Põgenev armastus. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
ühe, nii pisikese, et pidi end sinna mahtumiseks peaaegu taskunoana pooleks voltima. Unine keskealine juht ütles, et teab seda kohta, ning asus mööda promenaadi põhja suunas teele kiirusel, mida Marina endamisi üsna ohtlikuks pidas.
Auto logises ja kriiksus, kuid viis ta turvaliselt Furnas Langosteriase juurde, mis asus umber kolm miili Estorilist väljas.
Esimesel pilgul näis Marinale, et tema kahtlused selle osas, mida Jean huvitavaks peab, olid õigustatud. Kohvik oli väike, nurgeline ja inetu. See oli ehitatud teest eemale, võimalikult lähedale kõrgetele rahnudele, mille vastu murdusid raevukalt Atlandi ookeani lained.
Taksojuht avas ukse ja ütles, et ootab, ning kuna Marina oli nüüd kohustatud vähemalt vaatama, mida siin näha on, väljus ta autost.
Õues olid mõned toolid ja lauad. Laudade ääres istus pool tosinat inimest, juues kokakoolat või kohvi, ja siseruumidest levis ilmselgeid toiduvalmistamise lõhnu.
Marina küsis, kas saaks näha koopaid, mõeldes, et küllap oli Sybil eksinud, öeldes, et need seal on. Noor kelner aga sai tema soovist aru ning juhatas Marina käega suunda näidates ühe kohviku kõrval oleva kaljurahnu külge kinnitatud üpris hooletusse jäetud puust värava juurde.
Marina järgnes talle ning nägi oma üllatuseks järske logisevaid puidust trepiastmeid suundumas otse alla maa sisse. Kelner hoiatas teda ettevaatusele ning Marina, haarates tänulikult kinni mitte just kõige kindlamast käsipuust, alustas laskumist.
Läks järjest pimedamaks, nii pimedaks, et ta pööras pead, uurimaks kui kaugele need astmed veel lähevad ja taipas, et nendest vähestest sõnadest, mida ta portugali keeles teab, ei piisa selle küsimiseks.
Ta pöördus tagasi, et jätkata laskumist, kuid jäi kingakontsaga rohmaka astmelaua taha kinni ja komistas. Karjatades üritas ta end päästa ja läbis teekonna viimased jalad pooleldi komistades, pooleldi kukkudes.
Marina oleks maha kukkunud, kui teda poleks kinni püütud. Ta tundis meesterahva käsi enda ümbert haaramas. Tundis rasket kokkupõrget, kui ta mehe vastu kukkus, ning ta huulilt vallandus segu karjatusest ja kergendusohkest.
Siis küsis üks hääl inglise keeles:
„Kas kõik on korras?”
„Oh, ma kukkusin. Aitäh, et mind päästsite.”
Marina vastas hingetult, püüdes ühekorraga tasakaalu tagasi saada ja vabastada end teda toetavatest kätest.
Nüüd nägi ta selgemalt. Ta oli jõudnud koopa põrandale ning umbes kahekümne viie jardi kaugusel avanes vaade merele. Monotoonselt möirates loksusid koopasse lained, murdudes, taganedes ning uuesti murdudes.
Tüdruk nägi, et tema päästja oli noor mees – pikk, tume ja laiaõlgne. Mees naeratas talle sõbralikult, sellisel moel, et ta vastas sellele peaaegu instinktiivselt.
„Vabandust,” ütles ta. „Minust oli rumal nii ettevaatamatu olla. See trepp on väga kõikuv.”
„Vedas, et ma teid kinni püüdsin,” ütles mees. „Kivi, ma kujutan ette, võib kõigi põlvedele väga ebamugav olla.”
Ta osutas rääkides allapoole ja Marina nägi, et põrandaks oli tõesti ei midagi muud kui rohmakalt taotud, teravate tippudega kalju, nii et kui mees poleks teda kinni püüdnud, oleks ta igal juhul põlvi vigastanud.
„Võiks ju arvata, et nad parandaksid need astmed ära, kas pole?” ütles Marina.
„Miks nad peaksid? Koht toob niigi raha sisse,” sõnas mees irvitades.
„See on ilmselgelt ohtlik filosoofia. Ma oleksin nad võib-olla kahju pärast kohtusse kaevanud.”
„Mina usun,” vastas noormees, „et kohtuasjad võtavad siin riigis aastaid ja aastaid aega.”
Samal ajal kui mees rääkis, mõistis Marina, et ta ei ole tegelikult inglane. Mehe keeleoskus oli laitmatu, kuid on vaevutajutav vahe aktsendis, mida ükski võõramaalane kunagi päriselt ei omanda.
Ta näeb hea välja, otsustas Marina, ent miski tema kitsas näos, selgetes näojoontes ja tumedates silmades muutis mehe raskestimääratletavaks. Ta ei olnud portugallane, selles oli Marina kindel, ja ta polnud ka kindlasti prantslane.
„Suur tänu teile igatahes,” ütles ta.
Sel hetkel tuli nende juurde kelner, kes oli küürutanud koopa suu juures ja haaranud midagi lahtiste plaatide alt, millest lained üle murdusid, kandes saaki käes.
„Ei homaar,” ütles kelner vigases inglise keeles, „aga väga hea krabi.”
See oli hiigelsuur, sõrad vabaduspüüdluses metsikult õhus vehkimas.
„See on üsna suur,” kõhkles Marina.
„Võiksime seda ehk jagada?” küsis hääl tema selja tagant.
Ta vaatas noormehe poole.
„Ma ei ole tegelikult näljane,” ütles Marina kahtlevalt. „Mulle öeldi lihtsalt, et tasub koopaid vaadata.”
„Mina tulin siia täpselt samal põhjusel,” vastas mees, „aga tundub, et oleks üsna mannetu lihtsalt vaadata ja minema minna.”
„Kui te selle just nii sõnastate,” ütles Marina naeratusega, „siis ma arvan, et peame selle krabi ära sööma.”
Tema uus sõber pöördus kelneri poole ja rääkis tollega kiirelt portugali keeles. Poiss näis rõõmustavat ja jooksis, krabi käes, sujuvalt trepist üles.
„Kiiret pole,” ütles võõras Marinale. „Ma ütlesin talle, et me oleme näljased, aga kui ma üldse midagi sedasorti kohtadest tean, siis oleme veel palju näljasemad, enne kui krabi meie lauale ilmub.”
Marina vaatas laineid.
„Ma arvan, et see koht on üsna hirmutav,” ütles ta. „Siin on nii pime ja tundub, et meri võib iga hetk sisse tungida ja inimese siia lõksu jätta.”
„See mõjub mulle samamoodi,” vastas mees. „Lähme üles päikese kätte.”
„Jah, teeme seda,” ütles Marina, nagu talle endale tundus, liialdatud kergendustundega.
Koopa pimedus ja niiskus oli tekitanud temas klaustrofoobilise tunde ja ta tundis end peaaegu lõksus olevat, nii et ta oli rõõmus, kui rüseles kriiksuvast trepist üles ning leidis kuldse päikesepaiste ja rahnudele murduvate lainete veepiserduse kõrgel kaljude kohal.
Nad valisid kohvikust võimalikult kaugele jääva laua. Hetke istusid nad midagi lausumata murdlaineid silmitsedes. Siis tajus Marina, et noormehe silmad uurivad tema nägu, ning peaaegu nagu enesekaitseks lausus ta teravalt:
„Ehk peaksime tutvuma?”
„Tahtsin sama ettepaneku teha,” vastas mees. „Minu nimi on Carlos Ayelo.”
„Meeldiv tutvuda,” ütles Marina, „mina olen Marina Marshall.”
„Te olete inglanna.” See oli väide, mitte küsimus. Marina noogutas.
„Ja teie?”
Tekkis väike paus, enne kui ta vastas.
„Ma olen ladinaameeriklane.”
„Aa!” Hüüatus paiskus välja enne, kui Marina suutis seda takistada. „Ma mõtlesingi. Teie inglise keel on väga hea, aga… “ ta kõhkles sõnavalikuga.
„Mitte piisavalt hea,” toetas mees. „Te ei arvanud ära?”
„Ma kardan, et mitte. Ma oleksin pidanud, sest tunnen paljusid ladinaameeriklasi. Kas te olete pärit Brasiiliast?”
„Räägime teist.”
Marina mõistis, et mees heitis tema küsimuse meelega kõrvale.
„Minust on väga vähe rääkida,” vastas naine põiklevalt. „Töötan Londonis ja olen siin puhkusel.”
„Ja mis tööd te teete?”
„Ma olen sekretär,” ütles Marina kiiresti. „Ma olen