.
Читать онлайн книгу.
nalja, et kui elukad söövad ära umbes kaheksakümmend õppurit aastas, mis oli meie brigaadi keskmine, siis jõuavad nad enne intelligentseks muutumist nahka pista kaheksakümmend miljonit õppurit. Ja kes garanteerib, et kui nad õppurite söömist juba nii pikka aega on harrastanud, siis pärast intelligentseks muutumist nad sellest kindlasti loobuvad?” Ma naersin.
Kommodoor vaikis taas tükk aega. “Ma kuulen, kuulen seesmiselt, et sa nutad,” ütles ta järsku.
“Kommodoor näeb mind läbi,” mõtlesin endamisi ning mind hämmastas, et ma ei tunne ennast seepärast üllatununa, häirituna või tasakaalust välja viiduna. “Järelikult on teil lisaks psii-võimetele ka väga tugev empaatiavõime,” möönsin.
“Ilma selleta ei saaks ma teenida laevaarsti ametikohal,” vastas ta ja naeratas omakorda.
“See oli minu süü, et Toshio Fort Deathrow’sse sattus,” alustasin. “Me olime koolis pinginaabrid kuus aastat, esimesest klassist peale, ja kui me ühel ja samal päeval lahingukooli läksime, said meist loomulikult lahingupaarilised. Nii tegime koos läbi kogu lahingukooli esimese astme, kolm aastat. See oli teise astme alguses, kui kõik juhtus. Toshio oli väga andekas arvutisüsteemide tundja, nende pere võttis ka samast eksperimendist osa, millest ma enne rääkisin. Juba neljateistaastaselt oli ta saavutanud täieliku sümbioosi oma lahinguarvutiga, mis on väga haruldane. Ta aitas mul murda kooli julgeolekusüsteemi ning korraldada asjad nii, et võisin territooriumilt vabalt välja pääseda, kui vaid soovisin, aga süsteem näitas samal ajal, et olen kohal.”
“Ei saa olla tõsi! Relvajõudude julgeolekusüsteemid on murdmatud,” katkestas kommodoor mu jutu.
“Teoreetiliselt murdmatud,” parandasin.“Pole olemas arvutisüsteemi, mida poleks võimalik murda. Seda ei tohiks kunagi unustada,” rõhutasin veendunult.
“Meid anti koos sõjakohtu alla. Toshiole oli see seda suurem häbi, sest tema eelkäijate hulgas oli kolm kindralit, sealhulgas kindral Toshio Kodama V, kes oli kuuenda maailmasõja ajal sektoriülem kaheksandas sektoris, kus oli teatavasti lahingute raskuspunkt. Toshio oli seitsme tähe kindrali järeltulija,” läksin oma jutuga edasi.
“Meil oli jäänud vaevalt pool aastat kooli lõpuni, kui toimus viimane detsimeerimine ja Toshio sattus detsimeeritavate hulka. Küsisin oma otsestelt ülematelt luba pöörduda kooli ülema poole, ja kui olin loa saanud, palusin, et mind määrataks Toshio asemele. Ülem näis olevat liigutatud, kuid ta ütles, et mitte kellelgi, kaasa arvatud relvajõudude juhatajal ja Maa Föderatsiooni presidendil, pole õigust detsimeeritavaid määrata või välja vahetada. Samuti ütles ta, et Toshio Kodama ei sure, Toshio Kodama VII asemele tuleb Toshio Kodama VIII. Igaüks meist peab oma saatusele vastu astuma. Minu saatuseks oli näha, kuidas mu parim sõber detsimeeritakse.
Enamik detsimeeritavaid sooritas kohapeal seppuku, see tähendab, et nad deaktiveerisid kaitseülikonna ja lasid endale plasmalaengu pähe. Toshio võttis oma relva ning läks üksi polügoonile. Mõne tunni pärast kuulsin kilomeetrite kauguselt, kuidas ta suri, sest me olime nii lähedased.
Toshio on ainuke õppur kooli ajaloos, kes on julgenud midagi sellist teha, sest tõesti, ma pole oma elus kartnud midagi rohkem kui Fort Deathrow polügoonil üksijäämist.” Tõmbasin korraks hinge, kuid kogusin ennast kiiresti ja jätkasin oma jutustust: “Kuus kamraadi ei pidanud õigeks või vajalikuks või ei julgenud seppukut teha ning ma olin üks neist, kes nad maha lasi. Siis lasime maha süüdimõistetu, kuid see, et Toshio pidi surema, oli mitte tema, vaid minu süü. See on ainuüksi minu süü,” kordasin vaiksel häälel.
“Sinna ei saa enam midagi parata,” ütles kommodoor.
“See ongi kõige hullem,” vastasin. “See on mind kogu aeg vaevanud.” Vaikisime mõlemad mõne aja ja meie vestlus soikus.
3. PEATÜKK
Sõda ar’ashw’arhanghiritega
“Milline oli sinu psii-võimete indeks pärast lahingukooli lõpetamist?” päris kommodoor seejärel.
“Kui mind enne teenistusse astumist testiti, oli see sada kuuskümmend kuus ühikut.”
“Väljapaistev sinu ea kohta, kuid ei midagi erakordset,” tõdes arst napisõnaliselt.
“Astusin teenistusse invasioonijalaväkke ja mind määrati 527. jalaväebrigaadi, mis paiknes Fort Terminusel seitsmendas sektoris. Kuid vaevalt olin saanud allüksuse kursuse läbi, kui juhtus see kurikuulus Paradise Valley intsident, millest sai alguse sõda ar’ashw’arhanghiritega.”
“Kas Paradise Valley polnud mitte ebaseaduslik koloonia, mille mingi usulahk oli omavoliliselt asutanud?” küsis kommodoor.
“Täpselt nii. Seal polnud mingit sõjalist kohalolekut, kuna see neetud kolgas ei kuulunud föderaalsesse koloniseerimisprogrammi,” vastasin vihaselt.“Kui nad saatsid SOS signaali ning kohe pärast seda katkes nendega side, palusid sektori tsiviilametivõimud loomulikult relvajõududelt abi.”
“Kas selle sekti nimi polnud mitte Tõelise Usu Jüngrid, need, kes kuulutavad, et moodne tehnika, nagu null-transport, portaalid, interaktiivne holovisioon ja muu on kõik saatanast ning energia ammutamine otse tähtedelt on patt, sest see tähendab varastamist jumalalt endalt? Kas need, kelle arvates inimkonna patukoorem olevat kasvanud nii suureks, et maailma lõpp polevat enam kaugel, see saabuvat täpselt aastal kolm tuhat?” küsis kommodoor.
“Midagi sellist võis olla küll, aga ausalt öeldes ma ei ole kursis eri usulahkude maailmalõpu teooriatega. Igatahes portaali Paradise Valleys küll polnud, egas muidu poleks meid sinna saadetud,” kinnitasin omalt poolt.
“Kogu Perifeerias on null-transport relvajõudude kontrolli all. Ilma Relvajõudude Transporditeenistuse loata ei lenda kärbes ka portaalidest läbi. Mis tahes riskid on siin lubamatud,” oli kommodoor resoluutne.
“Neil oli maailma lõpu suhtes õigus,” ütlesin äkitselt.
“Kuidas?” ei saanud kommodoor kohe aru.
“Nende maailma lõpp jõudis kätte hetkel, kui ar’ashw’arhanghirid Paradise Valleyle jõudsid. Kui seal olnuks veel portaal ka, mis oleks ar’ashw’arhanghirite kätte sattunud, tõusnuks sellest tõsine probleem kogu seitsmendale sektorile, sest nad oleks kindlasti üritanud kohe edasi tungida,” kinnitasin kommodoori riskihinnangut.
“Aga sellal, kui me Fort Terminusel laevale asusime, ei teadnud 527. jalaväebrigaad ar’ashw’arhanghiritest veel midagi. Teadsime, et tegu ei ole lahinguoperatsiooniga. Pidime minema hättasattunud tsiviilelanikke abistama. Meie esialgne ülesanne oli Paradise Valleyl maabuda, rajada portaal, evakueerida selle kaudu tsiviilelanikud ning luua seal sõjaline tugipunkt. Teadsime, et viitseadmiral Horatio Nelson IV, kes oli määratud operatsiooni juhtima, on kogenud ja kompetentne ülem, meie pataljoni ohvitserid igatahes hindasid teda kõrgelt. Nii tegingi ma oma esimese, ligi üheksa ja poole valgusaasta pikkuse rännaku. Koos kiirendamise ja pidurdamisega kestis see natuke üle kümne aasta,” jätkasin oma selgitusi.
“Paradise Valley lahing kuulub praeguseks juba kosmoselahingute klassikasse. Selle kohta on tehtud mitu põhjalikku uurimistööd,” kinnitas kommodoor.
“Kosmoselahingust tean ma vähe, sest viibisin selle ajal külmutatuna laevatrümmis; tean ainult niivõrd, kuivõrd olen hiljem MILNETist järele vaadanud. Neid uurimistöid ma sealt küll ei leidnud,” väitsin vastu.
“See informatsioon pole mõeldud avalikuks kasutamiseks,” vastas kommodoor. “Kas sa tead, kui palju mehitamata minikosmoselaevu on Maa Föderatsiooni laevastik oma eksistentsi seitsmesaja aasta jooksul kosmosesse lähetanud?”
“Sellest räägiti üht-teist sõjakooli kosmosestrateegia kursusel,” tuletasin meelde.“Ilma lahinguarvutita ei suuda ma täpset arvu öelda. Väga palju. Mitusada tuhat,” oletasin.
“Üle kaheksasaja tuhande,” teadis kommodoor.“Alguses olid need umbes jalgpallisuurused. Sa ju tead, mis on jalgpall?”
“Me mängisime seda koolis ja hiljem lahingukoolis. Muidugi mitte Fort Deathrow’s. Meie sektoris on see üsna