Põgenev armastus. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
suuremat palka kui tavalised sekretärid.
„Kas teie töö on huvitav?” küsis Carlos Ayelo.
„Usun küll,” ütles Marina tundega, et viibib ohtlikul pinnal ja targem oleks sellelt pääseda. „Kas olete siin puhkusel?”
„Seda võib ka nii öelda,” vastas mees. „Ma pole kunagi varem Portugalis olnud, aga ma olen Estorilist kuulnud.”
„Ka mina olen sellepärast siin,” ütles Marina. „Ma saabusin alles eile õhtul.”
„Võib-olla peaksime Portugali koos avastama,” pakkus mees.
Marina ei vastanud, aga avas käekoti ja võttis välja taskurätiku. See oli ebavajalik ja mees tema kõrval pahvatas hetkeks naerma.
„Nüüd ma šokeerisin teid, või peaksin ütlema, et ehmatasin teid? Olen olnud liiga pealetükkiv! Minu kodumaal tegutseme kiiresti. Ma arvan, et te olete võluv ja väga ilus, seetõttu pakkusin end teile ümbrust näitama, kuigi on muidugi võimalik, et teil on juba mõni vastuvõetavam saatja?”
Mehe kõnemaneer oli meeldiv ja väga veenev ning Marina, vaatamata otsusekindlale reserveeritusele, leidis end talle vastuseks naeratamas.
“See tundub lihtne ja loogiline,” ütles ta, “kuid ometigi tunnen, nagu rikuksime mingil moel tavasid.”
“Milliseid tavasid?” küsis Carlos Ayelo ja kehitas õlgu, “ja kui asi on selles, siis kes teada saab? Mul ei ole Portugalis sõpru ega tutvusi. Kuidas teiega lood on?”
“Mulle tundub, et olen samas olukorras,” vastas Marina.
“Siis on meid esitletud,” vastas mees õnnelikult. “Te peate tunnistama, et see on üsna ainulaadne situatsioon. Väga vähestel inimestel on olnud sellist õnne, et neid on tutvustanud krabi.”
“Loodame, et see on õnnetoov,” ütles Marina peaaegu ulakalt. “Ma ei tea, kas te pole mitte kõige ohtlikum karakter.”
„Näiteks varas,” küsis mees, „kes himustab teie juveele?”
„Nojah, te võite ka varas olla,” ütles Marina. „Või spioon, kes üritab Portugali Vabariiki õhku lasta.”
„Milline imestusväärne mõte!” nõustus Carlos. „Või olen James Bondi taoline tegelane – kas ta pole mitte teie rahvuskangelane –, kes püüab õelatelt venelastelt saladusi teada saada.”
„On paeluv, kui palju on võimalusi, kes me olla võime,” ütles Marina, „aga tegelikult olen mina vaid sekretär, ja teie?”
Ta esitas küsimuse mehele otse silma vaadates, aga tema nõudlikkus ei teeninud vastust.
„Ma olen hetkel lihtsalt tööta.”
„Mis sorti tööd te teha tahaksite?”
Mees tõstis käed justkui teda eemale peletades.
„Kas me peame puhkuse ajal tööst rääkima?” uuris Carlos Ayelo. „Teie ei taha ju rääkida oma ülemusest, trükkimisest või stenograafiast või millest iganes, mida te teete. Mina ei taha arutada oma tööseisu. Räägime iseendist, päris endist. Ma tahan teada, mida te mõtlete, mis toimub nende väga ilusate silmade taga.”
„Kas oleksite pettunud, kui vastaksin: „Ei midagi”?” uuris Marina.
„Mitte pettunud. Ma lihtsalt ei usuks teid. Teate, te oled väga romantilise välimusega ja pealegi juhtub selliseid asju ainult raamatutes, kas pole? Tüdruk kohtub poisiga ebatavalises olukorras. Päris elus oleksin ma palju tõenäolisemalt püüdnud oma käte vahele paksu, keskealise poepidajanna või isegi tema abikaasa.”
„Ja mina peaksin olema tänulik, et te pole kohalik kalamees, kes haiseb kala ja küüslaugu järele, või sanitaarinspektor, kes koostab iga-aastast raportit koobaste seisukorra kohta.”
Nad naersid koos oma fantaasiate üle ja siis, üllatavalt kiiresti, ilmus krabi, lõhki lõigatult ja grillitult, liha nii õrn, magus ja värske, et võis eristada mere maitset.
Nad mõlemad sõid isukalt ja mõnda aega ei öelnud kumbki midagi, siis pühkis Carlos salvrätiga suud ning ütles ohates:
„Ma arvan, et enne tänast polnud ma õiget mereandi proovinudki.”
„Mina mõtlesin sedasama,” ütles Marina. „Kui erinev on selle maitse, kui see on palju miile külmutatuna reisinud.”
„Peame siia tagasi tulema,” ütles mees. „Nüüd on küsimus selles, kus me võiksime lõunat süüa?”
„Ärge rääkige praegu toidust,” palus Marina.
„Olgu, siis teeme natuke trenni,” nõustus mees. „Just enne teiega kohtumist kavatsesin ette võtta jalutuskäigu kaljudel.”
„Mulle meenus just, et mul on takso ootamas.”
„Siis öelge juhile, et ta ootaks, kuni me tagasi jõuame,” pakkus Carlos. „Jalutuskäik on hea mõte. Natuke maad mööda kallast edasi leidub ülikülluses metsikuid lilli. Mul on tunne, et see võiks teile meeldida.”
„Kuidas te teadsite?” küsis Marina.
„Te meenutate mulle lille,” vastas mees lihtsalt ning mingil põhjusel ei tundunud need sõnad tema suust liialdusena.
„Mis liiki lille?” küsis Marina uudishimulikult.
„Ma mõtlesin just selle üle,” vastas mees. „Ma arvan, et enamik inimesi ütleks orhidee, sest te olete nii eriline, peen, natuke eksootiline. Aga orhidee ei ole teie jaoks piisavalt hea. Sellel ei ole lõhna. See on liiga tehislik. Ei, ma arvan, et te olete kameelia: perfektne, veatu kameelia avamas päikese käes pehmeid kroonlehti, olles igapidi üsnagi erinev tavalistest üksluistest lilledest selle kõrval.”
„Te meelitate mind,” ütles Marina.
„Tegelikult mitte,” ütles mees peaaegu tavaliselt toonil. „Ma ei ole tavaliselt oma mõtete või komplimentidega nii kõrgelennuline. Ma arvan, et sa oled üsna eriline inimene, Marina.”
Marina kangestus, sest mees oli kasutanud tema ristinime, kuid ta ütles endale, et käitub absurdselt. Ja üldse, kui ta oli lubanud end noorel mehel nii kergesti kaasa meelitada, söönud lõunat inimesega, kellele teda keegi polnud tutvustanud, peab ta nõustuma teatud familiaarsusega. Ja tõesti, mis vahet sel oli? Tõenäoliselt läheb ta homme tagasi Inglismaale ega näe meest enam kunagi. Vähemalt oli mees hajutanud tema üksildustunde, mis oli peale tükkinud isegi päikeselisel rannal jalutades.
„Nii?” küsis mees.
„Nii mis?” vastas Marina.
„Ütle seda,” sõnas mees. „Ma ootan, et sa ütleksid, et ei kiida heaks, et kutsusin sind ristinimega, et sa pole päris kindel, kas sa pole olnud liiga rutakas või hulljulge, istudes minuga sööma pärast nii lühikest tutvust.”
Hetke põrnitses Marina teda ja puhkes siis naerma.
„Kas te olete mõtetelugeja?” küsis ta.
„Mõnikord,” vastas mees mõistatuslikult.
„Siis ärge minu mõtteid lugege,” ütles Marina. „See ei meeldi mulle.”
„Ära ole kitsarinnaline!” vastas mees samaga. „Unusta, et oled inglanna.”
„Ma pole täiesti inglanna,” ütles Marina, sest talle oli vastumeelt mehe ütlus kitsarinnalisuse kohta. „Ma olen poolenisti ameeriklane.”
„Põhjast, loomulikult,” vastas mees väikese naeratusega.
„Loomulikult!” vastas Marina. „Või pigem Põhja lõunaosast.”
„Jah, see võib seda seletada,” ütles mees justkui kõva häälega mõeldes. „Ma tundsin, et sa ei ole tüüpiliselt inglaslik, aga samas, kus mujal leidub sellise jume ja selliste juustega naisi?”
„Ma olen piisavalt inglaslik, et tunda end ebamugavalt, kui sa mulle komplimente teed,” ütles Marina.
„Miks