Eelsoodumus armastada. Esimene raamat. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
ei tuntud. Keegi ei teadnud mu nime ega seda, kust ma pärit olen. Isegi Kalle mitte. Enam pole temast muidugi ütlejat.
Kraapisin ja koristasin põhjalikult. Pühkisin isegi üle neid asju, mida olin puudutanud, et mu sõrmejälgi ei jääks. Viimaks vaatasin veel laagri üle. Kui kahe päeva jooksul siia keegi ei satu, pole võimalik enam tõestada, et laagris on olnud ka naisterahvas, arvasin, ja seadsin sammud maantee poole. Ronisin kruusateele ja jäin mõttesse. Kuhu ma õieti lähen? Hakkan metsas elama või? Mida küll teha? Südames oli õõnes tunne. Ühelt poolt Kalle uppumine ja teisalt see neetud hirm raseduse ees. Kurat küll, vandusin ja võtsin suuna Raikküla poole.
4
Jumala nimel
Enne Lipat keeras korralik kruusatee paremale. Mõtlesin tükk aega, kuhu minna. Ma olin väsinud ja tahtsin puhata. Päike paistis ja higi voolas. Olin veendunud, et oma viiekümne kolmest kilost olen viis veel maha higistanud. Õlakott soonis ja ma sättisin seda küll üht- ja teistpidi, ent kergem ei hakanud. Otsisin palavikuliselt vett, sest olin kaasa võtnud ainult ühe pooliku kaheliitrise õllepudeli veega, mis oli juba ammu tilgatumalt otsas, ja janu kerkis taevani. Nii kui lompi märkasin, läksin selle juurde ja ammutasin kätega vett. Ma ei hoolinud isegi kõdust, mis lombis hulpis. Tahtsin ainult juua. Isegi söögiisu ei olnud. Tühja sellest, et vesi oli sogane. Ma jõin.
Astusin mööda teed. Lootsin, et mõni auto läheb mööda ja ma saan hääletada selle peale, aga kuhu ma üldse tahangi sõita? Kus mind oodatakse? Kes mind vajab?
Õhtu saabudes vajusin lihtsalt ühe põõsa äärde. Ma ei jaksanud isegi mõelda. Ma olin kurnatud, tujutu ja mõtlesin surmast. Kõik näis nii tühine ja mõttetu. Mingit lootust ega usku enam polnud. Võtsin kotist villase teki – ainus asi, mille olin Kalle asjade hulgast võtnud – ja keerasin ennast sellesse. Kuulsin sääskede vastikut pininat, kuid mind see ei häirinud. Närigu mind, kui tahavad. Närigu kas või surnuks, mul ükspuha.
Öösel nägin unes jälle Heinot. Silmitu mees oli nüüd koos Kallega ja ma põgenesin meeletult nende eest. Ühtäkki ilmus Leili ja hakkas mulle sülle suruma oma plastist last. Viimaks lõi ta mind jalaga.
Ärkasin. Tundsin, et tõepoolest keegi togib mind jalaga. Lükkasin teki pealt ja vaatasin välja. Minu kõrval seisis umbes kahekümne viie aastane noormees, kellel oli seljas lõhkine triibuline särk ja jalas teksased. Noormehel olid punakad juuksed ja nägu täis tedretähne.
„Kuule sina! Mis sa magad siin?“ küsis poiss.
„Kas ei tohi või?“ pärisin vastu.
„Eeeeee,“ ägises poiss lollakalt. „Ära maga enam. Hommik on. Tööle on vaja minna.“
„Minul pole kuhugi minna,“ tunnistasin ja tõusin. Kerisin teki kokku ja toppisin selle kotti. Istusin ise koti peale ja uurisin noormeest lähedamalt.
„Kes sa oled?“ küsis ta totakalt itsitades.
„Inimene,“ vastasin julgelt. Adusin, et poiss on puuduliku aruga. Hulle ma ei kartnud. Pigem pelgasin normaalseid inimesi.
„Mis inimene? Kas sa oled naine, tüdruk, neiu või laps?“ uuris poiss.
„Mis su oma nimi on?“ küsisin.
„Janek,“ vastas poiss uhkelt ja istus mu kõrvale. Otsisin kotist sigareti ja tahtsin suitsetada. Poiss nägi seda ja ehmatas:
„Kas sa suitsetad?“
„Jah. Mis siis?“
„Minu vanemad ei luba suitsetada,“ kinnitas noormees uhkelt. Ta võttis mu käest sigareti ja kustutas selle sambla sisse.
„Kuule, jäta järele!“ Ma sain vihaseks. „See on minu asi, mida ma teen.“ Võtsin uue sigareti, kuid poiss tõmbas selle jälle mul käest.
„Janek! Mida sa siin teed? Ma otsisin sind taga. Sa pidid ju lehmad karjamaale laskma,“ õiendas kellegi kähisev hääl rangelt.
„Ma leidsin ühe asja,“ sõnas poiss.
„Mis asja?“ imestas hääl põõsa tagant. Vajusin kössi ja hakkasin kartma.
„Ühe naisetaolise asja,“ kinnitas poiss rõõmsalt.
Turske mees astus lähemale ja jäi mind imestunult vaatama.
„Kes sa oled ja mida sa siin teed?“ küsis habemesse kasvanud suurt kasvu mees.
„Ma juhuslikult…“ hakkasin kogelema. „Käisin ringi, väsisin ära ja jäin siia ööbima.“
„Hea küll. Kui sa juba meie aia ääres oled, siis astu sisse ja joome kohvi. Perenaine tegi just hommikusööki. Tule ajame veidi juttu,“ kutsus mees tõredalt.
Jooksu polnud mõtet panna, sest mu jalad olid eilsest kõndimisest paistes. Jäi üksnes üle võtta oma asjad ja temaga kaasa minna. Napakas poeg tolgendas meile järele ja itsitas ikka veel.
Korralik talumaja seisis teest veidi kaugemal. Verandale oli kaetud armas kohvilaud ja peremees palus mul sinna istuda. Nihutasin aiatooli lähemale, panin koti laudpõrandale ja istusin. Ninna tungis värske kohvi meeldiv aroom. Ma ei mäletanudki enam, millal ma viimati olin oakohvi joonud. Hooldekodus pakutav kohv oli ainult vesine läga, mis haises imalalt.
Paksuke perenaine tuli kandikuga ja teretas mind viisakalt. Ta pani saiakesed lauale ja istus ka ise. Toast tuli ka nooruke peretütar, kena blond, umbes viieteistaastane piiga. Tõeline kaunitar. Graatsiline ja süütuke. Jättis pisut naiivitari mulje, ent muidu paistis erinevalt vennast täiesti normaalne olevat.
Jaan, nii oli peremehe nimi, uuris ääri-veeri, kes ma olen. Jutustasin talle osalt tõese, osalt väljamõeldud loo, et mu abikaasa sai surma ja ma elasin mehe sugulaste juures. Kui ma tööta jäin, siis viskasid ainukesed lähedased, kes mul mehe kaudu olid, mind lihtsalt tänavale. Lapsi mul pole ja kogu jutu kinnituseks näitasin neile ka oma ID-kaarti. Ma olin tõesti olemas.
„Tiina Räkk,“ mõmises mees ja läks sellega tuppa. Hiljem sain teada, et ta oli arvuti otsingu kaudu püüdnud minu kohta teavet leida, kuid Kernu hoolealuste nimekirja internetis polnud ja see oli ka ainuke koht, kus ta minu kohta oleks informatsiooni saanud. Veidi rõõmsamalt tuli Jaan tagasi ja ulatas mulle dokumendi.
„Jumal ütleb, et ligimest tuleb aidata. Seda õpetas Kristus. Mis siis ikka. Kas sa tahaksid senikaua meie juures elada, kuni uuesti jalad alla saad? Tuleksid meile nii-öelda veidike tööle. Aitaksid aiamaad rohida, annaksid jänestele süüa ja aitaksid Carolil majapidamise eest hoolitseda. Meie peame perenaisega lehmi toimetama ja mune müüki viima. Pealegi on mul veel paar põllulappi,“ seletas Jaan. Nägin, et ka paksuke perenaine Merit jäi mind ootavalt vaatama.
„Kui ma tüli ei tee,“ laususin tagasihoidikult. Ma olin sellist võimalust oodanud. Siiski ei tohtinud ma liiga õhinasse minna, sest see oleks äratanud kahtlust.
„Kui teeksid, siis me ei pakuks sellist võimalust,“ tähendas Jaan ja kallas mulle veel kohvi. Merit ulatas saiakesi ja ma võtsin ühe.
„Muidugi olen ma nõus, sest kusagile mujale pole mul praegu nagunii minna,“ tunnistasin.
„Olgu. Tule ma näitan sulle tuba, kus sa elama hakkad. Esialgu tutvu majapidamisega. Carol näitab sulle kõike ja siis puhka. Õhtul teeme sauna ja sa saad ennast korralikult puhtaks ka pesta. Perenaine annab sulle midagi selga ja paneb sinu riided ka pesema. Tööriided saad meie poolt,“ seletas Jaan ja juhatas mu maja teisele korrusele. Seal oli armas laudadega ülelöödud toake, kus avanes mõnus vaade rohetavasse aeda. Toas oli voodi, lauake ja isegi väike televiisor. Põrandal olid kaltsuvaibad Seinal märkasin uhkelt raamitud Kristuse pilti ja seinariiulil oli ainukese raamatuna piibel.
„Lihtne küll on, aga saame hakkama. Sa võid alati ka alla tulla ja meie juures istuda,“ nentis mees.
„Väga armas,“ kiitsin. Panin koti maha ja istusin voodile. Ase oli pehme ja lausa uinutav.
Merit tatsas trepist üles ja tõi mulle riideid. Ähkides pani ta asjad toolile.
„Proovi, kas neist midagi sobib sulle,“ soovitas