Eelsoodumus armastada. Esimene raamat. Tiit Sepa
Читать онлайн книгу.
ja ütles, et võin käru peale ronida, kui enam kõndida ei viitsi. Siiski loobusin tema lahkest pakkumisest.
Umbes tund aega hiljem leidsime mõnusa kohakese Märjamaa-Valgu tee ääres.
„Kui veidi edasi minna, jõuame jõeni,“ seletas Kalle. „Läbi Mõisamaa ja veel viis-kuus kilti.“
„Aga lähme,“ arvasin.
„No lähme siis,“ oli Kalle nõus. Ta oli väsinud, kuid tuli mulle vastu.
Veel poolteist tundi astumist. Minagi olin korralikult väsinud, kui viimaks jõekääru jõudsime. Kell oli juba üks öösel, kuid maikuu on valge. Õiget pimedust ei saabunudki ja ma aitasin Kallel telgi üles panna. Sättisime mõnusa aseme ja pugesime tekkide alla. Tundsin Kalle soojust. Ta pani käe ümber minu ja me jäime magama. Ausalt öeldes tundsin ennast üsna hästi ja magasin rahulikult. Soe oli. Isegi palav hakkas. Nii hea polnud mul ammu olnud. Kusagil jõe ääres, mehega, kellega alles eile tutvusin, aga mõnus oli. Ma poleks tahtnudki siit ära minna.
Tundsin läbi une, kuidas Kalle käsi mööda mu kõhtu püksikutesse libises ja karvades siblis. Tundsin ka mehe pingul kara oma tuharate vastas.
„Kalle, palun… Ära tee. Ma pole selleks veel valmis,“ anusin unisena.
„Pole midagi. Mina suudan ja sina saad ka hakkama. Pole midagi hullu. Kiiresti ja…“ Mees ei lõpetanud lauset. Poolvägisi tiris ta mul püksikud jalast ja keeras mind selili. Kohe kerkis mulle silmade ette pilt Heinost ja sellest, kuidas ma olin talle oksa silma löönud. Kallel olid mõlemad silmad alles. Õnneks. Sulgesin silmad ja keerasin pea kõrvale. Ma pean suutma, kui tahan temaga koos olla. Ma olen naine ja ta vajab seda. Pean talle vastu tulema ja ta õnnelikuks tegema. Tema jaoks oli see täna hommikul suur asi, et suutis üldse nii erutuda, arvasin, ja avasin ennast mehele. Tõstsin jalad kõrgemale ja… karjatasin. Olen küll sünnitanud naine, kuid mu sisemus polnud vastav Kalle juure hiiglaslikele mõõtmetele. Mõistsin, miks tal oli seksimisega raskusi. Et selline varras pingule läheks, peab olema eriti selge pea. Ta lausa lõhkus mind. Tundsin, et rebenen, purunen ja ootasin, et see kõik kiiresti lõpeks. Tahtsin karjuda, kuid ei suutnud. Meeletult valus oli. Nagu sünnitades. Ma oigasin vaikselt ja Kalle vist arvas, et naudin teda. Ta lükkas tugevasti – sügavale ja mu sisemus tundus lõhkevat. Karjatasin.
„Vaiksemalt, palun,“ ägisesin ja hingeldasin.
Viimaks Kalle lõpetas. Loomulikult sisse. Ilma igasuguste kaitsevahenditeta. Tundsin tema plahvatust ja see oli eriti valus. Kui ta viimaks lõpetas, oli mul paha olla. Keerasin ennast külili ja mu kõht tõmbles valust. Ma ei suutnud, ei kannatanud välja. Mis naine ma olen? Vilets lits. Meeste poolt äraaetud hoor, mõtlesin õnnetult.
Kalle silitas hellalt mu selga suudles seda.
„Anna andeks. Ma teadsin, et sul on valus, aga ma ei suutnud ennast tagasi hoida. Ma pole nii ammu olnud ja see oli minu jaoks tõeline õnnistus. Ma tänan sind väga,“ sosistas mees mulle kõrva sisse.
Keerasin ennast tema poole.
„Pole midagi,“ sosistasin vastu. „Küll ma harjun. Sa oled väga hea ja hooliv mees,“ kiitsin, ent teadsin, et sellise jurakaga ei suuda ma küll kunagi harjuda. Huvitav, mida Mari ütleks, kui ma talle sellest räägiksin? Kas ta oskaks mulle nüüdki nõu anda? Võib-olla peaksin ennast laskma veelgi rohkem lõdvaks. Loodan igatahes, et järgmine kord enam nii valus ei ole. Aga ma tundsin järgmise korra ees juba pöörast hirmu. Ma ei tahtnud valu tunda. Tahtsin nautida elu, armastust ja intiimset lähedust, mitte selle pärast kannatada.
Suudlesin meest. Sõbralikult huultele. Mitte liiga pikalt ega kuumalt. Tõusin püsti. Tundsin, et jalad ei taha mind hästi kanda. Pea käis ringi ja keha oli vedel nagu tarretis. Alumine ots valutas ikka veel. Mitte enam nii meeletult, kui Kalle minu sees oli, aga piisavalt selleks, et põlvili rohu sisse vajuda. Õnneks läks telgiuks minu selja taga kinni ja Kalle ei näinud mu nõrkushetke. Roomasin pisut kaugemale ja hakkasin ennast rohututiga puhastama. Olin märg ja… Vastik oli olla. Ilgelt vastik. Ma oleksin tahtnud oksendada. Läksin jalgupidi jõkke ja hakkasin ennast loputama. Külm vesi tegi olukorra paremaks. Enam ei olnud nii valus, kuid seksi peale ei tahtnud ma hetkel isegi mõelda. Kartsin, et kui mees lähiajal uuesti tuleb, siis ma suren. Enam ei suuda ma seda välja kannatada. Õnneks hakkas Kalle õlut jooma ja see muutis tema mehelikkuse uuesti olematuks. Kui mees oli õllepudeli tühjaks saanud, oli tal vaja uue järele minna. Lähim pood oli Tasujas ja sinna Kalle läkski. Kümme kilti edasi-tagasi. Võib-olla veidi vähem. Mina kaasa ei läinud. Palusin tal ainult sigarette ja süüa tuua. Andsin ka ise natukene raha. Ma tahtsin iseendaga olla ja kuulata loodust, et mõelda ja oodata, millal mu naiselikkus ennast jälle normaalselt tunneb.
Kalle lubas paari tunni pärast tagasi olla. Nägin, kuidas ta tee poole minnes põõsaste vahele kadus. Jäin teda ootama
Tegin väikese lõkke ja istusin selle äärde. Võtsin kätega põlvede ümbert kinni ja toetasin selja vastu jämedat leppa. Jõgi voolas minust paari meetri kaugusel. Hea oli olla. Ainult sääsed tegid liiga. Alati ilmus neid vereimejaid kusagilt pinisedes välja, et minu verd imeda. Aga ikkagi parem kui hooldekodus. Parem toita sääski kui taluda hooldajate mõnitusi. Kindlasti saaks seal Heino asemel mõni teine rets mu „meheks” ja ma satuksin jällegi vanasse alanduste sängi. Igal naishoolealusel oli oma mees ja mõnel isegi mitu. See oli hullude kirjutamata seadus. Mina tahan aga ise valida. Ma olen naine…
Mudisin viimast kortsunud sigaretti sõrmede vahel ja süütasin selle. Kummardusin lõkke juurde, et sealt tukki võtta ja hakkasin vanduma. Mu pükstesse tuli suur lärakas meheollust. Nüüd olid püksikud rikutud. Panin sigareti kõrvale, võtsin telgist seebi ja püksikud jalast ning läksin neid jõe äärde pesema. Loll olin, et sidet ei pannud. Tahtsin kokku hoida ja nüüd… Pesin püksid puhtaks ja riputasin oksale kuivama. Istusin tagasi lõkke äärde ja süütasin sigareti. Puhusin suitsu välja.
Vilets naine olen. Heino peksis mind, aga Kalle teeb armatsedes meeletult haiget. Missuguse mehega oleks mul tõepoolest hea? Ma tean seda. Erik, kuid tema juurde ei saa ma minna. Mitte veel. Ehk kunagi. Eks aeg näitab.
Kallet ei tulnud ikka veel. Möödas oli juba neli tundi, aga teda polnud kusagil. Otsisin telgist üles viimased toiduvarud, lükkasin vorstikesed orgi otsa ja küpsetasin neid lõkke kohal. Peale jõin jõevett. Kuulasin, kuidas kalad sulpsu lõid ja ootasin. Viimaks ei pidanud ma enam vastu ja otsustasin Kallele vastu minna. Panin dressipluusi selga, sidusin juuksed kokku ja hakkasin astuma. Umbes poole kilomeetri kauguselt leidsin kraavist magava mehe. See oli Kalle. Kilekott vedeles sealsamas kõrval.
Püüdsin teda üles ajada. Viimaks võttis ta suure vaevaga jalad alla. Esialgu ei saanud ta aru, kus on, ja tahtis hoopis teisele poole hakata minema. Keerasin ta ümber ja komberdasime laagri poole tagasi. Olin surmani väsinud ja hingeldasin jõuetult, kui Kalle viimaks telgi juurde sain. Panin ta lõkke äärde istuma ja vajusin tema kõrvale.
„Anna õlut,“ mõmises Kalle.
Ulatasin talle pudeli. Joomasele mehele pole mõtet vastu vaielda. Teadsin, kui tigedaks võivad nad minna, ja polnud võimatu, et Kallelgi viskab üle. Peksmist kartsin ma paaniliselt.
„Kas sa oled veel kellegagi seksinud?“ küsis Kalle.
„Kust kohast sa seda võtad?“ imestasin.
„Miks su püksid seal ripuvad?“ Mees näitas pudelikaelaga mu alukate poole.
„Ma pesin need ära,“ vastasin lihtsalt ja võpatasin. Mulle meenus jälle ehedalt hommik. Meenus meeletu valu, mis nüüd viimaks hakkas taanduma.
„Sitta kah, sa valetad, aga mul ükskõik. Kepi, kellega tahad, aga ära mind maha jäta. Sa meeldid mulle. Võib-olla olen sinusse isegi armunud,“ ütles Kalle ja hakkas naerma.
„Kalle, siin ei ole kedagi käinud. Olin üksinda ja ootasin sind. Ma pole selline, kes kohe iga mehega…“ seletasin. Kohe jõudis minuni tõsiasi, et just seda olin ma teinudki. Lasin ka Kalle endale kohe lähedale. Mul ei ole naiselikku väärikust. Pean hakkama seda endas kasvatama. Ma ei või laskuda samale tasemele alevi joodiknaistega, kes on kohe valmis ennast paljaks võtma, kui kärakat pakutakse. Mina napsust ei hooli,