Gort Ashryn I osa. Enne viimast sõda. Leo Kunnas
Читать онлайн книгу.
Vaid arm vasaku käe randmel tuletas mulle meelde, et kõik polnud toimunud unes, unistustes, täielikult interaktiivses holoreaalsuses või mõne mu eelkäija elus.
Vaikisin mõnda aega. “Eelistaksin selle enda teada jätta, kui te lubate.”
Kommodoor taipas, et ta ei saa küsimusele vastust ja muutis teemat: “Kas Fort Deathrow on tõesti nii karm koht, nagu räägitakse?”
Mõtlesin hetke, mida talle vastata. “Te mõtlete õppurite alandamist instruktorite poolt või õppurite omavahelisi jõhkraid suhteid? Seda räägivad need, kes pole ise Fort Deathrow’s päevagi olnud. Kui relvajõududes on olemas koht, kus asjad käivad üheksakümmend üheksa protsenti määrustiku järgi, siis see koht on Fort Deathrow. Seal on väga head instruktorid ning iga jao kohta on kaks kasvatajat, mitte üks nagu tavaliselt, ning väljaõppe tase on selline, et kui ma pärast kahte ja poolt Fort Deathrow’s oldud aastat astusin kaheksateistaastaselt õppursõdurina teenistusse invasioonijalaväkke, ei olnud mul allüksuse kursusel vaja väga palju õppida ning tihti olin ise hoopiski abikoolitaja.” Tõmbasin korraks hinge.
“Fort Deathrow on koht, kus instruktorid ei karju õppurite peale isegi mitte riviplatsil. Seda pole võimalik teha, sest Fort Deathrow on kolmanda astme vaenuliku keskkonnaga planeet. On vaid kaks lahingukooli, Fort Deathrow kuuendas ja Tian Yao üheksandas sektoris, mis on sellises keskkonnas. Ainukesed korrad, mil ma seal lahinguvarustuse ja hapnikugeneraatori seljast võtsin, olid iganädalased põhjalikumad hügieeniprotseduurid, mida sai ette võtta ainult kolmekordselt isoleeritud ja julgestatud keskkonnas, ning see on ka ainuke koht, kus saab suu lahti teha ja üldse midagi verbaalselt väljendada. Suhtlemine oli võimalik ainult lahinguarvuti kaudu.
Kool on jaotatud üle kogu planeedi umbes viie tuhande mehelisteks õppebrigaadideks. Kui ma seal olin, oli komplekteeritud seitseteist brigaadi. Igal üksusel on oma õppekompleks ning polügoon, umbes kolmkümmend tuhat ruutkilomeetrit maapinnal ja kakssada kilomeetrit taevasse,” jätkasin oma jutustust elust Fort Deathrow’s.
“Raskusjõukoefitsent on seal Maaga võrreldes üks koma nelikümmend kaheksa ja gravitatsiooni tasakaalustajate kasutamine polnud lubatud. Alguses oli väga raske, tundus, nagu oleks kogu maailm järsku selga kukkunud. Seal, kus minu üksus paiknes, kõikus temperatuur ööpäeva jooksul keskmiselt ligi kaheksakümmend kraadi, miinus kolmekümnest kuni pluss viiekümneni. Fort Deathrow’s pole mitte ühtegi tsiviilelanikku.
Seal on ammoniaagipõhine biosfäär.Pean ütlema,et see on väga kaunis planeet, kirkad ja omapärased värvikombinatsioonid, seda peaks te nägema, tõesti, väga erinev hapnikukeskkonnaga planeetidest, erinevalt veel põhinevast elust on seal…” vakatasin, sest mõistsin, et räägin asju, mida MILNETist saab millisekundiga järele vaadata, kui vaid huvi on.
“Andestage, kaldusin teemast kõrvale,” katkestasin, kuid samas jätkasin, “tahtsin vaid öelda, et kui instruktorid saakski karjuda, poleks seda vaja, sest relvajõudude kriminaalkoodeks ei kehti seal piiratud, vaid täies ulatuses, mitte nii nagu tavalistes lahingukoolides, vaid koos detsimeerimiste ja kõige muuga. Seal ei tehta mingit hinnaalandust.”
“Ma ei ole kunagi oma elus detsimeerimist näinud,” tunnistas kommodoor.
“2634. jalaväebrigaad moodustati üle kolmesaja aasta tagasi. See on üks väheseid armee üksusi, keda pole detsimeeritud kogu tema ajaloo kestel,” ütlesin uhkelt.
“Kas teie üksust, ma mõtlen õppekompaniid Fort Deathrow’s, kunagi detsimeeriti?”
“Kaks korda. Ühe korra sattusin ma komandosse.”
“Komandosse? Mida see tähendab?” küsis kommodoor.
“Kooli argoo. Komando on juhuslikkuse põhimõttel valitud jagu, kes hukkamisi täide viib.”
“Mõistan või vähemalt arvan mõistvat, miks… minu surma läbielamine ei tekitanud sinus mingeid emotsioone,” märkis kommodoor.
Hingasin korra sügavalt sisse. “Õppida surma mitte kartma, see on osa meie kasvatusest varasest lapsepõlvest peale, sellele on relvajõudude moraal üles ehitatud. Fort Deathrow on aga koht, mis muudab surma suhtes lihtsalt ükskõikseks. Surmahirmu puudumine või õigemini selle pidev ületamine ning ükskõiksus surma suhtes on aga kaks väga erinevat asja.
Ükskõiksus surma suhtes võib teatud juhtudel olla lihtsõduri voorus. Aga allohvitserile, seda enam ohvitserile on see väga ohtlik, sest ükskõiksusest täieliku apaatiani on vaid lühike samm ning varem või hiljem võib see viia olukorrani, kus ülem, kes ei vastuta mitte ainult oma, vaid ka alluvate elude eest, ei suuda seda vastutust kanda. Võitlusvõimetu või hävitatud üksus ei saa enam täita ülesandeid,” selgitasin.
“See on põhjus, miks otsustasin läbi elada oma eelkäijate lahingukogemused, kaasa arvatud nende surma. Ma pole kunagi soovinud olla surma suhtes ükskõikne. Ma ei karda surma, aga see ei tähenda ükskõiksust. Püüan lihtsalt surmahirmust üle olla. See, et ma emotsioone välja ei näita, ei tähenda, et mul neid poleks,” selgitasin oma suhtumist surmasse.
“Ma mõistsin sind valesti,” ütles kommodoor mõtlikult.
Noogutasin.
“Mis tunne on olla detsimeeritavas üksuses?” päris arst.
“Kogu brigaad seisab riviplatsil valvel. Lipud langetatakse poolde vardasse, lippudel on seal spetsiaalne kaitsekate, sest muidu sööks happeline atmosfäär need kohe auklikuks. Süüdimõistetu seisab rivi ees. Loetakse ette sõjakohtu otsus, õigemini lahinguarvuti kaudu jõuavad sõnad otse teadvusse, need justkui kajavad peas.
Seejärel valib sõjakohtu esimehe arvuti juhusliku valiku põhimõttel detsimeeritavad, iga kümnenda mehe allüksusest, see tähendab umbes kaheksateist kuni kakskümmend meest õppekompaniist. Samamoodi valitakse kümnemeheline jagu, kes hukkamise täide viib. Siis antakse sõna süüdimõistetule, kes tavaliselt kamraadide käest andeks palub. Seejärel antakse detsimeeritavatele kümme minutit aega kaaslastega jumalagajätuks ning religioosseteks toiminguteks, ning kümme minutit seppuku sooritamiseks neile, kes eelistavad seda hukkamisele. Süüdimõistetule sellist võimalust loomulikult ei anta.
Siis lastakse ülejäänud detsimeeritavad ühekaupa maha, süüdimõistetu viimasena. Maha lastakse lähidistantsilt, kolmesaja meetri kauguselt. Kümme plasmalaengut selliselt kauguselt – järele jääb vaid molekulide värelus atmosfääris. Relvad on programmeeritud käsitsijuhtimisele, nii et päästikule vajutamine peab olema tõesti füüsiline, mitte lahinguarvuti kaudu väljendatud tahteakt. Pärast süüdimõistetu surma jõuab teadvusse ülema pöördumine, mis on alati väga tõsise sisuga.”
“Mille eest koolis nii karme karistusi määrati?”
“Tookord, kui ma komandosse sattusin, oli see argus lahinguväljal,” vastasin. „Paragrahv viisteist.”
“Argus lahinguväljal? Te olite ju alles koolis?” küsis kommodoor, hääles umbusk.
“Meie polügooni kõrval oli kvaasiintelligentsete kollektiivsete loomade pesa, umbes kaksteist kilomeetrit kõrge ja pesa jalamilt vaadates paarisaja kilomeetrise ümbermõõduga. Üldiselt olid need elukad taimetoitlased, närisid kohalikke, nii umbes neljasaja meetri kõrgusi sõnajalalaadseid taimi, kuid aeg-ajalt, kui meie tegevus polügoonil neid ärritas, muutusid nad vägivaldseks. Tookord oli asi selles, et kui elukad järjekordselt ründasid, jättis süüdimõistetu oma haavatud lahingupaarilise maha ja põgenes. Elukad jõudsid haavatu ära süüa, enne kui me suurema üksuse ja tankidega kohale jõudsime,” selgitasin.
“Fort Deathrow’s ei tohtinud kunagi üksi ringi liikuda, koolist väljas polügoonil sõltus sinu elu iga hetk lahingupaarilise, pooljao ja jao tegutsemisest. Näiteks mu lahingupaariline, õppur Toshio Kodama VII päästis mu elu vähemalt kolmel korral,” ütlesin neutraalsel toonil ja vaatasin arstile otsa mingit emotsiooni välja näitamata.
“Lõpuks kooli ülema kannatus katkes ning ta tegi sektori ülemale esildise, et sinna tuleb visata antiainepomm ja pesa maatasa teha. Selle peale saadeti