Enne äikest. Artur I. Erich
Читать онлайн книгу.
ka võõras tantsimisviis.
Jaagup, kes oli küll uhke oma kena tüdruku peale, tundis siiski kergelt vimma, kui küla noormehedki tema tüdrukuga tantsida tahtsid. Mayday ei väsinud iialgi ega tahtnud ainsatki tantsu vahele jätta.
Samal ajal aga pidi mõnigi külatüdruk pingil tantsitajat ootama.
See kõik kasvatas kadeduseokkaid ja idandas vimma.
Pikapeale hakati isegi Jaagupile, kes ju alati heasüdamlik ja abivalmis, kõõrdi vaatama ning teda seitsmes surmapatus kahtlustama ehk ombama, kui ranna kõnepruuki kasutada.
Kes see Mayday talle üldse oli? Jaagup tutvustas teda kui enda pruuti, kuid keegi polnud kuulnud, et neid oleks kirikus maha hõigatud.
Jaagup tegi pattu ja elas tüdrukuga koos nagu naisega, teati rääkida. Kes rääkis, seda ei küsitud ega uuritud. Ehk kuulutasid seda külarahvale Jaagupi maja ebatavaliselt suured aknad, kust hea välja vaadata, aga ka väljast sisse sama suurepäraselt sai kiigata.
Igatahes läksid jutud liikvele ja looklesid mööda rannateed kiiresti edasi, kuni jõudsid otsaga pastoraadini välja.
See viis kirikhärra Tahleni aga kimbatuse sisse. Ühest küljest oli ta kohustatud igasugusele signaalile reageerima ja eksiteele läinud inimlapsi hukka mõistma, teisest küljest ei soovinud ta ühegi oma koguduse heldema toetajaga, kes ju Jaagup Ramm oligi, konflikti minna.
Lõpuks ikkagi leidis ta – või anti see talle kõrgemalt poolt – kuldse kesktee. Nii otsustas ta juba samal päeval, et teeb visiidi Rammude majja, kuid mitte kui hukkamõistja ja noomija, vaid kui lihtne hingekarjane, kes kutsub võõra tüdruku – olgu ta ükskõik mis usku ja hoidku, et ta koguni pagan ei oleks – oma kiriku rüppe ja liikmeks.
Rammu pere oli just lauda õhtust sööma istunud. Ja kui pastor sisse astus, kutsuti kõrge külalinegi lauda. Teenijarahvas, kes muidu pererahvaga ühes lauas sõi, tõusis kõik vaikselt ja läks mujale istuma. Ei tea ju, kas kõrge külaline on harjunud teenijatega koos einetama.
Nii sai pastor ka söögipalve pidada. Sealjuures märkas ta kõikenägev silm, et võõras tütarlaps kenasti kaasa palvetas.
Pastor Tahlen oli haritud ja ilma näinud mees ja oskas mitmeid keeli. Nüüd kõnetas ta Maydayd hispaania keeles. Ja nad said kenasti jutule. Ja mitte ainult seda, pastorile imponeeris võõramaalt tulnud tüdruk, kes polnud üldse rumal ega paistnud ka kerglane, nii nagu keelepeksjad olid teda iseloomustanud. Ja pastor tundis, et tema ülesanne muutub aina keerulisemaks ja ta palus mõttes kõrgemalt poolt abi.
See abi ei lasknud end kaua oodata. Jaagup, kes õpetaja ja tütarlapse juttu oli jälginud, tabas paraja pausi, et juba emakeeles hingekarjase poole pöörduda. Nii sai ta emagi aru, millest kõneldi. Mayday küll mitte. Või tabas ta jutu sisu ehk õhust ja toonist juba ära.
„Me pidimegi lähemal ajal, ehk juba nendes päevades, kirikhärra jutule tulema,” alustas Jaagup ikka ääriveeri ja pikaldaselt, nii nagu kirikhärraga kombekas oli rääkida. „Nüüd ehk saate meile määrata päeva, millal sobiks tulla?”
„Olen iga päev kella neljast kuueni koguduse päralt,” teatas õpetaja seda, mis niigi teada. „Ja mis teil siis mureks on?” ei läbenud ta ka küsimata jätta.
„Tahtsime, see tähendab, et paluksime, et te meid nagu kord ja kohus kantslist maha kuulutaksite, et saaksime paari heita!”
See teade rõõmustas kõiki lauasolijaid. Mayday naeratas oma kaunist naeratust, küllap ta ikkagi nii palju sõnadest ja žestidest aru sai. Emagi rõõmustas, kuigi sellist naist poleks ta pojale eluilmaski soovinud, kuid kui ta juba siia oli toodud, siis olgu ka kristlikult paari pandud, nii saaks jutuveskid ehk lõpuks ka seisma pandud. Ja kõige rohkem rõõmustas pastor. Nüüd polnudki vaja Jaagupile epistlit lugeda, kõik läheb Jumala tahtmise järel korda ja pealekaebajatel pole ka põhjust tema peale nuriseda, need võivad arvata, et see oligi tema teene.
Jaagup oli ise ka rõõmus, et kõik niiviisi sujus. Kuigi, kui päris aus olla, polnud seda mõtet nagu veel olnudki ega Maydayga arutatud, kuid hingekarjase tulek lihtsalt tuletas seda meelde, et asi tuleb lõpuks kunagi ikka ära teha.
„Teil polegi vaja pastoraadist läbi tulla, panen teid kirja ja juba pühapäeval kuulutan teid esimest korda maha! Kirikusse te muidugi tulete?”
„Kindlasti!” ütlesid poeg ja ema kui ühest suust, kusjuures poeg käskis tüdrukul seda sõna korrata, mis viimasel päris kenasti välja tuli.
Siis alles meenus pastorile, et ta polnud tütarlapse käest seda kõige tähtsamat küsinud. Nüüd pöörduski ta uuesti neiu poole:
„Kas sul ristimistunnistus on?”
Tüdruk raputas pead.
„Aga ristitud ikka oled?”
„Jah,” kinnitas tüdruk rõõmsalt.
„Kas ka leeritatud?”
Nüüd kehitas Mayday õlgu. Ta ei teadnud selle tähendustki.
Nii püüdis õpetaja talle leeritamist igast küljest selgitada, kuid tüdruk raputas ikkagi pead.
„Mida me siis teeme,” arutles pastor küll endamisi, kuid ikkagi hispaania keeles, et asjaosalinegi sellest midagi taipaks. „Jumalat sa ju usud ja…”
„Ma usun jumalaid!” kinnitas tüdruk entusiastlikult.
Ja hingekarjasele jäi vist tähele panemata, või jättis ta kuuldu meelega kahe kõrva vahele, et tütarlaps oli kasutanud mitmusevormi, või ei osanud ta siiski niipalju seda keelt, kuid nii või teisiti, ta oli oma otsuse teinud.
„Siis, armas laps, tule järgmisel pühapäeval peale jumalateenistust käärkambrisse ja ma anna sulle lühikese leeriõpetuse, nii saad sa ülejärgmisel pühapäeval esimese armulaua ja nelja nädala pärast laulatan ma teid nagu kord ja kohus!”
Ja sedasama rääkis ta üle ka eesti keeles, et nii peremees kui vanaperenaine sellest aru saaksid.
Jaagup oli õnnelik, et probleem, mida ta järjest edasi oli lükanud, nüüd kena lahenduse leidis ja ta ei hoidnud oma tänu vaka all.
Mayday oli samuti rahul ja elevil, et juba tuttavaks saanud ja üksluisesse ellu nüüd uut ja põnevat oodata oli.
Perenaine ei öelnud midagi, ju kadus täna ta viimne lootus, et too võõramaalane ehk, sama järsku kui ta nende ellu ja tallu ilmunud oli, üks kord jälle ka lahkuks.
Pastorit ennastki valdas rahulolu, tema missioon oli täidetud ja sealjuures heategugi tehtud, kuigi veidi ehk kõrgemalt poolt antud volitusi ületades. Nüüd pole ka teistel koguduse liikmetel talle midagi ette heita, hundid söönud ja lambad alles.
Järgmisel päeval sõitsid noored taas Riiga, pulmakleiti ostma ja veimevakka muretsema.
III
See oli pulm, millest räägiti ja mida mäletati veel üle mitme põlve. Rahvast oli kirikusse tulnud lähedalt ja kaugelt. Kirikulisi, nii kutsutuid kui muidu uudistajad, oli nii palju, et isegi pastor Tahleni silmad polnud seda enne näinud. Ja mis oleks teda rõõmustama pannud, kui see poleks kõmulise laulatusega seotud olnud.
Pruut oli ilus, ja seda pidid tunnistama nii hea- kui ka pahatahtlikud kirikusse tulnud.
Ilm oli tuuline, aga sellega oli rannarahvas läbi elu ju harjunud. Ja kui pruutpaar kalessist maha astus ning kiriku poole sammus, ajas tuuleiil pruudi kleidi kui purjeka purje puhevile, mis mere ääres sündinuile ammugi tuttav vaatepilt oli.
Rammu emagi oli vist võõramaise miniaga kui paratamatusega leppinud, arvasid kirikulised, kui tema väärikat hoiakut jälgisid. Tema näost ei osanud keegi välja lugeda seda heitlust, mida naine iseendaga pidas. Läbi kogu elu oli teda kui küla kõige rikkamat kadestatud ja taga räägitud. Küllap tänagi. Aga keegi neist kadestajatest ei võinud aimata, et too suure talu perenaine andnuks praegu kõhklemata poole oma varandusest, annaks tervegi, kui selle pärismaalase – nii ta endamisi seda tüdrukut nimetas – asemel seisaks ta poja kõrval mõni valgepatsiline rannapiiga. Selle palvega oli ta ka Jumala