Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas
Читать онлайн книгу.
kõige suurem võimalik kuritegu, kusjuures see ei käi mitte ainult nende endi, vaid ka teiste liikide munade kohta. Nende munad vajavad nimelt haudumiseks väga pikka aega ja täpset temperatuuri. Ar’ashw’arhanghirid väidavad, et nende Peahierarh pole kunagi varem nende koduplaneedilt Shaula Kahelt lahkunud, ning meil pole vähimatki põhjust selles kahelda.”
“Nii et kõik see oli vaid üksainus…mõttetu arusaamatus,” ütlesin resigneerunult.
“Täpselt nii, kogu see sõda oli suur arusaamatus, sest kummalgi poolel puudusid põrkuvad huvid või vastanduvad poliitilised eesmärgid. Seepärast oligi konflikti lõpetamine ja läbirääkimiste korraldamine suhteliselt lihtne ning tulemused ületasid kaugelt mõlema poole esialgsed ootused. Tavaliselt on selliste lepingute sisuks kas närune, mõlemale poolele hädavaevu vastuvõetav kompromiss või on nõrgem osapool sunnitud lihtsalt suuri järeleandmisi tegema. Seega on neisse kokkulepetesse edasine konflikt juba automaatselt sisse programmeeritud. Just sel põhjusel lähevad lepingud ar’ashw’arhanghiritega inimkonna diplomaatia ajalukku, et nad on nii meile kui ka neile äärmiselt kasulikud.” Seda öeldes kõlas kommodoori hääles pisike uhkusenoot, nagu oleks ta ise lepingule alla kirjutanud.
“Kuid ar’ashw’arhanghirite ühiskond on orjanduslik ühiskond, kus puudub elementaarne arusaam vabadusest.Samuti on nad alistanud kaks tsivilisatsiooni, kelle ainuke viga seisnes ilmselt selles, et nad olid nõrgad ja tehnoloogiliselt maha jäänud,” esitasin oma viimased argumendid.
Kommodoor naeratas väsinult. Meie vestlus pidi olema kestnud juba kaua. “Sul on õigus. Neil ei eksisteeri mõistet “vabadus”, kuid loomulikult ei eksisteeri neil ka mõistet “orjus”. Ma püüan sulle asja selgitada, ehkki analoogid, mis ma esitan, on kunstlikud ja otsitud. Kas sipelgas on sipelgapesa või emasipelga või veel kellegi ori? Kas mesilane orjab mesilastaru või mesilasema või mesilasperet? Või on sipelgas ja mesilane hoopiski vabad?
Kas ar’ashw’arhanghirid on siis oma tsivilisatsiooni orjad? Mõisted “vabadus” ja “orjus” on nende tsivilisatsiooni kirjeldamisel kasutud, neil pole selles kontekstis mingit tähendust. See puudutab ka nende suhteid teiste tsivilisatsioonidega. Sa ju nägid, mis juhtus, kui ar’ashw’arhanghirid hindasid Paradise Valley kolooniat oma vaatepunktist. Meil pole vaja korrata viga, et püüaksime neid hinnata oma tsivilisatsiooni arusaamade järgi. Selleks et mitte langeda ignorantsuse lõksu, ongi vaja tutvuda teadustöödega ning mitte hinnata asju isiklikust emotsionaalsest kogemusest lähtuvalt.” Arst vaatas mulle otsa justkui midagi oodates.
“Kui te aitate mul juurdepääsuloa saada, võtan need tööd kunagi kindlasti ette,” andsin mõnevõrra kergekäeliselt lubaduse.
Kommodoor paistis nüüd oma kangekaelse vestluskaaslasega rohkem rahul olevat. “Ar’ashw’arhanghirid on kahtlemata kõige vanem teadaolev tsivilisatsioon meie Galaktikas. Nende kui liigi vanus on üle poole miljardi aasta ning mõistusliku tsivilisatsiooni lõid nad juba ligi kaks miljonit aastat tagasi,” ütles ta tunnustavalt.
“Kuid tehnoloogiliselt on nad meist maha jäänud,” ei saanud ma vahele torkamata jätta.
“Nende areng on olnud väga aeglane ja stabiilne, paraku see ei vasta ühelegi senituntud arenguteooriale, küllap individuaalsuse kaotus tähendab paljuski ka innovatiivsuse kaotust. Jah, mõningates sõjalist võimekust toetavates tehnoloogiates on nad maha jäänud, kuid on valdkondi, kus nad on meist kõvasti ees. Sa näed seda ise, kui uurimistööde kallale asud,” kuulsin vastuseks.
Vaikisin, sest mu argumendid olid otsas.
“Mu poiss, nüüd peaksid sa valmis olema, et Paradise Valley maalahingust erapooletut ülevaadet anda,” lausus arst pärast väikest pausi, rõhutades sõna “erapooletut”.
“Ega siin polegi palju millestki rääkida. Reamees näeb vaid seda, mis tema jaos ja rühmas toimub ning tema tähelepanu on paratamatult keskendunud põhiliselt oma laskesektorile. Tavalisel sõduril ei ole peaaegu kunagi lahingust terviklikku pilti,” ütlesin tagasihoidlikult.
“Sellegipoolest,” ütles arst, naeratades oma väsinud naeratust.
“Esimene pataljon, kus ma teenisin, läks esimesena, meie ülesanne oli julgestada ülejäänud brigaadi maabumist. Kõigepealt toimetati meid minilihtritega, mis mahutavad umbes rühmasuuruse üksuse, transpordilaevalt planeedi lähiorbiidile. Seejärel hüppasime ühekaupa umbes kolmekümne viie kilomeetri kõrguselt ning maabusime heas korras, vastupanu kohtamata, täpselt määratud alal, suure veetilga kujulise poolsaare loodeosas. Poolsaar ulatus umbes kahesaja kilomeetri võrra loode-kagu suunaliselt välja Paradise Valley Põhjamandrist.
Me võtsime kohe sisse kaitsepositsioonid umbes viieteistkümne kilomeetri laiusel maakitsusel, mis ühendab poolsaart mandriga. Seal olid metsalaadse taimestikuga kaetud madalad mäed, kahtlemata väga soodne positsioon. Oli hele ja kirgas päev, kollane päike paistis kogu aeg, kuid mitte tulikuumalt, vaid soojalt. Hõreda õhu tõttu oli selline hea kerge tunne, nagu oleks natuke purjus. Mere poolt puhus värskendav tuul ning kogu eelseisev lahing ei tundunud üldse reaalne.
Me ei jõudnud end korralikult kindlustada, kuigi rassisime nagu palavikus, sest ar’ashw’arhanghirite esimene rünnak algas vähem kui kolme tunni pärast. Sain selleks ajaks hädavaevu oma laskepesa valmis. See polnud ausalt öeldes kuigi hea, mitte rohkem kui umbes nelja-viie meetri sügavuselt kalju sees. Jõudsin ka kaitsevälja kuidagimoodi välja timmida.
Veel pidin tulejuhtimisvarustuse üles panema, vaatlussensorid välja lennutama ning kogu tulejuhtimissüsteemi häälestama. Mu laskepesa oli ühtlasi ka kompanii tulejuhtimispunkt. Kompaniiülema arvates olin saavutanud nii hea sümbioosi lahinguarvutiga, et ta määras mind meie kompanii vastutusalas laevastiku tuld juhtima. Sealt avanes avar vaade kogu ümbritsevale maastikule, kuid koht ise tõmbas tuld enda peale nagu magnet. Tavaline hind, mis lahinguväljal suurepärase vaate eest tuleb maksta.
Samuti ei saanud me nii vähese ajaga laskepesadevahelisi ühendustunneleid valmis, rääkimata tagalasse suunduvatest evakuatsiooni- ja logistilise toetuse tunnelitest. Neid pole võimalik käsitsi ehitada, selleks on vaja täiendavat pioneeritehnikat ning kulub ka palju aega, nii umbes poolteist ööpäeva. Kuid loomulikult polnud pioneeripataljonil võimalik meid toetada, sest nende põhiülesanne oli portaal üles panna: mida kiiremini, seda parem, sest sellest sõltus ju kogu operatsiooni ning meie kõigi saatus.
Seepärast jäid laskesektorid puhastamata, seal oleks pidanud kõvasti maastikku kujundama ning mõned puudesalud mujale ümber tõstma, et vastane ei saaks sinna varjuda, kuid meil polnud võimalik käsutuses oleva aja ja tehnikaga seda kõike ette võtta. Positsioonide moondamine ja maskeerimine jätsid ka pehmelt öeldes soovida.
Palja silmaga, nende ürgsete soojuskaamerate või infrapunaseadmetega meid vaevalt võinuks avastada, kuid biosensoorse akustika abil, millega teatavasti on võimalik registreerida pisimaidki elutegevuse märke sadade kilomeetrite kauguselt, või Q-kiirtega, mille suhtes läbitungimatut või moondeomadustega materjali pole veel leiutatud, võinuks ilmselt näha meie positsioone nagu peopesal.
Kuid kõige hullem oli see, et meil polnud laevastikuga muud sidet, kui vaid krüpteeritud null-side. Vastase lähiõhutõrje tõttu olid suuremad laevad sunnitud hoiduma planeedi pinnast kaugemale kui sada tuhat kilomeetrit ning selliselt distantsilt pole enam võimalik molekulaarkaableid vedada, sest need ei pea koormusele vastu. Meil oli hea positsioon, kuid liiga vähe aega, et kaitserajatisi korralikult ette valmistada,” võtsin lühidalt meie probleemid kokku.
“Need tehnoloogiad, mida sa mainisid, andsime ar’ashw’arhanghiritele üle alles pärast mittekallaletungi pakti allakirjutamist, vastavalt tehnoloogilise koostöö kokkuleppele. Ar’ashw’arhanghirite meeled on selleks liiga hästi arenenud, et nad oleksid taibanud vaatlusvahendite arendamisele piisavat tähelepanu pöörata,” tegi arst täpsustava vahemärkuse.
“Hea seegi. Muidu võinuks meie käsi palju halvemini käia,” vastasin teatava kergendustundega. Jätkasin kohe oma jutustust:“Laevastik saatis pool tundi varem sõna, et umbes diviisisuurune soomusüksus läheneb meie positsioonidele, nii et me olime valmis ja ootasime neid. Meie sensorid avastasid nad juba kaugelt.
Kõigepealt