Mõistatuslik süda. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
/title>
“Ma EI abiellu temaga, ema!”
“Virginia Stuyvesant Clay, sa teed nii, nagu kästakse!” kõlas terav vastus.
Proua Clay tõusis kärsitult püsti ning jalutas üle avara rikkalike kaunistustega toa, jäädes siis oma tütrele ainiti otsa vaatama.
“Kas sa ka tead, mida sa räägid, tütar?” küsis ta ja tema hääl oli karm. “Sa keeldud abiellumast inglasega, kellest saab üsna pea hertsog. Hertsog! Kas kuuled? Neid on ainult kakskümmend kuus – või kakskümmend üheksa – ja sinust saab hertsoginna. Proua Astor saab siin õppetunni, kuidas minust kui tühjast kohast mööda vaadata. Päeval, mil ma näen sind tulevase hertsoginnana altari poole astumas, Virginia, tahaksin vist surra, see oleks nii suur õnn.”
“Aga ema, ta pole mind isegi kunagi näinud!” polnud Virginia nõus.
“Mis see siia puutub?” küsis proua Clay. “Võib ju olla aasta 1902 ja uue sajandi algus, aga Euroopas ja loomulikult idas on abielusid alati korraldanud pruudi ja peigmehe vanemad ja see on väga peen meetod, mis toimib kõigi osapoolte puhul ülimalt hästi.”
“Sa tead sama hästi kui minagi, et see mees…”
“Camberfordi markii,” katkestas proua Clay.
“Hea küll, markii,” jätkas Virginia, “abiellub minuga minu raha pärast. Muu teda ei huvita.”
“Kuule, Virginia, niimoodi rääkida on naeruväärne,” vastas ema. “Hertsoginna on minu kauaaegne sõbranna, tegelikult väga ammusest ajast. Sellest on oma kümme aastat möödas, kui me koos sinu isaga Euroopa reisil temaga tutvusime ja ta meid nii suuremeelselt ballile kutsus, mille ta oma lossis korraldas.”
“Teil tuli piletite eest maksta,” katkestas Virginia.
“See ei puutu asjasse,” vastas proua Clay kõrgilt. “See oli heategevusball ja ma pole seda kunagi varjanud. Kuid pärast selle lõppu vestlesin ma hertsoginnaga ja aitasin teda mitmetes tema lemmikloomaprojektides – ja ta oli tõepoolest mulle väga tänulik.”
“Tänulik raha eest,” ütles Virginia vaikselt, kuid proua Clay tegi näo, nagu ei kuuleks teda.
“Ja siis me pidasimegi kirja teel sidet,” jätkas ta. “Mina olen tema hiilgusele saatnud jõulukingitusi, mille eest tema on mind alati väga ülevoolavalt tänanud, ja kui ta kirjutas mulle, et tema meelest on mu tütar juba abieluealine, siis tundsin, nagu sa arvatavasti mõistad, et kõik need tuhanded dollarid, mis ma talle aastate jooksul olen saatnud, hakkavad dividende teenima.”
“Aga minul ei ole mingit soovi olla dividend, ema, ja kuigi hertsoginna võib olla võluv, pole sa kunagi tema poega näinud.”
“Ma olen teda siiski piltide pealt näinud,” vastas proua Clay, “ja ta on väga ilus, kindlasti. Ta pole mingi piimahabemest poisike. Eelmisel aastal sai ta kakskümmend kaheksa. Mees, Virginia! Mees, kes sinu eest hoolitseb ja kannab hoolt ka kogu selle naeruväärse varanduse eest, mis isa sulle jättis ja mis pidi olema täielikult minu kontrolli all kuni sinu abiellumiseni.”
“Oh, ema, kas me peame sellega jälle pihta hakkama? Sina oled rikas, kohutavalt rikas, ja tõsiasi, et isa jättis meile oma varanduse võrdsetes osades, ei mängi tõesti mingit rolli. Niipalju kui mina siia puutun, võid sa kogu minu osa endale võtta – siis on näha, kas see markii ikka veel minust nii väga huvitatud on!”
“Virginia, ma arvan, et sa oled üks kõige tänamatum tüdruk maamunal!” hüüdis proua Clay. “Sul on võimalus, millest unistab iga tüdruk. Sa abiellud Inglismaa, koguni terve maailma ühe kõige tähtsama mehega. Oskad sa ette kujutada, mida su sõbrad ütlevad? Mõtle Millie’le ja tollele Windropi tüdrukule, mis ta nimi oligi. Ja Nancy Duepile ja Glorianale. Nad lähevad kadedusest roheliseks ja selliseks ka jäävad! Sind kutsutakse isegi Buckinghami paleesse ja sa sööd õhtust koos uue kuninga ja kuningannaga, kroon peas.”
“Tiaara,” parandas Virginia.
“Olgu siis tiaara ja ma hoolitsen selle eest, et sina saad oma pulmas parema ja uhkema kui ükski teine naine Inglismaal. Kujutad sa ette, milline su abielu ajaleheveergudel paistab?”
“Ma ei kavatse abielluda kellegagi, keda ma näinud pole,” ütles Virginia kindlalt.
“Sa teed nii, nagu sulle öeldakse,” vastas ta ema vihaselt. “Kuuldavasti ähvardas proua Rosenburg oma tütart hobusepiitsaga, kui ta keeldus abiellumast Melchesteri hertsogiga. Ent, mida ta ka ähvardamiseks ei kasutanud, kandis see vilja ja kuigi Pauline võib olla Ameerika esimesi hertsoginnasid Londoni seltskonnas, jätkub seal küllalt ruumi järgmisele, kelleks saad sina!”
“Aga ma ei soovi olla hertsoginna, ema. Miks sa sellest aru ei saa? Pealegi on asjaolud muutunud.”
“Või nii?” küsis proua Clay teravalt. “Asjaolud on muutunud vaid niipalju, et üha rohkem inglasi tuleb Ameerikasse ja rikkaid Ameerika perekondi reisib Euroopasse rohkem kui kunagi varem. Ja su onu ütles just hiljuti, et kavatsetakse ehitada uued Atlandi ookeani liinilaevad, et rahvast välismaale sõidutada ja et 1907 võib tõenäoliselt kujuneda suureks laevaehituse aastaks.”
“Nii et kui me oma raha sellesse investeerime,” ütles Virginia, “teenime me endale veel dollareid juurde. Milleks?”
“Milleks?” kordas proua Clay ja tegi rahutu žesti. “Palun, lõpeta sellisel halvustaval toonil rahast rääkimine. Sa räägid alati nii. Sa peaksid olema tänulik, et sul seda nii palju on.”
“Ma ei ole tänulik, kui ma sellepärast pean abielluma mehega, kellega ma pole iialgi kohtunud, keda ma pole kunagi näinud ja kes huvitub minust vaid nende dollarite pärast, mida ma kaasa toon.”
“Kuule, Virginia, see ei ole üldsegi nii,” kaitses proua Clay end peaaegu turtsudes. “Nagu ma olen sulle rääkinud, on meil hertsoginnaga alati sõbralikud suhted olnud ja ta on mulle oma kirjades vihjanud, et tema poja ja minu tütre vaheline abielu krooniks võrratult meie pikka sõprust. Mis võiks olla veel meeldivam või tõepoolest, veel praktilisem, kui see mõte?”
“Kui palju tuleb sul talle selle privileegi eest maksta, et ma inglise aristokraatiaga liitun?” uuris Virginia.
“Ma ei kavatse sellele küsimusele vastata! Minu meelest kõlab niisugune märkus noore tütarlapse huulil äärmiselt vulgaarselt. Jäta kõik äriasjad rahumeeli minu ja oma onu hooleks.”
“Ma küsisin, kui palju?” ei jätnud Virginia. Ta hääl oli vaikne ja väga otsusekindel.
“Ma ei hakka seda sulle ütlema,” nähvas proua Clay.
“Järelikult on lood nii, nagu ma arvasin,” lausus Virginia. “Hertsoginna tahab saada kindlat summat käsirahaks. Ta ei rahuldu minu varadega, mida tema poeg hakkab käsutama ja on küsinud rohkem. Ma kuulsin onu midagi selle kohta ütlemas, aga te mõlemad jäite vait, kui mina tuppa tulin. Kui suur see summa on?”
“Ma juba ütlesin, et see ei puutu sinusse,” kostis proua Clay.
“Aga puutub küll,” protesteeris Virginia. “Mina olen ju ohvriand sel tõusikluse altaril.”
“Sellised sarkastilised märkused ei vii sind inglise seltskonnale lähemale,” hoiatas proua Clay. “Ma ei suuda mõista, miks ei võiks minul olla selline kena, vaikne, kuulekas tütar nagu Belmonti tüdruk, kes siin vahel käib.”
“Ta käib siin sellepärast, et sina teda kutsud,” sähvas Virginia vastu. “Ta ei ole minu sõbranna. Kui üldse mõni tüdruk on poole aruga, siis on see Bella Belmont.”
“Siiski, ta on ilus, temast räägitakse head ja ta on kuulekas,” vastas proua Clay. “See ongi kõik, mida ma olen soovinud tütres näha.”
“Ja sul olen hoopis mina.”
“Jah, mul oled hoopis sina,” kordas proua Clay, “ja niisiis, Virginia, sa abiellud Camberfordi markiiga, isegi kui ma pean sind röökivana altari ette lohistama. Lõpetame selle üle vaidlemise ja alustame sinu veimevaka koostamisega. Aega on väga vähe. Ta on kolme nädala pärast siin.”
“Siis ootame, kuni ta saabub, ema, enne kui ma sulle vastan.”
“Nii see nüüd küll ei lähe,” vastas proua Clay pisut ebamugavust tundes. Ta kõndis üle toa, siidist alusseelikud plisseeritud šifoonvolangidega rohelisest satiinist kleidi all sahisemas.
“Mida sa sellega öelda tahad?” küsis Virginia.
“Markiil