Enne äikest. Artur I. Erich
Читать онлайн книгу.
ebakõla või aps kahe silma vahele ei jääks. Kuulati õpetajat. Mõni nuuksatas, teine köhatas, kolmas müksas naabrit: miks sul silmad kinni on, ega sa, hullvaim, laulatuse aegu magama pole jäänud? Kuid seda muret, et keegi oleks selle erakordse laulatuse ajal tukastanud, nagu pahatihti mõne tööst väsinud koguduseliikmega pühapäevasel teenistusel juhtus, täna küll ei olnud.
Juhtus hoopis midagi hullemat.
Tuul, mis oli iilidena tugevust kogunud, oli korraga rajuks muutunud ja kõrge tamme oksad peksid kui hiiglasest inimkäed vastu kiriku akent. See oli kui mingi enne, mõtles rohkem kui üks kirikus viibija, kes ärevalt akna poole vaatasid.
Siis korraga paiskus tammeoks, mille tugev rajuhoog katki oli murdnud, hooga aknast sisse, paisates klaasitükke kui suuri raheterasid enda ees laiali. Tuuletõmbusest prahvatas kiriku uks lahti ja terve kirik oli korraga kui tuulte vallas.
Pastor kogus ennast esimesena, ja tänas Kõigevägevamat, et kirikulised klaasikildudest puutumatuks jäid.
Rammu ema palus oma jumalavallatud mõtted andeks.
Oma jah-sõna ütles pruutpaar juba tuulevihina saatel. Ja kui peig pruuti suudles, lendles pruudikleit taas kui purjekas tormisel merel.
Tuul vilistas oreliviledega võidu. Ja laulatus saigi läbi.
Nii mõnigi sosistas, et küllap näitas Taevataat täna selgelt oma pahameelt välja, Jaagup poleks tohtinud võõramaalannat naiseks võtta. Või oli see hoopis šamaani needus, mis hakkas väge koguma?
Kui pulmarong kodu poole sõitma veeres, hakkas ühe pulmalise hobune lõhkuma, mis ka teised traavlid rahutuks tegi ja perutama ajas. Kilkeid ja kisa oli mitme versta taha kuulda.
Ka üks pruutpaari kalessi vedav hobune tõusis tagajalgadele, nii et kutsar ei suutnud teda enam talitseda. Kuid siis haaras Jaagup ise ohjad ja loom kuuletus temale.
Nii jõuti ehitud pulmamajja siiski ilma suuremate viperusteta.
Rammu pere suures toas, mida mõisa järel saaliks kutsuti, seisis seinast seinani pikk söögilaud, mis roogade all kõikus.
Rehetuba oli tantsusaaliks tehtud.
Pärast kõneldi, et pruut olevat kõige rohkem tantsinud. Algul peigmehega, kuid pärast ka teiste meestega. Selle naisterahvaga on nii lõpmata kerge tantsida, ta jalad oleks kui õhus ega puudutagi maad, kiitsid mehed, kes temaga tantsinud. Värskele noorikule ei sobi võõraste meestega tantsida, halvustasid naised.
Selliseid uhkeid pulmi ei teatud enne ega pärast seda, kiitsid kõik, kes sellest osa võtsid. Nii palju söömist ja uhkustamist pole enne nähtud, rääkisid kadedad.
Nii sai Maydayst Rammu noorperenaine, kuigi keegi teda nii ei kutsunud. Ja ega ta ise seda tahtnudki, ega käitunud perenaisele kohaselt. Ta elas endiselt rõõmsalt kui ühepäevaliblikas. Jalutas rannas ja lautril, hüples kividel.
Ja kuigi ta oli kõigi vastu sõbralik, ei võetud teda omaks. Lapsed jooksid ikkagi laiali, kui ta neid kõnetas. Ja kui tüdrukud kahe- või kolmekaupa koos olid ning vestlesid, vakatasid kõik tema liginedes otsekui käskluse peale.
Kuid see ei teinud Maydayle muret, ehk arvas ta koguni, et selline ongi selle rannaküla tava. Või kes temalt seda küsiski.
Kui Jaagup kodus viibis – seda püüdis ta abielumehena aina rohkem teha – oli Mayday õnnelik ja siis ei tundnud ta ka igavust. Peaaegu igal hommikul käidi ratsutamas. Tihti sõitis noorpaar ka linna, olgu siis Pärnu või Riiga, kus veedeti mitugi lõbusat päeva. Tagasi jõudes oli Maydayl tegemist oma uute kleitide ja ehetega, mida ta siis peegli ees passitas ja nagu laps rõõmustas. Ka ämma ei jätnud ta kunagi tühjade kätega, kes küll minia poolt ostetud hilpude kohta suurt vaimustust üles ei näidanud.
Nii hakkas vana perenaist juba uus mure vaevama. Jaagupil polnud aega talutöödega tegelda, saati veel merd sõita ja kaua nii varanduski vastu peab. Liiga palju osteti tühja-tähja, mis vanaperenaise meelest oli raha raiskamine. Ja kui juba uut mööblit osteti, tegi see meele hoopis murelikuks.
Viimaseks piisaks sai klaveri ost. Milleks talumajja, kus keegi seda mängida ei oska, klaver? nõudis ema nüüd oma pojalt aru. Ehkki asi oli ilmselge, et seegi kulukas ost sai paljalt naise meeleheaks tehtud. Poeg vastas seepeale otse ilmsüütult, et küllap Mayday varsti ka mängima õpib. Siis tuleb veel õpetajagi palgata, nurises ema omaette ning läks pahaselt oma igapäevaste talituste juurde.
Varsti aga selgus, et Maydayle polnud klaveriõpetajat tarviski.
Nii kui ta klaveri klahvidele vajutas, võlus ta sealt ka mõne viisijupi välja. Mis majarahva imestuseks olid päris tuntud ja alles simmanitel kuuldud laulukesed. See tõi kõigile, välja arvatud vanaperenaisele, naeratuse näkku ja imetleti kui ühest suust, et küll see noorperenaine on hea kuulmisega. Siis mängis ta ka võõramaiseid viise, mis päris võõrad ei olnudki, sest Mayday oli neid laule ju laulnud ja nii nad kodakondsetele meelde jäidki.
Muusikal on jõud isegi jäämägesid sulatada, ammugi siis pereliikmeid, kes tööpäeva järel meelsasti kauneid helisid kuulasid. Nii leppisid vähemalt taluteenijad noorproua olemasoluga, tühja sest, et ta käsi mullaseks ei teinud, selle eest oskas ta klaveril tuttavaid viise välja võluda. Nii ütlesid nad teistelegi noorproua kohta mõne kiitva sõna.
Ainult vanaperenaist ei saanud muusikaga ära osta. Tema ei muutnud oma arvamust karvavõrdki.
Samuti ei võtnud külarahvas Maydayd kunagi omaks, ükskõik kui lahkelt too nende poole pöördus. Ka kingitused, mida Maydayle nii väga meeldis teha, ei vähendanud võõrastust.
Kord suve jooksul jõudis rannakülla ka mustlasvoor ja peatus oja ääres mõned päevad, vahel kogu nädalagi. Mustlastega leidis Mayday kohe ühise keele, kui piltlikult väljendada, sest nende suhtlus käis eesti, mustlase ja hispaania keele segapudruna, kuid aru nad üksteisest said. See oli Maydayle huvitavaks vahelduseks ja ta oli õnnelik, et endale sõbrad sai ja külvas looduslapsed kingitustega üle.
Külarahvas, kes ka mustlastesse tõrjuvalt suhtus, vaatas seda kõike äraspidiselt. Nüüd leidis omasugused, oli ühine arvamus. Neil samasugused kuldsed kulinad kõrvas ja kaelas rippumas. Mayday võiks ju mustlastega kaasa minna, soovitas mõnigi tagaselja.
Ka vanaperenaine hingas kergemalt, kui mustlasvoor minekut tegi. Ta tundis erilist piinlikkust, kui nägi, et mustlased käitusid tema miniaga nagu omaväärsega. Ta oli seda ka pojale kurtnud, kuid see, nagu ikka, astus kohe naise kaitseks välja ja ütles, et need ju ka inimesed ja pealegi ainsad, kes Maydaysse hästi suhtusid.
Kuidas Mayday ise end võõra põhjamaa rahva seas tundis, seda ei küsinud keegi. Et ka see looduslaps koduigatsust tundis, saadi aru alles siis, kui sügistuuled rannakülas võimust võtsid ja sellele ka esimene külm järgnes.
Noorikut nähti küll mõnikord veel üleni suurrätti mähituna lautri peal merd vahtimas, kuid lühikest aega.
Nüüd vaatas ta enamasti suurest aknast merele ja lähikondlased märkasid ta mustades silmades igatsust. Kas kodu järele? Või lõunamaa soojuse järele?
Siis tuli talv ja lumi. Peagi kaanetas pakane meregi kinni, mis sulas rannamaastikuga täiesti ühte.
Nüüd ei pakkunud noorikule enam ka aknast vaatamine erilist huvi. Kõik oli vaid üks suur ja valge väli. Nii istus ta enamasti salli mähitult kamina ees ja külmetas.
Ainuke talitus, mida ta majapidamises oli enda kanda võtnud, oli hobuste söötmine. Ta võttis selle töö vabatahtlikult oma õlule, ilma et keegi oleks seda palunud või soovitanud, sest ta armastas hobuseid ja talle meeldis nendega tegeleda. Siis sai ta omi lemmikuid patsutada ja nendega omas keeles kõnelda. Ja paistis, et loomad mõistsid tema keelt ja ka teda ennast rohkem kui inimesed.
Külainimestele meeldis sagedasti tarest taresse käia, et mõni sõna juttu puhuda ja ka värskeid uudiseid kuulda. Ainult Rammule ei söandanud enam keegi niisama, ilma et mingit asja oleks, sisse astuda. Kas võõrastati noorikut või tunti süümepiinu, et oldi tema vastu ülekohtused olnud? Ainukesed päevad, kus tulijaid Rammule aina vooris, olid mardi- ja kadrilaupäev. Siis sai ju mardisantideks maskeeritult igat majasoppi ja mööblitükki ja ka