Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas
Читать онлайн книгу.
tööle, aga Andrei, tema on küll alati heast huumorist lugu pidanud, kogu sellest pommimeistrite pundist on ta kahtlemata kõige vähem endasse sulgunud,” rääkis ta, suul muie, mis ei kadunud hetkekski.
“Aga kõrgesti austatud Isaac Newtonile ei saa ma paraku midagi öelda, sest ta ei kuulu veel meie hulka. Hetkel ei suuda me isiksuse geneetilise restauratsiooniga tagasi minna kaugemale kui 18. sajandi alguseni. Aga probleemiga tegeldakse, sest toimetulekuks Senati kinnitatud kavaga suurendada föderaalseid relvajõudusid viieteist miljoni mehe võrra on vaja tagasi minna vähemalt 10. sajandisse, kui mitte meie ajaarvamise algusesse.”
Vaatasin kommodoorile tähelepanelikult otsa, sest tõde hakkas lõpuks minuni jõudma. “Vabandage, kas te teenite… Relvajõudude Teadus- ja Arendusteenistuses,” küsisin mõnevõrra kohmetult.
“Mu poiss, kas see tõesti üllatab sind, kui ma vastan: jah, teenin. Hetkel olen ma meditsiiniuuringute osakonna, hm, mittekoosseisuline kaastöötaja.”
“Ma mõtlesin, et teadlased ei viibi mitte kunagi üksuste juures,” näitasin veel kord välja oma asjatundmatust.
“Jah, teoreetikud küll mitte. Albert Einstein VII-ndal oleks vaevalt ARGOSEL või 2634. jalaväebrigaadi juures midagi teha, nende jaoks on oma elevandiluust tornid. Aga kõik, kes tegelevad avastuste ja leiutiste praktilise rakendamisega, puutuvad nii või teisiti üksustega kokku. Näiteks meditsiini valdkonnas on väga raske midagi ära teha olemata praktiseeriv arst,” kuulsin vastuseks.
Ma ei teadnud, mis on elevandiluust torn, aga ei söandanud enam küsida ka, sest olin enda arvates juba niigi oma väheseid teadmisi ning nõrka etteaimamisvõimet piisavalt välja näidanud.“Jõuan kunagi hiljem MILNETist järele vaadata,” tegin endamisi otsuse.
“Mul ei olnud mingit kavatsust auväärseid teadlasi solvata. Ma saan täiesti aru teie töö tähtsusest. Ma palun vabandust,” ütlesin. Mis siin ikka pikalt rääkida, mis juhtus, see juhtus.
“Kas sinu arvates on see, et ma naeran, solvumise märk? Mõnikord on väga tervendav näha iseennast ja oma tegevust läbi kellegi teise pilgu,” rehmas kommodoor käega. “Esialgu tegelesin ma hoopis ühe teise uurimisteemaga, aga nüüd, kui oleme kord juba nii pika rännaku teinud, oleks minust pehmelt öeldes lühinägelik teha midagi muud, kui püüda kas või pisikese sammukese võrra tuua lähemale kurikuulsa kolmeteistkümne koma kuuekümne üheksa valgusaasta mõistatuse lahendus. Kuid tagasi minu küsimuse juurde. Mida sa tead ar’ashw’arhanghiritest?”
“Ainult seda, mida olen ise näinud Paradise Valleyl. Kuid ma võin öelda, et nad on palju hullemad, kui Hansruedi Giger oleks osanud ealeski ette kujutada,” vastasin.
Nägin, kuidas kommodoor hetkeks mõttesse jäi. Kui tal olnuks lahinguarvuti käepärast, teinuks ta kindlasti järelepärimise MILNETti või isegi GALNETti, sest sellise tasemega mehel pidi kindlasti olema piiramatu juurdepääs ka GALNETile.
“Hansruedi Giger? Kes ta selline on?” oli kommodoor sunnitud lõpuks küsima.
“Hansruedi Giger oli kunstnik, kes elas 20. või 21. sajandil. Ta tegeles teiste tsivilisatsioonide esindajate disainimisega ulmefilmide tarbeks,” vastasin.
“Kuid tollal polnud inimkond veel ju ühegi teise tsivilisatsiooniga kontakti saavutanud. Iga laps teab, et inimkonna esimene ametlik kontakt galaktilise kaastsivilisatsiooniga oli ju alles 27. veebruaril 2224. aastal,” näis kommodoor arusaamatuses olevat.
Naeratasin. “Kuna kontakte veel polnud, tuli tal kaastsivilisatsioonide esindajad, keda tollal nimetati millegipärast tulnukateks, ise välja mõelda. Ulmefilm, nagu ma aru olen saanud, oli õudusfilmi alaliik ning seal näidati asju, mis fiktsioonina võiksid justnagu tulevikus toimuda. Tollal oli see väga populaarne.” Vaatasin arstile otsa ning tajusin, et mul on vaja anda lisaselgitusi. “Filmikunst, see jääb skaalal, mille ühte otsa paigutame ürginimeste koopajoonistused, näiteks Altamiras, ning teise otsa interaktiivse holovisiooni, kusagile esimese kolmandiku lõppu või teise kolmandiku algusesse. Küllaltki algeline värk, kahemõõtmeline kujutis, mida näidati lamedal pinnal, ainult pilt ja heli, mida passiivselt jälgiti.”
“Kust sa kõike seda tead? Vaevalt, et MILNETis midagi selle kohta leidub?” oli arst imestunud.
Kehitasin õlgu. “Ega ei leidugi, ma olen järele vaadanud. Üks mu varasematest eelkäijatest, õppur Anton Irv III tundis lihtsalt selle vastu huvi. GALNET polnud tollal veel sõjaväelastele suletud, nii et näiteks lahingukoolis surfasid õppurid kõvasti ringi ja uurisid omal käel igasuguseid asju. Võib-olla GALNET sõjaväelastele seepärast suletigi, et nad saaksid paremini teenistusülesannetele keskenduda ega kulutaks aega näiteks omal käel kunstiajaloo uurimisele või millele iganes,” lubasin endale napi muige.
“Kas see oli sama noormees, kes hukkus viieteistaastaselt väljaõppeintsidendi ajal?” küsis arst igaks juhuks üle.
“Tulejuhtimisviga. Koostööharjutuse ajal sattus nende rühm sekundi murdosaks lahingulaeva laserkahuri tule alla. Kaksteist surnut, kümme raskelt ning neliteist kergelt haavatut. Kahju. Erinevalt minust oli ta üsna terane poiss,” kinnitasin.
“Ja millisena see… Hansruedi Giger siis meie kaastsivilisatsioone enne nendega tegeliku kontakti saavutamist ette kujutas?” jätkas arst pärimist.
Kogusin mõne hetke mõtteid. “Inimkond on pikka aega tundnud hirmu ja vastikust mõningate Maa looduses elavate liikide, nagu parasiitputukate, eriti lülijalgsete, madude, väljasurnud hiidsisalike, mõningate kiskjate ning mitmete kombitsatega limase merefauna suhtes.
Seega mõelgem, mis võiks inimeses rohkem alateadlikku hirmu ja vastikust esile kutsuda kui imetajast suurkiskja kiirusega ringi liikuv inimesest suurem lülijalgne limaste kombitsatega madujas parasiitolend, kelle haihammaste vahelt tilgub ila ning kes osa ettesattunud inimestest lihtsalt paneb nahka ning teiste kehasse muneb munad, et kooruv järelkasv võiks ennast ohvri kehast välja närida? Või inimesest mitu korda suuremad hiidämblikud, kes armastavad inimeste kallal maiustada? Või igasugused olendid, kes tahavad üle võtta inimkeha või parasiteerida inimajus või teha mõlemat korraga?
Ma näitasin korra nende olendite galeriid, keda mu eelkäija oli kogunud Fort Deathrows oma õpperühma kamraadidele. Paljud neist meenutasid hiljem seda korduvalt kui ühte lõbusamat päeva oma elus. Tõesti, võin öelda, et tookord mitmed neist naersid nii, et sõna otseses mõttes kõhud kõveras nende naljakate Maa loomariigist kopeeritud primitiivsete ebardite üle, kelle meie esivanemate piiratud kujutlusvõime oli loonud.” Pidasin väikese pausi.
“Kuid tegelikus elus teeme ju tegemist kõrgtsivilisatsioonidega, kellel võib olla mõneski valdkonnas meie omast parem tehnoloogia, kellel on oma, kuigi tihti meie omast vägagi erinev ning mõnikord meile vastuvõetamatu ühiskondlik kord; kellel on oma poliitilised huvid ning eesmärgid, mis tihti põrkuvad meie omadega; kellel on hästi organiseeritud võimekad relvajõud, mis baseeruvad tugeval majandusel ning kes suudavad oma elukeskkonna tasakaalus hoida.
Kuid see ei tähenda, et ma suudaksin leida mõistetavaid kunstiliselt mõjuvaid termineid, kuidas ar’ashw’arhanghireid adekvaatselt kirjeldada. Nad on lihtsalt niivõrd erinevad inimestest, teistest tuntud tsivilisatsioonidest või ka Maa või teiste planeetide loomastikust, et analoogi otsimine oleks lihtsalt kohatu. Jah, ma võin öelda, et nad on inimesele esteetiliselt vastikud, kümme korda vastikumad kui Hansruedi Gigeri kõige värdjalikum elukas, kuid minu“kuradi ilge värdjas”ei tulnud mitte sellest, vaid sõjakuritegudest, mis nad Paradise Valleyl toime panid, ehkki ma ei arva, et nende jaoks mõiste“sõjakuritegu” üldse olemas on.
Ma ei taha öelda, et ma ei rõõmusta rahulepingu üle, mille me nendega sõlmisime, või mittekallaletungi pakti või vastastikuse kosmilise ruumi tunnustamise lepingute üle. Kuid ma tõesti ei saa aru, miks pidime me nendega sõlmima tehnoloogilise koostöö kokkuleppe? Kas ei tähenda see lihtsalt seda, et anname oma avastused ja leiutised aitäh eest neile üle?
Ning miks pidime me garanteerima neile tervelt kahekümne kolme planeedi eksklusiivsed koloniseerimisõigused seitsmendas sektoris? Meie seitsmendas sektoris, mida meie eelkäijad kuuenda maailmasõja ajal vere hinnaga enda käes hoidsid.