju Tormajale, kuid ainult tema teadis, et tegelikult polnud eriti intellekti osas harukordsele mehele kellelgi mingit mõju.

      Kui Myrtle Garforth vaid oletas, et hertsog polnud kunagi olnud armunud, siis Harry oli selles kindel.

      Ta ütles enesele, et hertsogil polnud suuremat lootust leida teda rahuldavat naist, kui oli nii palju neid, kes pakkusid Veenuse kehalisi veetlusi, kuid ei suutnud köita ta meelt sama moodi kui keha.

      Kui Harry kuulas hertsogit Egiptuse-reisi plaanimas, ütles ta enesele, et oleks pidanud seda ette arvama, kuna teadis Tormaja huvi Myrtle Garforthi vastu paratamatult kahanemas olevat.

      Harryle oli Myrtle alati meeldinud ning ta mõtles temast kui ühest kenamast ja arusaavamast naisest kõigi kenade olevuste seas, kellest hertsog oli olnud vaimustatud.

      Myrtle oli sõbralik teiste naiste ja lahke hertsogi sõprade vastu, ning mees polnud kunagi kuulnud, et naine oleks kellelegi midagi sapist või paha öelnud.

      Samas, kuigi naine oli keskmiselt intelligentne, polnud ta palju lugenud.

      Vähesed naised olid, sest paratamatult oli nende haridus usaldatud ühele vähetasustatud koduõpetajannale, kellelt oodati õppekava kõigi ainete õpetamist.

      Selline oli harilik ja heakskiidetud tava kõigis aristokraatsetes perekondades, iga sent kulutati poegadele ning tütardele jäeti nii vähe kui võimalik.

      Tüdrukuid hoiti koolitoas, igapäevasest elust eemal kuni hetkeni, mil nad debüteerisid ning pidid lilledena õide puhkema ja “väljatulekust” alates kahe aasta jooksul suursuguse seltskondliku abielu sõlmima.

      Selle korraldasid loomulikud nende emad, võttes tütarde tundeid arvesse vähe või üldse mitte.

      Alles siis, kui tütardel oli sõrmus sõrmes ning nad võisid nautida teiste noorte abielunaiste seltsi, arenes neis loodetud rafineeritus ja tasakaalukus.

      Harry oli sageli mõelnud harukordsele tõigale, et tüdrukutest said elegantsed ja vaimukad daamid, kelle lihv ja peenus tõstsid nad esile ka teistes maades.

      Walesi printsi ümber kogunenud daamid olid nende omaduste näitlikud eeskujud ning kuigi Tormaja ja Harry olid peaaegu sugupõlve võrra nooremad, eeldasid nad oma kaasaegseilt sama taset.

      “Kahju, et Myrtle’iga nii läks,” mõtles Harry nüüd, “kuid kahtlemata leidub talle peatselt asendaja.”

      Valjusti küsis ta:

      “Kas sa tõesti kavatsed oma seltskonda arvata ka leedi Cairnsi?”

      Kui hertsog naise nime esmakordselt mainis, oli ta kõhelnud, kuna mõtles, et kuigi naine oli erakordselt kaunis, polnud tal võib-olla sama lahket loomust kui Myrtle’il.

      Lily Cairns oli äratanud hertsogi tähelepanu eelmisel nädalal, kui teda naisele Marlborough House’is esitleti.

      Enne põhja pool elanud, oli naine Londonis uus, kuid ta välimuses polnud midagi talupoeglikku.

      Punaste juuste, valge naha ja pisut salapärase naeratusega naine oli avalikkuse ette ilmudes äratanud kõigi, eriti printsi tähelepanu.

      “Kas see on teie esimene külaskäik Marlborough House’i?” oli Harry kuulnud tema kuninglikku kõrgust oma sügaval, pisut kurguhäälel ütlemas. “Ja ma sain aru, et olete äsja Londonisse saabunud.”

      “Elasin Šotimaal, teie kõrgus.”

      “Ja kas “haggise1 maal” on nii palju pakkuda, et pidite meid siin lõunas hooletusse jätma?” päris prints.

      Lily

---

Скачать книгу