Mõistatuslik süda. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
koos õhetava pruudiga.”
Virginia oigas vaikselt ja istus diivanile.
“Ja nüüd,” ütles proua Clay reipalt, “ei mingit hüsteeriat enam. Sa abiellud, Virginia, kolmekümnendal aprillil. Kui sa keeldud, saadetakse sind tädi Louise’i juurde ja mina teen kogu maailmale teatavaks, et minu tütar läks järgnevaks seitsmeks aastaks kloostrisse. Enne kui sind sealt välja lastakse, on sul palju aega järele mõtelda, kas hertsoginna rolliga kaasaskäivad eelised poleks siiski ületanud viletsust ja ebamugavust sinu tädi parandusmajas.”
Diivanilt ei kostnud vastust ja Virginia pöördus, et peita nägu ühte siidpatjadest. Kahekorra käändunult paistis ta keha eemaletõukav ja ebaloomulik. Proua Clay peatus hetkeks teda vaadates. Siis surus ta huuled kokku ning tema ettetungiv lõug paistis tugevam ja otsusekindlam kui kunagi varem.
“Mu jumal! Mida ma küll teinud olen, et seda ära teenida?” küsis ta, kuid nii vaikselt, et vaevalt Virginia teda kuulis.
Järgnevate päevade sündmused möödusid Virginia jaoks justkui unenäos. Tundus, nagu oleks tema ema poolt teatavakstehtud ning talle pealesunnitud otsusest tekkinud šokk kurnanud välja viimse jõuraasu.
Arst käis iga päev ja tema dieeti muudeti peaaegu iga kahekümne nelja tunni tagant. Talle suruti peale igat sorti ja liiki toitvaid eineid. Üle kogu mandri risti ja põiki laienenud Clay korporatsiooni teenistujad hankisid üle kogu Ameerika haruldasi delikatesse.
Virginiat sunniti aneemia raviks härjaverd jooma. Clay Jersey rantšo lehmadelt toodi New Yorki koort, et see oleks puhas, ja linnaõhust saastamata juur- ja puuvilju Clay istandustest Virginiast, mille järgi ta oli ristitud, veeti tuhandeid miile rongiga, et ärgitada söögiisu ning anda lõtvadele põskedele visalt tekkivat värvi. Šampanja Prantsusmaalt, šerry Hispaaniast, kaaviar Venemaalt, pâté de foie gras (hanemaksa-trühvlipasteet) Strasbourg’ist oli vaid osake neist delikatessidest, mida ta tarvitas ainult selleks, et ennetada kohutavat hädaldamist.
Mõnikord tundus talle, nagu liiguks ta ringi unenäos ja kõik, mida ta ütleb või teeb, on ebareaalne. Ta seisis tundide viisi, lastes sättida oma kaasavara ega tajunudki õieti, et pärast seda katsumust on ta palju rohkem väsinud kui alguses.
Alles oma magamistoas üksi olles küsis ta eneselt, kas saaks mingil moel põgeneda.
Mõnikord kujutles ta, et ta võib oma toast välja hiilida, joosta mööda suurt marmortreppi alla, raske mahagonukse eest riivid lahti tõmmata ning leida end Viiendal avenüül vabana ja köidikuist pääsenuna. Kuid ta teadis, isegi oma kujutelmades, et see on võimatu. Ta tundis end liiga väsinuna, liiga haigena, et hommikul voodistki välja saada, rääkimata ärajooksmisest.
Vahel tundus talle, nagu oleks tema ajus keegi võõras ja naeraks tema üle. Ta peaaegu et kuulis selle teise isiku naeru. “Sa oled paks ja kasutu!” “Paks ja rumal!” “Paks ja inetu!” “Paks ja selgrootu!” irvitas hääl ja mõnikord kordas see ikka ja jälle: “Ta abiellub sinuga su raha pärast! Ta abiellub sinuga su raha pärast!”
Kuni see hääl rääkis, tundus talle, et ta näeb oma raha, selle tohutuid virnu, kuldseid ja sätendavaid, oma tuba täitmas, laeni kasvades ja siis ümber vajudes, tema poole libisedes, oma kõva ja külma sädelusega teda üleni haarates.
“Tõepoolest, Virginia,” ütles ema talle kord, “sa käitud, nagu oleksid sa narkouimas. Ma pean doktor Hauselliga rääkima – või kas ta oligi üldse see viimane? Ma tõesti ei suuda nende nimesid meelde jätta – ja talle ütlema, et ma ei salli, et sa uimasteid võtad.”
Aga Virginia teadis, et asi polnud arsti poolt kirjutatud ravimites, millest ta pool ära kallas, vaevumata neid sisse võtma. Miski temas eneses üritas tegelikkusest põgeneda, miski, mis jooksis minema sama edukalt, nagu ta tõepoolest astukski läbi eesukse väljas kihavasse liiklusse.
“Markii saabub homme,” kuulis ta ema ütlevat ja ta ei tundnud midagi, isegi mitte üllatusvõpatust.
Ta oli ammu loobunud mõtlemast, missugune see mees võiks välja näha või kuidas ta teda nähes käituks. Ta tundis end lihtsalt tuima ja õnnetuna. Kuid sel ööl oli irvitav hääl platsis. “Ta abiellub sinuga su raha pärast! Ta abiellub sinuga su raha pärast!” Ja kogu tema magamistuba oli täis kulda. Voodi olid kullast ja linad olid nii jäigad, et ta ei suutnud neid painutada. Talle tundus, nagu oleksid ta käed selle raskuse surve all.
Kuld! Kuld! Kuld! Ta mõtles, et isegi see, mida ta sõi, maitses nagu kuld ja šampanjaski, mida sunniti jooma, pulbitsesid kullalaigukesed.
Proua Clay oli oma sõiduvees.
“Abiellumine toimub külalistetoas,” oli ta otsustanud. “Kogu sellest ruumist saab valgete orhideede lehtla. Aga vastuvõtu toon on rõõmus. Roosa, ma arvan, saab peamiseks värviks ja Virginia kannab roosat – roosinuppudega kaunistatud roosat tülli ja juustes roosinuppudest pärga.”
Hiljem räägiti vastuvõtust, mille Clayd markii auks korraldasid, kui New Yorgi meelelahutusürituste ühest kõrghetkest. Kahjuks aga polnud seal markiid ennast. Ootamatult tormise ilma tõttu Atlandil ei randunud tema laev enne kella nelja hommikul ning ajaks, mil ta hotelli jõudis, oli vastuvõtt läbi.
Virginia, kes saadeti magama umbes kella ühe paiku, et ta järgmisel päeval tseremoonial puhanud oleks, aimas vargsi, et ema tundis salajast kergendust, et markii teda polnud näinud. Haige ja väsinud, nagu ta oli, jätkus tal siiski piisavalt taibukust mõistmaks, et nüüd, mil kohtumise hetk on tõeliselt käes, tunneb proua Clay end pisut ebakindlalt selles suhtes, mida markii oma pruudist arvab.
Virginia mõtles, milliseid valesid võis küll ema olla hertsoginnale kirjutanud. Missugusena oli ta kirjeldanud oma ainsat tütart? Ta oli üsna kindel, et oma õhinas saada väimeheks markii ei võinud ema ometi tema tulevase naise välimuse kohta tõde kuulutada.
Oma toas kiskus Virginia elututest juustest roosade roosinuppudega pärja ning jäi endale peeglist otsa jõllitama. Talle paistis, et viimase kolme nädala jooksul polnud ta muutunud mitte kõhnemaks, vaid veelgi paksemaks. Ninaõõne põletik, mis teda sageli kimbutas, oli silmaümbrused nii paiste ajanud, et silmad olid lihamägede vahel lausa eristamatud, ja ta märkas, et väikesed praod, mis olid mõne ajaga tema suunurkadesse tekkinud, paistsid veelgi rohkem välja kui kunagi varem. Talviti olid nad alati halvas seisukorras, aga kevade saabudes olid need tavaliselt kadunud. Ka tema külmamuhud sügelesid, kuigi soe ilm pidanuks jõudma need juba ära ravida.
Ta tõmbas kleidi seljast ja kergendustunne ütles talle, et selle keskkoht oli liiga kitsas. Kähku tõmbas ta öösärgi selga ning ronis meelega peeglit vältides voodisse linade vahele.
“Võib-olla oleksin ma pidanud tädi Louise’i juurde minema, ütles ta valjult ning lisas siis väikese nuuksega: “Oleks ma ometi surnud! Oh jumal! Oleks ma ometi surnud!”
Hommikul leidis ta end siiski elusana ja lausa mesilaspesa sebimise keskel. Ema tuli tema tuppa enne kutsumist, tõmbas kardinad kõrvale ja helistas, oma tosin korda kella.
“Ma sain juba markiilt teate,” ütles ta rahuloleval toonil. “Ma pean mainima, et mulle tõepoolest meeldivad inglise aristokraatia head kombed. Ta kirjutas selle kohe, kui oli New Yorki saabunud, vabandades, et laev hilineb – nagu oleks see tema süü, vaene mees – ja avaldades kahetsust ebamugavuse pärast, mida mina pidin kogema tema auks korraldatud vastuvõtul. Aga ma ei saa midagi parata, ma tunnen, et asjalood on kujunenud äärmiselt soodsaks. Te näete teineteist esmakordselt siis, kui piiskop teid mehe ja naisena paari paneb.”
Virginia ei vastanud ning hetke pärast jätkas proua Clay:
“Ilus päev! Päike paistab ja ma hakkan juba kahetsema, et ma ei korraldanud laulatust Püha Tooma katedraalis. Aga külalistetuba näeb kaunis välja, nii et hakka nüüd parem üles tõusma, Virginia. Sa ei taha ju oma abielu alustada, lastes oma abikaasal oodata. Miski ei ärrita üht meest rohkem.”
“Mul on tunne, et ma olen haige,” oigas Virginia.
“See on närvidest, kallis, ja sa tead seda hästi. Joo piim ära ja hiljem, hetk enne tseremooniat, jood sa klaasi šampanjat.”
“Ma