Eelsoodumus armastada. Esimene raamat. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
sain heita pilgu ka suuremasse peeglisse ja ehmatasin. Nii kena polnud ma elus veel olnudki. Sinine kleit tegi mind eriti kauniks ja ka mu näol polnud viga. Kortsukesi eriti polnudki ja ma nägin üsna värske välja.
Peremees laksutas keelt, kui mind nägi. Andsin oma riided pesta ja perenaine toppis need pesumasinasse.
„Kas lähme jalutame?“ küsis Carol.
„Lähme,“ nõustusin naeratades. Tundsin ennast juba ülimalt hästi, peaaegu tõelise naisena. Ei, ma tundsin ennast lausa neiuna. Vähemalt kümme aastat oli mul turjalt kadunud ja ma võisin rõõmsamalt elule näkku vaadata. Meenutused Heinost ja Kallest tuleb endast välja juurida. Neid pole olnud. Kõik oli ainult vastik uni ja minuga pole neil midagi pistmist. Kõik see oli möödas ja vajunud unustusse. See oli olnud ainult painajalik hetk, mis on nüüdseks jäädavalt kadunud.
Käisin koos Caroliga laudas ja jäneste juures. Ka minu ema oli kunagi jäneseid ja lambaid pidanud. Mulle polnud loomadega sehkendamine võõras. Oskasin neid sööta ja nende eest hoolitseda.
Jalutasin mitu tundi koos tüdrukuga mööda talumaid. Hingasin sisse värsket ja puhast, veidi vaigust õhku. Carol tunnistas suure saladuskatte all, et on armunud naabripoissi, kuid ei tohi ega julge seda oma vanematele öelda, sest siis tuleks suur pahandus. Tüdruk paistis mind usaldavat ja mina püüdsin talle samaga vastata. Rääkisin talle tõtt sellest ajast, kui ma olin veel koos Edgariga elanud, ja sättisin oma jutu nii, et neiule jääks mulje, justkui räägiksin alles hiljuti toimunust. Siiski pidin suure tüki oma elust välja jätma. Ma varjasin hooldekodus elatud aastaid ja oma täiskasvanud tütart. Inetu oli valetada, aga muud mul üle ei jäänud. Pidin leiutama endale osaliselt uue eluloo.
Lõunasöök oli selles majas pidulik sündmus. Kogu pere istus koos ja ka mind kutsuti lauda. Istusime kõik hardas vaikuses ja peremees pani käed kokku. Taipasin, et loetakse söögipalvet või midagi sarnast. Järgisin teiste eeskuju ja langetasin veidi pead. Usklik ma küll polnud, ent keegi ei keelanud mul selleks ka saada.
Aastaid polnud ma viibinud sellises hubases ja koduses õhkkonnas. Ehkki minu ümber olid mulle võõrad inimesed, oli mul siin hea olla. Söök oli maitsev ja tänulikult tõusin ma lauast. Pärast sööki oli mul kange tahtmine suitsetada, kuid selles peres tubakapõletamist ei sallitud. Katsusin oma põletavat suitsuhimu maha suruda. Aitasin peretütrel jäneseid toimetada ja rohisin ära redisepeenra. Ma ei kartnud tööd. Pigem olin ma varem tööst puudust tundnud. Hooldekodus oli alati probleemiks see, et midagi polnud teha. Päev venis nagu närimiskummi ega tahtnud kuidagi lõppeda. Nüüd möödus aeg kiiresti. Õhtul pani peremees Jaan sauna kütte ja andis mulle suure saunalina. Kõik oli selles talus puhas ja isegi liiga korralik. Natukene harjumatu, kuid mulle meeldis. Siin ei haisenud nagu hooldekodus.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.