Põgenev armastus. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
mul lõpuks sulle naha alla pugeda. Sa oled väga enesekindel, preili Marshall. Kui palju töökohti sul on olnud, et kõnnid, justkui oleks maa ainult pori su jalge all?”
„Sa oled naisteajakirju lugenud,” ütles Marina. „See on just sedasorti klišee, mida seal kasutaks.”
„Ja miks mitte? Me oleme täiuslikus ajakirjajutus, mida iga naine ostaks,” vastas mees. „Kas sa ei näe pealkirja „Koopaüksildus” või „Nad olid võõrad, aga mees hoidis teda oma käte vahel”?”
„Sa oled naeruväärne,” ütles Marina. „Kuidas jääb jalutuskäiguga?”
„Ma maksan arve,” ütles mees.
Marina võpatas süüdlaslikult ja taipas, et polnud mõelnud sellele, et tööta olles ei pruugi mehel sellise ekstravagantsuse jaoks piisavalt raha olla.
„Ei, palun, see on minu kulul,” ütles ta kiiresti kotti võttes.
Ta teadis üles vaatamata, et mehel on kulm kortsus.
„Kas sa solvad mind?”
„Ei, ära ole rumal,” vastas Marina. „Ma olen sulle võõras ja kuigi on üsna tore koos midagi teha, nõuan, et maksan oma osa ise. Ma kinnitan, et võin seda endale lubada.”
„Nagu minagi,” vastas mees. „Ja olgu neetud sinu iseseisvus. Kui arvad, et talun taanlaslikku kostitamist, siis oled vägagi eksinud.”
„Aga ma nõuan,” ütles Marina.
Ta oli üsna kindel, et mees on vaene, muidu poleks Carlos tema eest maksmise osas nii nõudlik.
Vastuseks tõusis Carlos laua tagant püsti ja kõndis kohvikusse. Marina nägi teda arvet maksmas, kelnerile jootraha andmas ja siis tema poole tagasi tulemas.
„Teed selle mulle väga raskeks,” ütles Marina ennist välja võetud raha aeglaselt koti õigesse lahtrisse tagasi pannes.
„Miks? Sest mulle meeldib, kui naised on naiselikud, sõltuvad ja mitteagressiivselt intelligentsed?”
„Ah, sa käitud vanamoeliselt. Ma usun, et selle kohta öeldakse „ajast mahajäänud”,” ütles Marina.
„Siis jätkan ma ajast mahajäänud olemist,” sõnas mees. „Ma pole kunagi lubanud naisterahval enda eest maksta ja ma ei kavatse sellega ka nüüd alustada.”
„Olgu pealegi,” võttis Marina asja kokku, „aga kui pead oma puhkust labaste ekstravagantsuste pärast lühendama, ära mind süüdista.”
„Ma ei süüdistagi,” vastas mees. „Tule. Ütleme taksojuhile, et ta ootaks. Me jõuame tagasi umbes tunni aja pärast.”
„Ka see on ekstravagantsus,” ütles Marina. „Kui me ta minema saadame, siis saame kahtlemata uue tellida.”
„Ah, inglased ja nende mõistlik praktilisus,” oigas mees, „alati vältimatu: „Mine nurga pealt bussi peale, see on penni võrra odavam!””
„Kuidas sa inglaste kohta nii palju tead?” küsis Marina.
„Juhtumisi käisin ma Inglismaal koolis,” vastas Carlos.
„Ah!”
Hetkeks oli Marina hingepõhjani jahmunud. Mees oli olnud Inglismaal. Ta ainult ei pruukinud olla temast kuulnud, vaid oli võinud ta ka ära tunda.
„Ma pole kunagi tagasi läinud,” rääkis Carlos, „kuigi olen alati mõelnud seda teha.”
Marina tundis kergendustunnet endast üle voogavat. Hetkeks oli ta tundnud kohutavat kahtlust, et mees on ta ära tundnud ja sobitanud tutvust sellepärast, et teab, kes Marina on.
Seda oli Marinaga varemgi juhtunud. Oli olnud üks noormees karnevalil, kes oli tema maskeeringu läbi näinud ja end talle usinasti külge kleepinud, ning noormees bridžiklubis, kes oli juhuslikult kutsunud teda mängima. Oli olnud mehi, kes olid otsinud tutvusi laevadel, lennukitel, kasiinodes, erapidudel, ning alati oli ta varakult taibanud, et nad olid õnnekütid, gigolod ja rahvusvahelised playboy’d, keda ei võlunud Marina Martyn, vaid ainult üks asi – tema raha.
„Räägi mulle Inglismaast,” ütles Carlos tema kõrval. „Kas parlamendi kojad vajavad siiani puhastamist? Kas Buckinghami palee näeb endiselt enesega rahulolev välja? Ja kas Bondi tänava poed on ikka täis kalleid kingitusi, mida keegi endale lubada ei saa?”
Marina vastas talle samas vaimus, kõndides edasi, vasakul meri ja paremal metsikud lilled, ulatumas välja kummaliste, kääbuslike puutüvede alti Marina leidis end naermas uskumatu rõõmsameelsusega peaaegu kõige üle, mis nad teineteisele ütlesid.
Carlosel oli lõbus viis küsimusi esitada, mis muutis kõige tavapärasema asja millekski ülemeelikuks, ja ta pani Marina naerma Inglismaal saadud kogemuste üle.
Ta rääkis Marinale, kuidas õppis perfektset inglise keelt rääkima: ta lindistas diktofoniga oma jutu ja tegi vigade kohta märkmeid.
„Aga miks sa nii palju vaeva nägid?” küsis Marina temalt.
„Mulle ei meeldi välismaalased,” ütles Carlos.
Nad naersid laginal, sest see tundus nii naeruväärse asjana, mida öelda. Nad naersid endiselt, kui takso juurde kõndisid.
„Kas sa oled näljane?” küsis Carlos.
„Nagu hunt,” vastas Marina.
„Väga hea,” ütles mees. „Me läheme ja sööme ühes väikeses kohas, kus on ronitaimedega kaetud päikesepaisteline rõdu.”
„Kõlab romantiliselt,” ütles Marina, „aga kas seal on hea toit?”
„Kui ei ole, siis läheme mujale,” ütles Carlos.
Viis, kuidas ta seda ütles, pani Marina taas kord juurdlema, kes mees on ja millega tegeleb. Carlosest õhkus käskivust, hoolimata sellest, et ta oli valmis vigurdama.
Marina oli üsna kindel, et mees oli mingisugune juhataja. Ja siiski, kui ta oligi firmajuht, miks oleks ta siis pidanud ütlema, et on töötu ja uitab üksinda mööda Portugali? Võib-olla, mõtles naine, on kõige selle varjus mingi suur äri. Ta ei jätnud playboy muljet. Carlos oli liiga eesmärgikindel ja kui ta olekski playboy, siis ei oleks ta sellisel puhkusel üksinda. Selle maailma elumehed tunnevad end ilma kasiinode, jahtide, kiirpaatide ja autodeta eksinuna. „Ta on üsna salapärane,” mõtiskles Marina endamisi.
Pärast seda, kui ta oli restorani tualettruumis käsi pesnud, läks Marina ülakorrusele ja leidis Carlose rõdul istumas ja vaatamas merele, lõug kätele toetatud, eemalviibiv ilme näol.
Hetkeks vaatas ta meest ilma, et too oleks teda näinud. Siis mees tõusis. Tal oli naeratus näol ning Marina teadis, et tabas ta valvsuseta olekus, kuid see ei aidanud tal mõista, mis on mehel seljataga või kes ta on.
Lõuna oli hea. Kuna nad olid näljased, nautisid nad iga suutäit. Nad jõid kihisevat, punast Mateus’d ja Carlos ütles, et see on Portugali parim vein ning seda polnud Marina kunagi proovinud.
Samas kui teised restoranikülalised maksid oma arved ja lahkusid vaikselt, istusid nemad merd vaadates, ronioa lõhn sõõrmetes, ja rääkisid. Mitte otseselt iseendist, aga sellest, mida nad mõtlesid elust, armastusest, inimestest, jumalast ja kõigest sellest, millest noored inimesed räägivad, kui nad teineteist tundma õpivad ja leiavad, et elu on nagu põnev tee looklemas läbi orgude ja mägede, metsade ja linnade.
„Kui ma sind esimest korda nägin,” ütles Carlos, „mõtlesin, et oled väga kaunis, nüüd olen lummatud sinu mõistusest.”
„Ma ei usu, et keegi oleks seda mulle varem öelnud,” ütles Marina.
„Miks peakski olema,” vastas Carlos. „Ma eeldan, et enamik muretseb, kas sa suudad kokku liita kaks ja kaks ning saada neli, kas sa tead kiireimat ja parimat viisi Timbuktusse minemiseks või seda, kuidas arvutit kasutada. See pole osa mõistusest, mis mind huvitaks. Mind huvitab see osa, mis mõtleb täna, milline sa võiksid olla homme.”
„Me oleme täna pärastlõunal