Armastuse jõgi. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
leedi Cairns oma kaaskonnaga kaheldamatult flirtis.
Kuigi mees polnud toona seda mõistnud, teadis ta nüüd, et tol hetkel oli Myrtle’i saatus otsustatud ja Tormajat köitis järjekordne uus kena näolapp.
Harry küsimusele vastates ütles hertsog üpris tõsiselt:
“Lily Cairns on nii kaua Šotimaal elanud, et peaks nüüdseks olema teatud raskustega harjunud, kuigi vaevalt et neid Merineitsi pardal eriti palju oodata oleks.”
“Loodan, et mitte,” lausus Harry. “Kui pean kannatama ebamugavusi, ei kavatse ma sinuga kaasa tulla.”
“Pärast eelmist eriti isekat märkust,” sõnas hertsog, “plaanin ma su viia kõrbesse kaameliga sõitma. Hakkad pehmeks muutuma, Harry, ja see teeks sulle kindlasti head, samuti nagu püramiidi tippu roniminegi.”
“Ma keeldun sellest tobedast sõidust rohkem rääkimast,” kurtis Harry. “Tahan edasi magada. Korralda, mida tahad – võta kaasa kõik, kes lõbustavad sind, ja mitte mind, nii et sa kahekümne nelja tunniga end surnuks ei igavle, ning ma olen valmis, oo isand, sinu käske täitma!”
Hertsog naeris.
“Hea küll, Harry, maga edasi. Hoolitsen kõige eest, kaasa arvatud ahvatlev huuri sinu lõbustamiseks.”
“Võid muretseda ta Kairost,” vastas Harry. “Pea meeles, Tormaja, enamik naisi ei näe merehaigetena kuigi hea välja!”
Hertsog naeris jälle, läks akna juurde, tõmbas kardinad taas ette ja lahkus toast.
Harry sulges silmad, kuid ei jäänud loomuvastaselt sugugi mitte otsekohe magama.
Selle asemel mõtles ta, et oli nii hertsogi moodi äkitselt uutele karjamaadele suunduda.
Tegelikult oli see üks neist omadustest, mis muutsid mehe huvitavaks, kui ta nagu väike poiss hiilis kõigist oma kohustustest kõrvale ja alustas mõnda uut seiklust ilma vähimagi kõhkluse või ettearvamiseta, kas järgneb edu või läbikukkumine.
See tegigi elu koos hertsogiga nii huvitavaks, mõtles Harry. Seejärel jõudis mees järeldusele, et üllatavalt polnud midagi taolist varem juhtunud.
Praeguseks oli möödunud juba aasta, kui hertsog oli viimati käigupealt tormanud tegema midagi sellist, mida keegi oodata ei osanud.
Mehe peaaegu täieliku paigaloleku põhjustas hertsogi seitse või kaheksa kuud kestnud erakordselt kirglik armusuhe ühe tuntud poliitiku naisega enne Myrtle’it.
Selle pikaajalisuse põhjus peitus selles, et nad ei saanud nii palju koos olla, kui soovisid.
Kuigi naise abikaasa oli alamkojas sobivalt hõivatud, pidi naine temaga päris palju aega valijaskonna seltsis veetma ning teda välismaareisidel saatma.
Üllataval kombel, kuna see oli tavatu, näis Tormaja naise äraolekul vaid temasse rohkem kiinduvat ja ootas kannatamatult naise naasmist.
Harry oli tollal mõelnud, et naine vääris ilmselgelt ootamist.
Kahekümne seitsmeselt oli ta ilu tipus, pooleldi vene päritolu andis naisele saladusliku võlu, mis näis hertsogit magnetina tõmbavat.
Ja siiski, isegi selle naisega, nagu kõigi teistegagi, oli suhe maha käinud ja kuigi keegi polnud üllatunud, oli Harry paratamatust ette aimanud.
Tormaja oli leidnud, et käesolevast naisest polnud enam midagi uut teada või avastada ja ta huvi kadus.
Harry oli teadlik, et hertsog võttis tegelikult teda armastavatelt naistelt kõik, mis neil anda oli, ja kui mehe uudishimu oli rahuldatud, vajas ta uut stiimulit kelleltki teiselt.
Kuigi Harry tundis sõbra vastu suurimat imetlust ja sügavat kiindumust, mõtiskles ta vahel, kas loodus polnud Tormajat mitte liiga rikkalikult õnnistanud.
Polnud õiglane, et ühele mehele oli nii palju antud, ja ta lootis leida enda teisikut naise kehas.
Kuid polnud ju mõtet muretseda mehe pärast, kes näis nii õnnelik, ja nautis elu joovastusega, mis nakatas kõiki, kes temaga kohtusid.
Kui hertsog tuppa astus, näis tempo tõusvat. Naised lõid särama ja muutusid hingestatumaks, mehed vaimukamaks ja lõbusamaks.
Harry oli sageli mõelnud, et kui hertsog oli külas, võis ka kõige harilikum ja igavaim pidu muutuda.
Seepärast palvetasid kõik perenaised, et hertsog nende kutse vastu võtaks ja olid teda nähes tõeliselt ülevas meeleolus.
“Egiptus!” hüüatas Harry endamisi. “Miks küll tahab Tormaja kõikvõimalikest kohtadest just sinna minna?”
Mees isiklikult leidis, et varemed olid muutmatult masendavad, ja sajanditaguste surnute muumiad polnud seda sorti naised, kes hertsogit huvitaksid.
Siiski, see oli midagi uut!
Ta polnud kunagi Egiptuses käinud, hertsog samuti, ja sõit Merineitsiga aurujõul mööda Niilust ülesvoolu erines kindlasti rebasejahist või Tormaja suurepäraste hobuste jälgimisest, kui nad kevadist jahivõidusõitu liiga kergesti võitsid.
“Pealegi on tal Lily!” lausus Harry endamisi.
Mees sulges silmad ja jäi magama.
Teine peatükk
Lily Cairns astus välja vanamoelisest tõllast, millega ta parki jalutama oli sõitnud, ja sammus sooblinahkset muhvi käes hoides aeglaselt mööda treppi üles ning sisenes Belgrave Square’il asuva maja esikusse.
Ülemteener, hallijuukseline ja vanuse tõttu pisut kumaras, lausus kurdi inimese valjul häälel:
“Teil on külas Darlestoni hertsog, mu leedi!”
Lily seisatas hetkeks. Seejärel küsis ta meelerahuga, mida tegelikult ei tundnud:
“Kas tema hiilgus on salongis?”
“Jah, mu leedi.”
Lily kõhkles, siis jooksis trepist üles oma magamistuppa väledusega, mis kajastus ka südamelöökides, tõmmates enne ukse juurde jõudmist seljast pika karusnahkse äärisega mantli.
Naine heitis nii mantli kui ka muhvi voodile ning läks kiiresti tualettlaua juurde oma väga veetlevat kübarat peast võtma.
Seda tehes silmitses ta oma kujutist peeglis, ja ta silmad, mis olid äsja olnud elevusest suured, tõmbusid keskendudes pisut pilukile.
Seda oligi naine oodanud. Selle nimel oli ta palvetanud!
Nüüd ootas allkorrusel teda hertsog, ja naine oli astunud esimese sammu oma eesmärgi poole.
Lily Cairns oli kaval, kaalutlev ja rahuldamatult edasipüüdlik. Viieteistaastaselt oli ta otsustanud mitte lasta end vaesusel põrmustada ega elada ebamäärast elu eikellenagi Perthshire’ kõnnumaal.
Naise isa Roland Standish oli härrasmees, kuid vaesunud. Kui Lily oli kaheteistaastane, oli isa spordihuvilise mehena vastu võtnud esindajaameti Sir Ewan Cairnsi laialdases maavalduses.
Enne seda olid nad elanud lõunas, kuid ta isale ei meeldinud olla liiga vaene selleks, et võimaldada endale ratsutamist ja jahipidamist ning tal oli olnud järjest raskem külastada parimaid klubisid ja isegi Londonis oma eluaseme üüri maksta.
Lily ema oli õnneks surnud, kui tüdruk oli veel väga väike.
Nutika lapsena taipas Lily peatselt, et tema emaga oli seotud mingi saladus ja ta isa sugulased rääkisid emast alati kipras suuga.
Teised vihjasid, kuigi nad seda otse välja ei öelnud, et Lilyl ja ta isal oli vedanud, et ema enam elus polnud.
Kui Lily tädidelt aru päris, ütlesid nad vaid, et ta ema oli “jumala juurde“ läinud.
Kuid nende hääletoonist ja silmavaatest oli selge, et nende arust oli ema pigem sootuks teises kohas.
Alles suuremaks kasvades sai Lily teada, et ema oli olnud veinikaupmehe tütar, kellele isa raha võlgnes.
Ema oli olnud väga veetlev ja kui veinikaupmees avastas, et ta tütre oli võrgutanud üks ta suuremaid