Armastuse jõgi. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
ma kunagi Londonisse lähen,” tõotas Lily endale, “on Darlestoni hertsog esimene mees, kellega kohtuda püüan!”
Kui Sir Ewan suri pärast üheksa-aastast abielu, olid naisel plaanid valmis.
Lily taipas, et mees vananes ning lumi ja talve külmad tuuled sundisid teda sageli voodisse jääma, ja oli olnud piisavalt nutikas, et koguda tulevikuks kõike, mida sai.
Kuigi Sir Ewan polnud seda kordagi rohkem maininud, ei unustanud naine mehe juttu, et saab naisele väga vähe pärandada, ja kui testament ette loeti, leidis Lily selle kahtlemata tõe olevat.
Naisele jäi umbes 500 naela aastas, samas kui kogu vara lossis kuulus Alisterile, kes ilmus isa matustele ja võttis juhtimise oma kätte sellisel moel, et Lily mõistis sõnadetagi oma päevi siin majas lõppenuks lugeda.
Õnneks oli ta juhtuvat ette aimanud ja teinud plaane Londonis peatumiseks.
Pärast Sir Ewaniga abiellumist oli naine teada saanud, et mehel on õde, kes abiellus ühe Edinburghi lossis teeniva vanemohvitseriga.
Kui kindral Sir Alexander Rushton erru läks, kolis ta naisega Londonisse, kus neil Lily teada oli maja Belgrave Square’il.
Lily oli veennud Sir Ewanit, kes oma õemeest eriti ei sallinud, sugulased 12. augustiks, rabapüü hooaja alguseks külla kutsuma.
Esimesel aastal nad keeldusid, teisel aastal tulid, ja Lily oli kõikvõimalikul viisil vaeva näinud, et oma meheõele meeltmööda olla ning teda võluda.
Kahtlemata oli leedi Rushton pahaks pannud oma venna uut abielu ja veel lapselapse-vanuse tüdrukuga.
Kuid Lily aupaklikkus, abikaasa ilmne ja tänulik jumaldamine ning ta iha meeldida oleksid võinud sulatada ka palju kalgima südame kui lasteta naisel.
“Oled olnud mu vastu nii kena… nii suurepärane…” lausus Lily jälle oma lapselikul häälel, kui leedi Rushtonil oli aeg lahkuda.
“Hakkan sust puudust tundma,” lisas ta pentsikult peaaegu nuuksatades.
“Ja mina sinust, kallis,” sõnas leedi Rushton. “Palun Ewanit, et ta tooks su Londonisse meie juurde külla. Kui see pole võimalik, püüan oma meest veenda, et mõnel aastal uuesti naasta.”
“Oh, palun, palun tee seda!” anus Lily.
Ta kostis nii siirana ja mõneti ka haletsusväärsena, et leedi Rushtoni emainstinktid ärkasid ning ta vastas aastaid korrapäraselt Lily ülevoolavatele kirjadele põhjast.
Pärast Sir Ewani surma oli Lily leedi Rushtonile kirjutanud ja küsinud, kas ta võiks Londonisse tulla ja nende juures elada, vastuseks oli spontaanne kutse peatuda nende juures nii kaua, kui meeldib.
Lily ei kiirustanud. Ta oli saanud täpselt seda, mida tahtis ning tal polnud mingit kavatsust saabuda Londonisse rõivastatuna musta, milles ta tundis end alati masendatuna.
Selle asemel läks ta Edinburghi ja peatus mõne üsna igava sõbra juures, kes olid tal tekkinud mitme reisi jooksul, nad austasid teda tagaplaanile jäämise ja väga vaikse käitumise eest ning mõistsid, et tal polnud enda peale kulutamiseks raha.
Nende antud kingitused võttis Lily vastu nõnda vaimustatult, et nii tema võõrustajast peremees kui ka perenaine ja paljud nende sõbrad olid endalegi ootamatult “vaese väikese lese” vastu väga helded.
Kuus kuud möödusid kiiresti ja niipea kui Lily võis riietuda poolleinalistesse rõivastesse, raputas ta Edinburghi tolmu jalgelt ning suundus erutusvärinal lõunasse.
Leedi Rushton võttis ta avasüli vastu.
Kindral oli selleks ajaks juba peaaegu täiesti vigane ja naine ootas pikisilmi teise naise seltskonda, isegi kui too oli palju noorem.
Mida ta aga ei oodanud, oli see, et Lilyl polnud vähimatki kavatsust istuda kamina ees ja lobiseda või näputööd teha, vaid ta oli otsustanud seltskonna tormijooksuga vallutada.
Selleks ajaks tundis Lily juba suurepäraselt oma kütkestavust.
Kuna enam polnud vaja mängida saatusest murtud, pidevalt pisarate piiril oleva lese osa, võis ta hoida pead püsti ja nõuda tähelepanu, milleks tal kena näo omanikuna õigus oli.
Kuuekuise leinaperioodi iga hetke oli ta veetnud õppides kõike mis võimalik seltskonnaelust, kus ta särada kavatses.
Lugu sellest, kuidas proua Langtry oli oma iluga köitnud algul kunstiilma tähelepanu ja lõpuks printsi südame, juhatas Lilyle teed isikliku eduni.
Ta polnud nii narr, et ahvida vaid ühe musta kleidiga järele proua Langtryt, vaid otsustas, et rõivastub ainult valgesse, kuna oli kindel, et tema punaste juustega näib see imeväärne.
Ta oli liiga läbinägelik, et teeselda rafineeritust, mida tal polnud.
Ta oli juba selgeks saanud, et kõik, nii mehed kui ka naised, armastasid hoolitseda inimese eest, kelle arvasid olevat malbe ja alandliku.
Lily meelitas leedi Rushtonit anumisega abistada teda uue abikaasa leidmisel.
“Olen nii rumal ja andetu,” ütles ta kurvalt. “Ma tean, et peaksin olema võimeline mingil moel veidi raha teenima, kuid kuna see näib võimatuna, pean leidma endale mehe, kes on piisavalt lahke mind endale naiseks paluma.”
“See ei tohiks olla raske,” ütles leedi Rushton Lily anuvaid silmi ja valget nahka vaadates.
“Kahjuks ei tea ma ühtegi noort vallalist meest,” jätkas Lily, “ja kui me Edinburghis peatusime, olime loomulikult alati koos kalli Ewani sõpradega – tegelikult poleks ma kunagi vaadanud kedagi teist peale tema!”
“Kardan, et olen olnud pidudel käimisega üsna hooletu sest saadik, kui Alexander haigeks jäi,” vastas leedi Rushton. “Kuid nüüd peaksin sinu nimel pingutama, ja olen kindel, et mu sõbrad aitavad mind.”
Kuna Sir Alexander oli olnud väga silmapaistev sõdur, polnud leedi Rushtonil raske appi kutsuda tema kaasohvitseride naisi ja korraldada nii, et Lilyt kutsuti tantsupidudele, peoõhtutele ja vastuvõttudele.
Lily läks sisseosturetkele ja ostis oma vaimustavat figuuri paljastavaid kleite ning juuste värvi rõhutavaid kübaraid.
Leedi Rushton oleks olnud väga üllatunud, saades teada, kui palju oli Lilyl raha salajasel pangakontol.
Naine oli mehe tagant süstemaatiliselt varastanud alates hetkest, mil too esmakordselt haigestus.
Ta tegi seda nii kavalalt, et mees ei kahtlustanud hetkekski.
Naine oli nõu pidanud ka juristiga. Mees oli noor ja vastuvõtlik ning kui naine oli talle nukralt rääkinud, et eakas abikaasa jätab talle päranduseks vähe raha, oli jurist väga abivalmis.
Naine pakkus juristile tasu, kuid selle asemel mees hoopis suudles teda, enne kui ta lahkus ja see meeldis Lilyle.
Kui Sir Ewan oli suremas, jäi naine juristi nõuandel abikaasa nimel suuri summasid võlgu, ja kui pärand pojale läks, kustutati need võlad esmajoones.
Igal peol parvlesid mehed Lily ümber, silmitsedes teda peitmatu imetlusega, mis oli pärast aastatepikkust ootamist nagu päikesepaiste läbitung tumedatest pilvedest.
Lily oli küllalt tark, tähtsustamaks hetkel naisi, ja ta näitas end nii veetleva ja liigutavana, et seltskonna matroonid, kes oleksid võinud Lily nina ees väga lihtsalt uksed sulgeda, kutsusid teda kõigile lõbustustele.
Kõrgseltskond oli väike ning teadet uue näo ja iluduse saabumisest anti suuliselt edasi Belgraviast Mayfaire’i, Mayfaire’ist St. James’si.
Lilyst sai nimi, mida mainiti samaaegselt professionaalsete kaunitaridega nagu leedi Randolph Churchill, proua Cornwallis West ja leedi Dudley.
Seega oli vältimatu, et seltskondlikust redelist üles ronides kohtas naine lõpuks Walesi printsi.
Viibides leedi Rushtoni seltsis pärastlõunasel vastuvõtul, vestles Lily kellegagi, kui kuulis kurguhäält küsimas:
“Ja kuidas teie abikaasal läheb, leedi Rushton?”
Lily