Enne äikest. Artur I. Erich
Читать онлайн книгу.
ka seepärast, et noorikul igav ei oleks, hakkas noorpaar sagedamalt linna külastama, kus veedeti mõnikord terve nädal.
Noorikule õmmeldi linnas ilus rebasenahkne kasukas, kuhu ta habras keha üleni sisse mahus. Saanis istudes oli veel rebasenahkadest tekk ta põlvedel, nii polnud vaja pikal linnateel külma karta ja sai saanisõidust mõnugi tunda.
Varsti hakkas uus kõlakas rannakülas lumepallina veerema, mis tundus eelmistest veel hullemgi.
Keegi oli kuulnud, keegi oli näinud (oli see nüüd lehma lelle sugulane, nagu tänapäeval öeldakse või keegi teine), kuid kindlatest allikast teati rääkida, et Jaagupi noorik oli Pärnu linnas ühes trahteris, kus tantsijannad kankaani tantsinud, kah lavale hüpanud ja kaasa tantsinud.
„Hüppab püünele ja lehvitab aga seelikut!” halvustati.
„Siis on ta päris hukkas,” parastati.
„Teeb häbi tervele külale!” oli ühine otsus.
„Vaene Jaagup,” kahetses mõni siiralt abielumeest, kel selline rist kanda. „Ei oska oma naist vaos hoida ega korrale kutsuda!”
Et keegi vaesele abielumehele seda otse näkku ei öelnud, siis ei saanud too selgitada, et tema naise kodukohas, seal kaugel võõramaa saarel, just selline komme ongi, et ilusa tantsu esitamise lõpul ühinevad pealtvaatajad tantsijatega. Ent kas see selgitus oleks külarahvast rahustanud? Võib-olla oleksid nad öelnud, et igal maal omad kombed, ja kui tuled teise keskkonda, siis tuleb sul ka selle tavade järgi käituda.
Siitpeale ei vaadatud Maydayle enam üksnes kui võõrale ja mittesoovitavale isikule, vaid juba kui riivatule ja põlatud naisele.
Mayday ise oli juba ammugi lootuse kaotanud, et mingilgi moel siinse rahvaga ühise keele leiab. Ta ei püüdnudki enam nendega suhelda. Ja mõnda neist talvel kuskil kohates peitis ta näogi oma suure ja koheva rebasekrae sisse.
Laval tantsimise kõmujutt vaibus alles siis, kui uus kõlakas pinnale kerkis.
Jaagup Ramm on oma majapidamise käest lasknud ja varandus naise käe läbi kui kevadine lumi päikese käes ära sulanud. Pole ka ime, mees pole enam merdki sõitnud, kust see raha siis juurde peaks tulema? Selle asemel on ta naisega linnas pillerkaaritanud ja prassinud. Varsti on karta või oodata (kuidas kellelgi?), et talu haamri alla läheb. Mõni veidi asisem peremees oli Rammude ilusale mööblile juba silma peale heitnud, et oksjoni korral esimeste pakkujate reas olla.
Kas sel kuulujutul ka tõepõhja all oli, ei teadnud kindlalt muidugi keegi ja kuidas sa seda otse Jaagupi ehk vanaperenaise käest küsima lähedki.
Vanaperenaise suu oli veelgi kitsamaks triibuks kokku surutud, sealt poleks väevõimugagi midagi kätte saanud. Ehk ta talu pärast nii mures oligi?
Aga kohe, kui meri lahti läks, tegi Jaagup siiski veel ühe reisi. Oli mitu päeva järjest ära ja kui tagasi jõudis, paistis mees murest lahti olevat, seda oli ta rõõmsast ja avalast näost nagu raamatust lugeda. Raha tuli tagasi, teati rääkida. Sest kui ta hiljuti oli ühe laenutahtja tühjalt tagasi saatnud, avas ta nüüd taas lahkelt oma kukru. Midagi ei jäänud külarahvale teadmata.
Ja kuna rahalaeva polnud keegi randa tulemas näinud, oletati sedagi, kust see Jaagup oma raha võis saada.
Ei kuskilt mujalt kui konterbandist, oletas keegi. Piirituse salavedu, kinnitas teine. Ja kolmas oli nii veendunud, et oleks võinud või Piibli peal vanduda, et Jaagup käis Ruhnus seda musta äri ajamas. Oli ju teada, et sealtkaudu seda konterbanti välja smugeldati. Eks olnud salakaubavedaja juba Jaagupi isagi ja ega siis käbi kännust kaugele kuku.
Päris kindlasti teadsid aga kõik, et Jaagupil enam rahamuresid ei olnud, sest noorpaar sõitis taas, kaetamisele vaatamata, linna raha raiskama.
IV
Noorpaari pikaajalised linnalustimised, mida külarahvas „luuslangiks” nimetas, lõppesid äkitselt. Ja külarahvas oli kindel, et nüüd on Rammu rahad taas läbi löödud. Alles kevade saabudes saadi asjale jälile – siis, kui Jaagupi noorik ei vajanud enam sooja kasukat –, avastati alles, et noorik on käima peal. Jaagup, kes mõnikord harva ka kõrtsi külastas, kus ta end küll kunagi purju ei joonud, ent tihti tervele kõrtsitoale välja tegi, kiitles, et varsti on tal pärija majas.
„Aga kui teeb sind tattninaks ja sünnib hoopis tütar?” tahtis keegi kuulaja kiusu ajada.
„Siis saan sama ilusa tütre nagu ta emagi! Kas sina siis ei tahaks?”
Mispeale kiusuajaja vaikis, kuna tõde on valus kuulda. Ta oli kade ka Jaagupi ilusa naise peale, mille leevenduseks hakkaski tollest pahasti rääkima.
„Ja küllap järgmine tuleb ikkagi poeg!” ei häirinud aga Jaagupi õnne miski.
Ent kevade hakul oli Jaagupi õnn veelgi suurem. Tema naine kinkis talle mitte ühe, vaid kaks poega korraga.
Küll sellel mehel ikka veab, räägiti küla peal ja kõrtsis, kui Jaagup oli „titejalgu” meestele välja teinud. Kõik, mida ta tahab, seda ta saab ja veel pealekaubagi.
Jaagupi pojad ei olnud üldse ühtmoodi, nii nagu enamus kaksikutest, vaid hoopistükkis erinevad. Üks neist oli just nagu isa suust kukkunud, valge peaga ja siniste silmadega, teine aga tumedate juustega ja tumepruunide silmadega, täpselt ema sarnane. Neid oli tore vaadata, just nende erinevuse pärast. Prullakad poisid, emal jätkus piima mõlemale ja jäi veel ülegi. Nii pererahvas kui ka teenijad tundsid poistest rõõmu ja tahtsid neid vaadata.
Mayday pühendus täiesti lastele ja kõik nägid, et võõramaalanna oskab olla imepärane ema.
Vanaperenaiselegi meeldis lastega tegelda, ainult et ta võõrastas veidi tumedaverelist last, otsekui poleks too tema enda liha ja veri. Kuid kas keegi seda tähele panigi? Kui, siis ainult teenijad. Ja mis sest imestadagi, et vanaemale meeldis heledavereline poiss rohkem, keda ta tihtipeale ka sülle võttis, oli see ju nii Jaagupi sarnane.
Poisid said kirikus ristitud ja pastor võis tänada, et kirik oli jällegi puupüsti rahvast täis. Valge peaga poiss sai, nagu kombeks, isa järgi nimeks Jaagup ja tumedapealine Joonas.
Kui poisid kõndima hakkasid, viis ema nad randa ja seal nad mängisid ja vallatlesid kivikeste ja rannakarpidega, otsekui kolm last. Neid oli lausa tore koos vaadata. Ja rannainimesed, kes varem Maydayst eemale hoidsid, ei saanud neist nüüd külmalt mööduda, vaid ütlesid ikka lastele mõne sõna või lihtsalt naeratasid neile. Neid naeratusi ja sõbralikke sõnu oli võõramaa noorik saabumise päevast saadik oodanud ja otsinud, kuid oli selle asemel vaid külmi pilke saanud. Nüüd, kui ta enam ei lootnudki nende juurde silda ehitada, tegid seda tema eest ta toredad pojakesed. Ta kaksikute lõbus vadin ja päikseline naer panid jää, mis oli tundunud juba igikestvana, ikkagi sulama.
Ja kui noorpaar üle hulga aja taas Riiga sõitis, ei tekitanud see enam endist halvakspanu, ju oli tarvis sõita ja midagi tarbeks osta, räägiti ainult. Kas noorproua seekord ka laval tantsu lõi, ei huvitanud enam kedagi.
Kui poisid rääkima hakkasid, oli jälle põhjust imestada, neil oli varsti koguni kaks keelt korraga suus. Sest poistega omavahel olles rääkis nende ema ikkagi omas keeles. Kuigi välimuselt erinevad, olid nad iseloomult ühesugused ja nii elavad, et ei püsinud pudeliski vakka. Suuremaks sirgudes muutus nende välimus veelgi – Jaagup oli suurema kondiga, Joonas aga kiitsakas. Küll see poiss on ikka emasse, arvas majarahvas, kardab isegi külma ilma ja tuult, täpselt nagu emagi.
Jaagup on õnnesärgis sündinud, rääkisid mehed. Ilus naine ja kaks toredat poega korraga. Nii rääkisid nad küll vaid kõrtsis, kus oma naine polnud pealt kuulamas.
Kuid päevad ei ole vennad. Ka õnn on heitlik ja saatus ei jaga häid päevi igavesti. Varem või hiljem hakkab ta ikka lõivu nõudma.
Rannakülla jõudis koletu kurgutõbi, mille all kannatasid mitmete perede lapsed.
Ka Rammu peret ei jätnud tõbi rahule, mõlemad poisid, kes alles kolmesed, nakatusid kurja tõppe.
Väike Jaagup paranes ära. Joonas aga, kes juba sünnist saati nõrgem olnud, jäi ka haigusele alla. Ja nii tuli ta külmal sügispäeval