Mõistatuslik süda. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
tühistas ema selle, kuna ta arvas ise paremini teadvat, kuidas haige enesetunnet stimuleerida või ergutada.
“Joo kohvi,” käskis proua Clay. “Ma lasen kannutäie tuua. Ma olen kindel, et mina küll seda hommikut ilma tosina tassitäieta üle ei ela.”
Kui kohv saabus, valas ta Virginiale suure tassitäie välja ning lisas mitu lusikatäit suhkrut.
“Suhkur annab energiat,” ütles ta säravalt. “Minu arvates annab kohv inimesele tõelise tõuke!”
“See ajab mul südame puperdama,” kostis Virginia tusaselt. “Ausalt, ema, täna jätaksin ma parem kohvi joomata.”
“Jumala pärast, Virginia, kas sa pead ikka vaidlema?” ütles proua Clay nõudlikult. “Joo see ära ja tee nagu kästakse. Mina tean ju ometi, mis on sulle parim. Nüüd vanni ja teenijad sätivad kõik su riided voodile valmis. Ma olen kindel, et viimasel minutil on vaja midagi kohendada ja ma ei taha rabistada. Sa pead olema valmis ja ootamas juba enne, kui ma all külalisi tervitan.”
Lihtsam oli alluda kui vastu vaielda. Virginia läks kuuma vanni ja tundis sealt väljudes sellist peapööritust, et pidi peaaegu viis minutit vannitoas toolil istuma, enne kui ta suutis enese kuivatamise lõpetada.
Siis saabus juuksur. Loor sätiti talle pähe, nagu Virginia üllatuseta märkas, koos tohutusuure teemanttiaaraga, mis oli nii suur ja nii uhkete kividega, et talle tundus, et isegi tema pikka kasvu ema peas mõjuks see vulgaarse ja ülepingutatuna.
Tema enese peas oli see katastroof.
“Vaat seda nimetan mina krooniks – see tähendab, tiaaraks!” lausus proua Clay tuppa tulles ja teda rahulolevalt uurides. “Ära küsi mult, kui palju see maksis, sest sinu isa, kui ta veel elaks, vaene mees, saaks rabanduse. Ta ei uskunud iialgi, et raha tuleks paigutada juveelidesse. Talle meeldis, kui see tema sõrmeotste all liikus.”
“See on väga võimas,” ütles Virginia vaevukuuldavalt.
“See on minu pulmakink sulle, kallis,” ütles proua Clay. Ma arvasin, et see sulle meeldib. Ja tead mis? Proua Astor vastas kutsele laulatusele tulla! Ma mõtlesin, et miks ta küll ei vasta. Aga ta oli ära sõitnud. Ma arvasin, et ta ei suuda vastu panna kiusatusele siia tulla, et näha, missugune markii välja näeb. Ja ma võin sulle üht öelda, ta on liiga nägus, et üldse tiitlit vajada.”
“Kas sa oled teda näinud?” küsis Virginia.
“Kas ma olen teda näinud!” kordas proua Clay. “Ta käis siin kell pool kümme, vabandades pidevalt eilse õhtu pärast ja ta oli võluv, jah, nii võluv, igatpidi. Virginia, ma ütlen sulle, et sa oled kõige õnnelikum tüdruk, kes eales Ameerika Ühendriikide pinnal on kõndinud. Ma ei suutnud temaga vesteldes peletada mõtet, et kui ma oleksin kakskümmend viis aastat noorem, ei abielluks temaga mitte sina, vaid mina!”
Proua Clay naeris, kuid Virginia huultel puudus vastunaeratus.
“Kas sa andsid talle juba raha?” küsis ta.
“Ära ole nii vulgaarne,” noomis proua Clay. “Ja kui sa tahad, et su abielu õnnestuks, ära maini mingil juhul seda raha oma mehele. Kui mul oleks vähegi mõistust olnud, poleks ma sulle sellest rääkinud. Aga näed sa, ma pole kunagi suutnud saladusi hoida ja lihtsalt lobisen kõik välja. Luba mulle, Virginia, et sa käitud nagu daam ning jätad kõik rahalised küsimused oma mehe lahendada.”
“Mul pole selles loos valikut,” vastas Virginia. “Nagu sa hästi tead, jättis isa eestkosteõiguse minu raha eest sulle, ja kui ma abiellun, siis mu abikaasale, kuni ma saan kahekümne viieseks. Mul jääb vaid loota, et ehk see peen markii, kui ma teda hästi palun, annab mulle veidi taskuraha!”
“Virginia, ma ei kannata, kui sa sellisel ebaviisakal sarkastilisel toonil räägid!” Proua Clay hääl kogus tuure. “Markii on üks kõige meeldivamaid ja kindlasti kõige ilusamaid noormehi, keda ma eales olen näinud. Kogu New York läheb tema pärast hulluks. Iga tüdruk kogu selles linnas kadestab sind. Käitu nüüd korralikult ja pea meeles, et sel tehingul on kaks külge. Ka tema oleks võib-olla tahtnud armuda!”
Proua Clay lahkus ust paugutades toast. Virginia toetas pea kätele. Nagu alati, jäi ta emaga vaieldes kaotajaks. Aastaid oma mehega vaielnuna oli proua Clay omandanud nõksu, kuidas peale jääda, jättes vastuvaidlejad alati haavatuna maha.
Kohv, mida ema teda jooma oli sundinud, ajas südame veelgi tugevamalt puperdama kui tavaliselt. See oli toonud põskedele õhetuse ning ta tundis äkitselt, et toas pole õhku, et ta ei suuda hingata.
Ta palus teenijannal akna avada. Ilm oli õues pehme ja leebe. Kuni teda laulatuskleiti aidati pugeda, kahtles ta, kas tal jätkub jõudu kõndida oma onu käevangus läbi pika rahvast tulvil võõrastetoa.
Lõpuks oli ta valmis. Valgetes Brüsseli pitsi ridades vahutav kleit oleks kena, arvas Virginia, kui see poleks nii kohutavalt suur. Hiigelsuure sätendava tiaara külge kinnitatud loor voogas mööda selga alla. Ja hetkeks tundis Virginia, et ta on nagu tavamõõtmetest väljakasvanud haldjas jõulupuul.
Ta naeris kibestunult. Samal hetkel koputas keegi uksele ja sisse astus teener, šampanjaklaas hõbekandikul.
“Teie ema tervitab, preili Virginia, ja teil tuleb ära juua iga tilk.”
Virginia võttis klaasi ja neelas väikese sõõmu, lootes, et ehk see tõepoolest muudab hingamise kergemaks. Mustanahaline teener, kelle ta uues väga peenes vormis, puuderdatud parukas ning puhaste valgete puuvillaste kinnastega vaevu ära tundis, naeratas.
“Mina soovib teile tõesti õnne, preili Virginia.”
“Tänan sind,” ütles Virginia mehaaniliselt.
Ta pani tühja klaasi tualettlauale ning kuulis ukse vahelt kostmas oma onu häält.
“Oled sa valmis, Virginia? Sind oodatakse.”
“Ma olen valmis, onu.”
Ta liikus onu poole, nägi tema näol imetlust ja tundis, et see on tiaara, mitte tema pärast.
“Oodake veidi, preili,” ütles keegi teenijannadest. “Loor tuleb üle näo panna. Siin on natuke tülli, pärast laulatamist saate selle kõrvale tõmmata, nii ei lähe loor sassi.”
“Aitäh,” pomises Virginia.
Teenija sättis tüllist loori üle ta näo. Tundus, et see blokeerib viimse õhuraasu ja Virginia süda hakkas taguma tugevamini kui iial varem.
“See on närvidest,” mõtles ta endamisi. Ta asetas valges glasseenahast kindas käe onu käevangu ning võttis kätte orust pärit tuberoosidest ja liiliatest pruudikimbu. Nad hakkasid aeglaselt trepist alla võõrastetoa poole astuma.
Kostis vaikset muusikat, mis uppus sadade häälte sädinasse. Need, kel polnud õnnestunud valgete orhideede vahel istekohta leida, olid kogunenud trepi ette. Nad tõmbusid pruudi ja tema onu möödudes kõrvale ning tõid kuuldavale õnnesoovidepomina, kuid Virginia langetas pea madalale ega üritanudki neile vastata. Iga samm oli pingutus ja ta oli oma onu toetavale käele tänulik.
Mööda ruumi edasi liikudes tundus Virginiale, justkui pukseeriks onu teda edasi, et kui teda seal poleks, liiguks Virginia edasimineku asemel hoopis tagasi. Ta tõstis silmad ja heitis kiire pilgu piiskopile. Temast ühel pool seisis Virginia ema, näol rahuldus ja võidurõõm; teisel pool seisis üks mees.
Ta polnud arvanud, et markii on nii pikka kasvu, nii laiaõlgne, isegi mitte nii tumedapäine. Tema meelest olid inglased alati olnud heledad, tema aga oli tume ja, tõepoolest, emal oli olnud õigus. See oli kõige nägusam mees, keda ta oma elus näinud oli.
Ilmselt oli ta haaret onu käsivarrel tugevdanud, sest onu vaatas tema poole alla ja küsis:
“Kas sinuga on kõik korras, Virginia?”
Nad olid jõudnud võõrastetoa lõppu ja nüüd seisis ta piiskopi ees, markii tema kõrval. Ta teadis ilma üles vaatamatagi, et mees pööras pead, et teda vaadata, ning ta oli tänulik oma loorile; samuti selle eest, et mees oli nii pikk ja ei näinud kuigi paljut tema kummargil peas sätendava uhke tiaara all.
Teenistus